tulijaTiit Sepalt on alates aastast 2002 ilmunud 21 raamatut, millest mõned on eraldi köited pikemast romaanist ja üks on ilmunud ainult elektrooniliselt. Neist seitse liigituvad ühel või teisel põhjusel ulmesse, ent mitte žanriulmesse. Ulmefändom on Sepa raamatuid enamasti ignoreerinud.

Ulme osas on Sepa umbes 10 aastat pausi pidanud, kui mitte arvestada 2011. aastal elektrooniliselt ilmunud „Dialogose õpetust“, mis eristub ka sisu poolest kogu autori muust loomingust. Ma pole Sepa viimaste aastate mitteulmelisi asju enamasti lugenud ning "Tulijat ja jälgijat" kätte võttes oli tunne nagu kohtuksin vana tuttavaga, keda pole ammu näinud: kõik tuleb meelde, kõik on enam-vähem endine, nii puudused kui voorused, kuigi puuduseid on Sepa puhul rohkem.

Peategelase nimi ei ole uues raamatus seekord mitte Hinno, vaid ta kannab autoriga sama nime – Tiit – ja elab autoriga samas kandis – Märjamaal. Ta on kirjanik, maalib, elab koos oma mitme põlvkonna vahmiiliga, ent naisest lahus. Peategelane on 45-aastane, ehk siis autorist mõnevõrra noorem. See Tiit tunneb huvi esoteerika ja meditatsiooni vastu ning sellest huvist ja vastavatest vaimuharjutustest kujuneb tal välja võime, mida ulmehuvilised teavad enamasti teleportatsiooni nime all. Tahteaktiga dematerialiseerumine ja nähtava ning lihast-luust inimesena kuju võtmine ruumiliselt teises kohas. Seinte läbimine ei ole probleem, ehkki kõvemad materjalid hakkavad esialgu vastu. Tiit võtab oma uut võimet täitsa rahulikult ega imesta ülemäära. Tasuta kaasaandena ilmnevad tal kohati veel tuleviku nägemise sähvatused (eriti ohuolukorras või traagiliste sündmuste eel), samuti selgeltnägemise võime.

Oma uusi oskusi kasutab Tiit esialgu vaid tobedate vempude korraldamiseks, mille kõrval tundub Benny Hill vaimuka koomikuna. Kuid on ka tõsisemaid asju: üks neist on võõra naise (Kaja) elu päästmine jõhkardite käest. Teine on kättemaks pedofiilist mehele, kes oma tütart pilastab (Tiit kasutab selle juures veel ühte oma võimet – võtta üle teise inimese tahe ja sundida toda käituma kas või enesehävituslikult, näiteks enesekastratsiooni tehes). Kolmas juhtum puudutab taas ühe ohvriks langenud naise (Anne) kaitsmist. Mees on tunnistajaks, kuidas naise tahte võtab üle Tiiduga sarnaseid võimeid omav sõbranna ja sunnib Annet oma abikaasa surnuks kägistama.

Mingil hetkel jäi mulle mulje, et romaani keskne lugu, mida mööda autor liigub, ongi see viimane juhtum, aga ega ma selles kindel ei ole. Sündmused valguvad kuidagi seosetult laiali, jutt veereb pigem sugudevahelistele suhetele, igapäevasele olmele, laste eest hoolitsemisele, remondile jne. Ei saagi lugedes aru, kas lugu peaks kuhugi välja viima või mitte (ega eriti ei viigi, nagu viimasest lõigust selgub ja ma ei imestaks, kui romaanile on oodata järge).

Kõige kummalisem ja veidram on romaani rohkete tegelaste käitumine. Võib-olla ongi autor sellistega kokku puutunud ja mina – näiteks piiratud suhtlusringkonna tõttu – mitte. Suur osa neist on ebaausad, madala intellektiga, vägivaldsed, kuritegelikud, litsakad, alkoholismile kalduvad, rahaahned jne. Isegi peategelane ise ei vea positiivset liini lõpuni välja, vaid osaleb kuriteos (ehkki tema ülivõimed võimaldaksid seda vältida) ja omastab suurema rahasumma. Tema uus sõbratar Reelika näib olevat siis põhiline kuju, kes on suhteliselt intelligentne, aus, hoolitsev jne, aga ei – lõpuks ikkagi reetmine, valetamine ja muu selline. Kus elavad sellised inimesed, kes on ühel hetkel otsekui täitsa okei, siis käituvad järgmisel aga täiesti ettearvamatult? Kas see on mingisugune Teine Eesti, autori väljamõeldud fantaasia või olen mina nii eluvõõras? Eriti labiilsed ja väheusaldusväärsed näivad loos olevat just naistegelased, positiivselt ja heldimuspisaraga silmas on kirjeldatud aga lapsi. Kui keegi tahab "Tulijast ja jälgijast" leida kinnitust laulusõnadele depressiivsete väikelinnade miljööst, kus "mehed alati on juua täis", kus "jaanipäeval alati saab keegi lõuga" ja "raha teenitakse toore jõuga", siis seda ta saab. Romaani lehekülgedel tapetakse kümmekond inimest või enamgi ja rohkem kui pooled neist lähevad peategelase arvele – peamiselt kättemaksuks tehtud kurja eest. Mõned sündmused leiavad aset küll Tallinnas, ent valdavalt liigutakse Märjamaa-Rapla teljel ja seal läheduses.

Raamatu esikaanel antud määratlus "romaan armastusest ja hingevalust" on minu arvates eksitav. Peategelase suhtumine vastassoosse on pigem utilitaarne, ehkki jätkub ka soojust ja õrnust. Hingevalu kirjeldamine ei tekitanud vähemalt minus aga tunnet, et Tiidul kuidagi ülemäära valus on – ei tekkinud kaasaelamise tunnet. Aga võib-olla on sellel ka mingisugune positiivne külg: juhtub ju 270-l leheküljel nii palju kurja ja jõhkrust, et seda kõike hingega kaasa elada olekski raske. Võib-olla ongi totrate naljade, tegelaste vastastikuse aasimise ja muu sellise ülesandeks kõike toimuvat mitte väga tõsiselt võtta ja leevendada nende regulaarset sõimlemist, füüsilist vägivalda, karjuvat rumalust. Aga loo põhjal tehtud linateost poleks päris õige nimetada ei komöödiaks, põnevikuks ega ulmefilmiks, vaid see jääks sinna kuhugi vahepeale.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0571)