Katkend Indrek Hargla romaani "Süvahavva" äsja ilmunud teisest osast.

Varem VII

Feliks Luks
Rooma

Veebruarikuiselt jahedale Leonardo da Vinci lennuväljale oli Feliksile vastu tulnud keegi noor naga, kes inglise keelt ei osanud ning kui Feliks teda ladina keeles kõnetas, siis pööritas too vaid silmi. Tal oli väike „Fiat“, mis oli pargitud spetsiaalselt Vatikanile ettenähtud alale sissepääsu kõrval. Andrea oli naga nimi, nagu Feliks lõpuks siiski teada sai, ja ta kihutas lennuväljalt Rooma poole nagu ehtne liiklusterrorist. Linnatänavatel litsus ta mopeede ja jalgrattaid kahele poole laiali ning vandus tulist kurja, mis võimaldas Feliksil kenasti itaalia keele baaskursusega algust teha. Ta viis Feliksi ühele kitsale tänavale, kus olid kõrged elumajad, mille alumised korrused olid kohvikuid, antikvariaate ja juurviljapoode tihedalt täis topitud. Ühe maja sissepääsu ees andis Andrea Feliksile võtmed ja pidas pikema loengu itaalia keeles, millest Feliks suutis raskustega aru saada ainult seda, et homme hommikul 7.30 peab ta olema Stazione Vaticanas ja et sealt viiakse ta edasi, kuhu vaja. Siis kimas Andrea minema ja kui ta nurga taha oli kadunud, kostsid sealt kolksatus, kisa ja umbes sellised hääled, nagu pillutaks tomateid vastu autoklaase ja keegi kihutaks su mopeedi kummuli.

Nagu Feliks peagi teada sai, oli ta nüüd Prati kvartalis ja Tacito ehk Tacituse nimelisel tänaval ning et siin kandis on palju kortermaju, mida üürib Vatikan ja kus elavad kõiksugused paavstilinna ametnikud, asjamehed ja preestriõpilased. Päeviti on seal vaikne, õhtuti käib aga kohvikutes ja kõrtsides lõbus seltsielu. Juuakse veini ja õlut, vaieldakse kõige üle alates evangeeliumi tõlkevigadest kuni James Bondi filmide ja pastaretseptideni, vaadatakse jalgpalli ja vannutakse hullemini kui Türgi vanglas. Peamine vastasseis oli muidugi „Roma“ ja „Lazio“ fännide vahel. Mõne nädalaga sai Feliksist paadunud ja elupõline „Lazio“ fänn. Mänguõhtul ilmus ta alati õigesse kõrtsi, helesinine särk seljas, ja põrnitses urisedes üle tänava kogunevaid kirsipunaseid „Roma“ fänne. Mõnel teisel päeval aga kogunesid mõlema Rooma klubi fännid ühte ja seda siis, kui keegi neist mängis Itaalia jalgpalli kõige suurema naljanumbri „Interiga“. See Milaano haledate komödiantide sats tuli Igavese linna klubide poolt jalge alla tallata, ära hävitada ja välja ajada nagu Saatan.

Päris Saatana väljaajamist õppis Feliks päeviti Vatikanis, rahvusvahelise eksortsistide kolleegiumi poolt asutatud väikeses koolis, kuhu ametlikult oli lubatud vastu võtta ainult pühitsetud katoliku usu preestreid, kes olid juba varem kurje vaime välja ajanud. Feliks oli seal salakaup, aga nagu oli sõna „Süvahavva“ avanud tema ukse kardinal Luca Boncaldo kabinetti, avas see ka ukse sellesse väga kinnisesse ja eksklusiivsesse õppeasutusse.

Tookord, Stazione Vaticana tagumise värava juures oma saladuslikku vastuvõtjat oodates, ei olnud Feliks teadnud rohkem, kui et tema mentor pastor Rebane – endine Süvahavva nõukoja liige – oli korraldanud talle oikumeenilise teoloogilise täienduskursuse või seminari, aga et Feliks peaks olema valmis natuke enamaks kui lihtsalt loenguteks. Pastor Rebane oli talle kaasa andnud ainult ühe kinnise ümbriku, millele oli kirjutatud Luca Boncaldo nimi. Kõik ülejäänu olevat juba kokku lepitud. Feliksi esimene vastuvõtja Vatikanis oli jällegi üks nooremametnik, vaimulikukraega neeger, kes rääkis inglise keelt iiri aktsendiga ja viis Feliksi läbi umbes viiest väravast, millest kolme valvasid šveitsi kaardiväelased. Ta juhatati läbi lõputuna näivate paleekoridoride, ootas tükk aega kabinetis, mille sekretär oli noorepoolne nunn (ja „Roma“ fänn, nagu võis seina peal olevast vimplist mõista). Ja siis viidi ta järgmisse kabinetti, kus ta jälle ootas, kuni tuli üks väga tähtsa väljanägemisega ülikonnas onu, kes sirutas käe ette ja ütles üheainsa sõna: „Recomendazzione?“. Feliks sai aru ja ulatas pastor Rebase ümbriku. See viidi minema, nunn tõi talle tuhatoosi ja sõrmkübarasuuruse tassikese kohvi, mis oli nii kange, et tahtis karva lahti võtta. Kabineti seinal oli maal peaingel Gabrieliga, kes oli punnispõskne lokkis juustega habemik ja põrnitses Feliksit õelate silmadega. Kardinal Boncaldo kabinetti jõudis Feliks alles pärastlõunal, täpselt kell 16.30, mis tähendas, et ta oli Vatikanis veetnud juba seitse tundi ning ainuke teoloogiline väitlus, mis ta selle ajaga pidanud oli, toimus õde Mirandaga, kelle kirglik ja sulnis hääletoon, välkuvad sügavmustad silmad ja magus parfüüm oleks Feliksi juba peaaegu „Roma“ usku pööranud. Hiljem tänas Feliks muidugi Jumalat, et see jutuajamine pooleli jäi, vastasel juhul oleks temast saanud skismaatik. Ta juhatati läbi pika galerii kardinal Boncaldo kabinetti. Ta oli kohal, aga ta ei teadnud täpselt milleks ja miks.

Monsignore Boncaldo istus hiigelsuures kabinetis, mille seinad olid täis maale ja kolme meetri kõrguseid raamaturiiuleid. Ta oli peaaegu kiilaspäine, üpris vana, suurte tugevate prillidega. Tema massiivse töölaua peal oli nurka nihutatud arvuti ja kandik veinipudeli ja pastakuhilaga, mida ta mõtlikult sõi. Ülikonnas onu palus Feliksil istuda kardinali laua ette toolile, talle lükati ette väike ratastel kelnerilaud, millel oli samuti pudel veini ja hõbekupliga taldrik. See varjas imehead pasta à la Norma’t, mis lõhnas nii hõrgutavalt, et Feliksil läksid põlved nõrgaks. Ülikonnas mees jäi pikliku kabineti ukse juurde seisma, ilmselt oli ta kuuldeulatusest väljas ning monsignore Boncaldo suhtles temaga edasipidi vaid läbi diskreetsete käemärguannete. Aga siis nad sõid, rahulikult ja vaikides, ja kardinal ei näidanud esialgu kuidagi välja, et ta Feliksi kohalolust teadlik on. Ta sõi, nohises, mekkis veini ja kui ta oli lõpetanud, viis ülikonnas mees kandiku ära, tõi tuhatoosi, sigaretid ja kuldse välgumihkli. Kardinal ootas, kuni ka Feliks lõpetas, ja küsis siis väga puhtas inglise keeles:

„Nii et sina oled tunnistanud tõelist imet?“
„Võib-olla,“ kostis Feliks üllatunult. „Ma ei ole sellest kunagi nii mõelnud nagu imest.“ Feliks oleks oodanud mingit pikemat sissejuhatust, tavalist tühja loba, et kuidas ta kohale jõudis ja kuidas talle Roomas meeldib, ning ta oli selle tarbeks isegi viisakad vastused välja mõelnud. Ja ega ta ei teadnud siiamaani täpsemini midagi selle oikumeenilise täiendusseminari kohta, tal ei olnud ei tunniplaani ega midagi muud. Oma napi, ent mugava sisustusega üürikorterist oli ta leidnud eest vaid ümbriku sularahaga, mis oli mõeldud elamiskulude katteks. Kardinal Boncaldo andis veel kord märku ning ülikonnas adjutant tõi kusagilt hirmus vana ja tähtsa moega paksu raamatu. See ei olnud piibel, nagu Feliks esiti arvas.

„Süvahavva. Sadu aastaid vastuseta küsimusi,“ sõnas monsignore. „Missioonid, läbikukkumised, surmad. Ja me ikka ei tea, mis seal on. Kas sina tead?“
Feliks raputas pead. „Mis iganes seal on, ei ole selle jaoks vist sõna olemas.“
„Teadus?“
Feliksil läks mõni aeg taipamiseks, et tema käest küsiti midagi. „Ma arvan, et kõigepealt lõppeb teadus,“ ütles Feliks. „Siis lõppevad sõnad. Mis edasi, on usk, Jumal ja kusagil seal on ka Süvahavva.“

Kardinal tõmbas ühe sigareti ja vaikis. Ja kui ta lõpuks rääkis, siis rääkis ta pikalt. Hiljem sai Feliks teada, et selline ongi kardinal Boncaldo tavaline suhtlemisviis – pidada pikki tiraade. Ent neid on vähe, kellele on osaks saanud au neid kuulda.

„Jumaluse jaoks ei ole inimene suutnud välja mõelda sõna, mis teda kirjeldaks,“ rääkis kardinal. „Üks sõna jääb väheks, kaks on liiga palju. Mida vähem me suudame Jumala kirjeldamiseks kasutada sõnu, seda selgema tulemuse me saame. Sest mida ütlevad sõnad – jumalus on tundmatu ja kirjeldamatu energia vorm, mis võib võtta erinevaid kujusid, väli, mida teadus ei näe, ilmuda läbi aja, teotseda nähtamatult ja nähtavalt, olla üks ja olla tuhanded. Kas see väli vajab inimesega suhet? Kas see vajab, et teda usutakse? Teenitakse? Kas ta hoolib sellest? Inimese enda maailma tajumisel on piirid. Et neid ületada, võtab ta appi mikroskoobi, teleskoobi, spektroskoobi. Ikka ei näe ta kõike. Tänapäeval usub inimene, et ta oskab näha universumi algust, teab, kuidas mitte millestki sai miski. Kas hiigelsuure teleskoobiga taevast uurides või põrgutades elementaarosakesi maa-aluses kollaideris, ikka otsib ta Jumalat, aga leiab ainult tema tööriistu. Jumal varjab ennast, ta on peidus. Aga ikka ja jälle ta ilmub – laseb ennast natuke kirjeldada, tajuda ennast olevusena. Kas ta on üks ja ainuke? Jah, ta on üks ja ainuke, kellel on tuhandeid varjundeid. Ta on Saatan ja Jehoova korraga, ehk õigemini sõnad, mis inimene on leiutanud, et kirjeldada seda piskut, mis talle on korraks märgata antud. Ning ainult selleks, et me mõistaksime – ta jääb peitu, „teda“ ei ole olemas, on väli, mille jaoks meil sõna ei ole. Ei ole elu ega ole surelikkust. Ei ole surma ega ole surematust. Inimene on kehaline olend, ta ei suuda iialgi kehalises olekus mõista kehatut olekut. Kehal on mass ja see aheldab meid maa külge. Jumalal ei ole massi ja ei ole keha, teda ei saa mõõta ega kaaluda, teda ei saa näha. Kas ta on energia? Ei, sest ilma temata ei oleks energiat. Kas ta on olemas? Ei, sest sõnaga olemine ei saa hõlmata seda, mis Jumal on. Kas ta võib võtta kehaliku kuju ja ilmuda maa peale? Jah, ma kardan, et seda on see väli teinud. Mitu korda? Miljoneid. Miks ta seda teeb? Ainult Jumal teab. Mis ta siis on? Puudutus. Ta lükkas universumi olemisse ja sellest sai korrapärane, loogiline, ühetaoline, iseloomuta asi. Ta puudutas seda, ainult korraks, ja kõik muutus. Tekkisid galaktikad, energiad, aatomid, aatomituuma osakesed. Ta puudutas seda veel kord ja kogu see sasipundar tekitas elu. Maa peal ja miljonites kohtades veel. Me ei tea, miks tema puudutus oli just selline. Ta oleks võinud korrapärast universumit puudutada lugematul arvul erineval viisil. Aga tema puudutas just nii. Ja ükskord ta puudutas seda nii, et üks elus olevus omandas teadvuse ning võime tajuda ja õppida tundma eelmisi puudutusi. Jumal puudutab seda teadvust edasi, võib-olla ta hingab sellesse. Iga päev erinevat moodi. Üks, kellesse ta hingas, löödi kunagi Kolgata mäel risti. Sadu tuhandeid teisi me ei tunne. Sadadest teistest on meil kirjutusi mütoloogias, muistendites, legendides. Ükskord ilmus tema hingus ühel kaugel maal põhjas. Üks avaus elu ja surma müsteeriumisse. Miks ja kuidas – jällegi, sõnadest jääb siin väheks. Kui paljud sõjad ja vaenused on tekkinud sellest, et me oleme üritanud sõnastada sõnastamatut? Üritanud puudutust sõnadesse panna, leiutanud sellele nimesid. Püha Vaim, spiritus sancti – on üks neist, sild, ühendustee, hõõguv säde südames, mis pakitseb, liidab, kutsub ja rõõmustab, veenab, et me kuulume ühte Puudutusega. Ja Puudutatuga, Salvituga, kes ennast Kolgata mäel ohvriks lasi tuua. Puudutuse tajumine ei saa olla kunagi lõplik ega valmis, kes on seda tajunud, tema asub teele. Ta jääb igaveseks teeliseks ja tunneb rõõmu teel olemisest. Varem või hiljem jõuab ta äratundmiseni, et sellel teel ei ole nime ja et see tee on igavene. See on alanud enne sinu sündi ja läheb edasi pärast sinu surma, koduigatsus sunnib sind seda teed käima. Otsi ja sa leiad, palu ja sulle antakse. Mida? Ühtekuuluvust, osadust, rõõmu teiste ränduritega, mida sa tunned nähes, kui palju neid on.“

Kardinal oli siinkohal vakatanud ning Feliks pomises omaette: „Aamen.“
Aga audients ei olnud veel lõppenud. Kardinal andis märku ja talle toodi kohvi, ta suitsetas rahulikult veel ühe sigareti ja ütles: „Aeg-ajalt saab teeline kogemusi, mille jaoks ta vajab sõna. Ta peab kogemust tähistama, et sellest kuulutada. Ja ta mõtleb välja sõnad – ingel, deemon, Saatan. Mina uurin Saatanat. Ei mina ega keegi teine ei saa kunagi teada, mis ta on, sest tema jaoks ei ole sõna, aga ta võib võtta olevuse kuju, mille jaoks on sõna lihtne leida. Ta tuleb samast väljast, kust Jumalgi, ja temagi varjab ennast, maskeerib ja temagi Puudutab. Teda on märgatud läbi aastatuhandete ja talle on antud tuhandeid nimesid, sellepärast, et ta ongi tuhanded. Leegion. Ta on vajalik. Miks? Et me teda tundma õpiksime. Mõnikord ta tuleb ja ilmub ainult selleks, et näidata, kes ta ei ole. Aga ta tahab meid arvama panna, et on just selline. Me palume sinult, Feliks Luks, Süvahavva preester, et sa õpiksid Saatanat tundma.“ Meie – nagu hiljem selgus – tähendas Vatikanis kõige kõrgemat instantsi ennast. Sel hetkel Feliks seda veel ei mõistanud, nagu ei mõistnud ta ka päriselt palve sisu. Ent peagi pärast audientsi kardinali juures hakkas täiendusseminar tõesti peale. Kursusel osales ainult üks õpilane, Feliks Luks, ja kui ta oma olukorrale arvutiasjandusest paralleeli otsis, siis leidis ta, et upgrade on õige sõna. Paari nädala jooksul sai Feliks kiire katoliku preestri koolituse. Siis näidati talle Saatanat.
Eksortsism ehk kurjade olendite väljaajamine on üks ristiusu preestri kõige vanemaid ja tähtsamaid ülesandeid. Sajandite jooksul on selleks välja kujunenud kindel rituaal, mis on osa Rooma rituaalist. Eksortsismi võib läbi viia vaid väljaõppinud preester ja ainult piiskopi loal. Keegi ei õpi eksortsistiks poole aastaga. Esimesed sammud tehakse kogenud meistri käe all, õppiv eksortsist võib olla üheks abiliseks. Feliksi esimene kursus oli teooria, kuidas õiget seestumist üldse ära tunda. Isa Gabriele, kes noori õpetas, ütles, et kaheteistkümnest üks on tõeline Saatan. Reeglina on üksteist muud kahtlusalust vaimuhaiged, keda psühhiaatrid on võimetud ravima. Inimese aju kujutab endale ette, et Saatan on tema sisse läinud. Tõelise seestunud isiku väljaselgitamine on raske, ja tihti on ainsaks vahendiks kogenud preestri vaist, ent on ka mõned kindlad märgid, mis ei pruugi ilmneda enne mitmeid kordi ebaõnnestunud eksortsismi.

„Ta hakkab sinuga rääkima,“ ütles isa Gabriele ühel päeval, kui nad sõitisid Rooma lähedal asuvasse külasse vaatama ühte tõelist juhtu. See vana naine oli seestunud juba seitse aastat ning ükski eksortsism ei olnud seni veel aidanud.
„Minuga rääkima?“ kordas Feliks jahmunult. Selleks ajaks oli ta näinud juba mitmeid õudusi, mida võib vaimuhaigus inimesega teha. Nad väänlevad maas, ropendavad, keeravad ennast sõlme, karjuvad, sülitavad, räägivad arusaamatus keeles, rebivad oma riideid lõhki... Aga ükski nendest ei olnud tõeline juhtum, keda eksortsist oleks saanud aidata.

„Sest sina oled uus,“ seletas isa Gabriele. „Ta märkab seda. Ta peab sind nõrgaks lüliks. Ära luba, et tal oleks õigus.“

Iseenesest – kui jätta kõrvale atribuudid nagu püha vesi, krutsifiks, piibel – on eksortseerimine kahe vaimu võitlus, meelekindluste duell. Palved ja litaaniad, mida preester ette loeb ja vaenlasele peale surub, on sisuliselt loitsud. Ta peab vaenlase vaimu veenma, et ta ei anna alla. Ta ei tohi lasta ennast petta, ta ei tohi kõrvale kalduda, ta ei tohi Saatanaga vestlema hakata, ta peab töötama ainult ühe eesmärgi nimel – et oma usu ja meelekindlusega võtta võõras haardesse ja mitte lahti lasta. Ei ole päriselt selge, mis tingib seestunud inimese vabanemise. See duell toimub kusagil mujal, kui silmaga võib näha, see toimub sfääris, kus palved töötavad, see toimub mingis väljas, kus eksortsist seda Puudutab.
Ent ka tol korral ei õnnestunud isa Gabrielel vaevatut aidata. Tolle vana naise nimi oli Valeria ja see oli juba mitmekümnes eksortsism, mis tema kallal toime pandi. Seni oli isa Gabriele iga korraga sammukese edasi liikunud. Eelmine kord oli ta suutnud viia seestunud vaenlase nii kaugele, et ta ütles oma nime: „Tauratomo“.

Esimesel tunnil, kui isa Gabriele kutsus appi Kristust, pühakuid ja Jumalaema, oli vana naine transis ja täielikus autismis. Kui teda esimest korda krutsifiksiga puudutati, tõusid ta juuksed püsti, nagu oleks elektrit saanud. Ja siis olidki vana naise silmad, mis ei pilkunud, äkki Feliksile fikseerunud ja need silmad muutsid värvi, kui ta rögises: „Feliks... Feliks... Feliks... Kus Katrin on? Kas sa tead, mis tal praegu suus on?“ Ja siis ta itsitas, naeris hüsteeriliselt, keeras keele sõlme ja liigutas seda suus. Isa Gabriele ei pööranud sellele tähelepanu, valjult, veendunult, käskivalt ja kindlameelselt luges ta ette eksortsismi rituaali, kordas seda üha ja üha, puudutas Valeriat krutsifiksiga ja tegi tema kohale ristimärke. Kaks assistenti abistasid teda ning õpilased seisid taamal ja ühinesid vaid siis, kui loeti ette palvet. „Sõnaks saanud liha käsib sind. Tema, kes sündis Neitsist, käsib sind. Naatsareti Jeesus käsib sind. Kui sa ei kuulanud tema õpilaste käsku, siis tema kihutas sind välja sellest vaevatud mehest ja sa olid murtud ja alandatud. Ja kui ta kiskus sind välja sellest mehest, ei julgenud sa tema juuresolekul isegi seasse sisse minna. Nüüd, kui sind tema nimel on kästud, siis kasi minema sellest naisest, kelle nimi on Valeria ja kes on Jumala olend. Sul on võimatu mitte sõna kuulata, sest sa ei kuule mitte inimese käsku, vaid sind käsib tema, kes valitseb elusate ja surnute üle...“ Kolm tundi vähkres Valeria maas ja siis oksendas ta välja kokkusulanud hõbedakänkra. Selleks korraks oli see piisav progress.

„Kes on Katrin?“ küsis isa Gabriele pärast eksortsismi, kui nad Rooma poole tagasi sõitsid ja ikka veel šokeeritud Feliks vastas, et see on tema eksnaine, kes nüüd on vist uuesti abiellunud.

„Mõnikord ta tungib su mõtetesse,“ seletas isa Gabriele. „Telepaatia. Kui ta leiab sealt midagi tundlikku, siis ta kasutab seda. Sellepärast saabki ainult õige ja puhas katoliku preester teda välja ajada, sest tema mõtetes ei ole midagi muud.“

„Katrin ei ole juba ammu minu jaoks tundlik teema,“ õigustas end Feliks.
„Jah, muidugi,“ ümises isa Gabriele ja muigas.
Oma aja jooksul Roomas nägi Feliks veel seitset vaevatut, kellesse olevat päris Saatan sisse läinud. Kolmest neist õnnestus isa Gabrielel kurjad vaimud välja ajada, kõigil neil olid erinevad nimed. Üks oli üheksa-aastane laps, temas oli kaks deemonit, kellest alumine ainult varjas ennast teise all. Kui seda poissi eksortseeriti, tekitas ta oma kätele stigmad, pritsis terve toa verd täis ja samas olid haavad kadunud. Ka tema teadis Katrini nime ning isegi mõnda intiimsemat detaili Feliksi abielust, nii et pärast seanssi põrnitsesid teised õpilased Feliksit veidi kummalise pilguga. Feliks oli siin ainuke, kes ei olnud elanud tsölibaadis. Järgmise eksortseerimise ajal kartis Feliks tõsiselt, et Saatan leiab tema seest Marta nime. Aga ei, ta ei leidnud. Isa Gabriele kasutas sedapuhku ühte elektrišoki aparaati, mis ei olnud Rooma rituaali poolt küll ametlikult sanktsioneeritud, aga andis sellegipoolest soovitud tulemusi. Seda anti ka Feliksile pisut proovida, igaks juhuks. Pärast elektriga eksortseerimist tunnistas Feliks isa Gabrielele, et tegelikult ei ole tal enam tõesti mingeid romantilisi tundeid Katrini vastu. Aga et paraku vist ühe teise naisterahva vastu on.

„Kes sulle ütles, et Saatan teab, mis on romantiline tunne?“ küsis isa Gabriele. „Ei, ta kompab sinu aju neid osasid, mis säilitavad mälestust lihapatust. Mis tähendab kahte asja. Esiteks, et sinu tunne Marta vastu on puhas ja et te ei ole pattu veel teinud. Sa isegi ihaled teda rohkem mõtete kui ihuga. Ja teiseks, millest mul on küll väga kahju, ei saa sinust kunagi päris tõelist eksortsisti. Armastus teeb sind nõrgaks.“
Feliksi teine audients kardinal Boncaldo juures toimus pärast „Lazio“ 0:5 kaotust „Romale“. Õde Miranda kabinetis oli ühe pühaku auks küünal süüdatud ning õde Miranda ise oli nii rõõmus, et tegi Feliksit edasi juhatades paar tantsisklevat sammu. „Me ikka pühkisime teie peal korralikult jalgu,“ sosistas ta peaaegu ekstaatiliselt. „Karikamäng on veel ees,“ kuulutas Feliks. „Siis me laseme teid koos reoveega klosetist alla.“ „Seda sa näed sama palju kui minu tagumikku,“ vastas Miranda viisakalt.

Kardinali juures pakuti seekord sinepikastmes vasikaeskaloppi asparaagusega. Kardinal ise oli natuke närvilisem, sest ta vaatas paar korda kella ja suitsetas kolm sigaretti rohkem.

„Kas sa oled Saatanat tundma õppinud?“ küsis kardinal lõpuks ja Feliks tundis ennast natuke nagu eksamil.

„Ma olen näinud ühte ta nägu,“ vastas Feliks. „Aga see ei olnud selline nagu Süvahavval.“ Aga nüüd oli ta ette valmistatud, ta teadis, et on üks vähestest, keda kardinal oma pikkade tiraadidega austab, ja et kunagi ei räägi ta sama juttu kaks korda. Need on meditatsioonid, millest kuulaja peab võtma maksimumi, kui ta tahab mõne hindamatu teadmise poolest rikkamaks saada.

„On ta see, kelleks me teda arvame?“ rääkis nüüd kardinal. „Metafoor, mida me kasutame, kui me kõneleme seitsmest surmapatust? Inimese sisse kirjutatud patu käsk, mis kisub meie liikmeid alluma loomalikule olemusele? Kas ta on kujundlik? Ei, sa oled näinud, et ei ole. Ta on rohkem. Ta võttis kuju, kui ta ilmus Naatsaretlasele kõrbes, ta tahtis peibutada Naatsaretlast ja petta, tüssata, üle kavaldada. Ilma Jeesuseta ei oleks olnud ristisurma, ilma temata ei oleks olnud ohverdust. Väli, mida meie ei näe, puudutas Naatsaretlast kahte moodi. Saatan on osa sellest, on osa suurest mõistatusest, igavesest teest, ta on Jumala tundlad, kompamisvahend. Aga midagi veel, mida me peame tundma õppima. Ta on teaduse ja sõnade taga oleva välja üks ilmutis, iseseisev mässaja, vigilante, Robin Hood, Prometheus. Ühesõnaga, ta on petis, tüssaja, eksitaja, kavaldaja, valetaja. Küsi temalt neli küsimust, kolm korda ta vastab tõeselt ja neljas kord valetab. Palu temalt viit kinnitusmärki ja neli korda juhatab ta sind õigesti, aga viiendal korral eksitab ära. Küsi, kes ta on, ja ta ütleb, et teda ei ole. Suru ta raamidesse ja temast saab raam. Püüa ta puuri ja tema on trellid. Õpi teda armastama ja ta õpetab sulle vihkamist. Vihka teda ja sa armud temasse. Kihuta ta minema ja sa oled eksinud. Võta ta teejuhiks ja sa ei jõua iial kohale. Mäleta teda ja sa kaotad mälu. Me oleme tema vaimule tuhandeid kordi andnud nimesid... Saatan, Prometheus, Loki, Anansi, Dionysus ja see...“

Siinkohal andis monsignore ülikonnas mehele märku, too tuli tema juurde ning sosistas midagi kõrva.

„Jah, Kaval-Ants teil eestlastel,“ jätkas siis kardinal. „Trickster, Paan, Kitsune, Puck...“

„Tähendab, meil on vastupidi,“ torkas Feliks vahele. „Meil nagu tüssas Kaval-Ants vanapagana ära.“
Aga tema remargile ei pööratud tähelepanu. Kardinal rääkis edasi. „Ta on ikka ja alati tüssaja, meelitaja, hirmutaja. Ta paneb meid uskuma, et ta on selline, nagu need õnnetud seestunud inimesed. Tegelikult on seestumine üks väga vana ja saladuslik vaimuhaiguse liik. Inimene õppiski Saatanat kirjeldama nende järgi, kes suust kive sülitasid, hullunult maas vähkresid, võõrastes keeltes rääkisid. Nad kandsid need omadused üle ka Saatanale. Tõeline Saatan, see eksitaja ja tüssaja, kasutab seda ära, ta ilmutabki ennast mõnikord sellisena ja laseb meil uskuma jääda, et usuga on võimalik teda välja ajada. Summa summarum on see kirikule kasulik, aitab meil käia ühe sammu igavesel teel. Mis ei tähenda, et meie ei pea teda tundma õppima, sest ka tema võib Puudutada. Aga tema Puudutus on illusioon. Ta tüssab ja eksitab, väärab ja kavaldab, loob, võlub, paneb meie hinge proovile. Ta võib painutada aega, luua võltsreaalsusi, olla mees või naine, inimene ja loom või mõlemad korraga. Võib-olla on temagi Jumala tööriist, võib-olla on tema poeg, vend või naine, kes väänutab maailma, paneb meid uskuma väikseid pettusi, et Jumal saaks peitu jääda. Ta puudutab ning me hakkame uskuma, et me arenesime iseenesest ahvitaolisest elukast. Ta puudutab ja me ei märka, kui väga me erineme kõigest muust elavast sellel planeedil. Ta kontrollib meid, et me ei näeks liiga teraselt, mõnele üksikule avaldab ta osa tõest ja pöörab selle pahupidi. Ta võib panna mõne uskuma, et maapealne kehaline igavene elu on võimalik, et see on tema kink, mida ta võib jagada, ja võib-olla on ka see osa Jumala plaanist, et oleks inimesi, kes seda usuvad. Kellele see saab usutunnistuseks. Kas oli see tema, kes kunagi ilmus Süvahavval ja näitas, et surm ei pruugi olla surm? Et kardin võib olla paokil. Hinge surematus, aga teistmoodi. Surm ei ole enam mõistatus, ta pööras kaardid segamini. Kas ta tegi Süvahavval ühe triki ja on ikka veel seal? Kas arbuja on ka tema? Või on arbuja ingel, kes peab meid petmise eest kaitsma? Feliks Luks, Süvahavva preester, nüüd oled sa õppinud tundma Saatana ühte nägu. Me palume sinult, et sa aitaksid meil mõista, kas see on tema, kes Süvahavval ennast ilmutab ja miks ta seda teeb. Kas sa oled nõus?“

Keelduda näis ebaviisakas. Feliks arvas, et ta on nõus. Nii ta ütleski ja siis paluti tal seda korrata ka kõige kõrgema instantsi ees.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0533)