Inimkond on kohtunud võõrtsivilisatsiooniga, Maal on inimestevaheliste sõdade tõttu keskkond oluliselt halvenenud, samas on inimkond laienenud mitmetele planeetidele. Kaugete planeetide eraldatusse on kogunenud värvikas rahvas, keda inimkonna tubli esindaja liiga tihti enda kõrval näha ei taha. Selline paistab lugejale Heinrich Weinbergi juttude maailm, kus tema tegelased oma asju ajavad.

Tema esimene jutt "Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis" ilmus alles üsna äsja, poolteist aastat tagasi, 2013. aasta sügisel. Nüüdseks on Heinrich Weinberg avaldanud 8 juttu, neist 7 Reaktoris. Kaks tema juttu on ilmunud paberkogumikes (Täheaeg 13-s "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi" ja Reaktoris ilmunud parimate juttude kogumikus "Tuumahiid 2: Toorium" "Vihma seitse nime"). Nii on ta Eesti ulmemaastikul silma peal hoidvale inimesele kindlasti meelde jäänud.

Tema jutud on rahuliku kulgemisega, tema tegelased on oma maailmas just parasjagu erilised: teadlased, kes on oma rahulikult ülikoolitöölt kõrvale tõrjutud, oma maaaluse kodu ja kaaslaste kaitsmisele pühendunud leitnant, tähtedevahelise ekspeditsiooni liikmed, poisid elamas kommuunis, kommuun asub aga endise suurlinna asukohas. Kõik on piisavalt erilised inimesed, et nendega võiks jutustamist väärivaid asju juhtuda, kuid samas piisavalt inimlikud, et neile saaks kaasa elada. Weinbergi juttude pearõhk on just inimestel ja maailmadel ning looduskeskkonnal. Tuld, tõrva ja tulistamist on tema juttudes vähe, kleepuvaid ja lehkavaid kehavedelike veelgi vähem. See-eest on Weinberg üks vähestest autoritest, kes mainib oma juttudes võõraste maailmade lõhnu. Mitte palju, kuid tavaliselt minnakse ulmejuttudes lõhnadest täiesti mööda, nagu tulevikus enam inimestel ninasid polekski.

Juttude vormi poolelt torkab Weinbergi puhul silma loo toimumise aegsete inimeste tunnistuste või tuleviku teatmeteoste tsitaatide kasutamine. Viimaste puhul antakse ka täpne tsiteerimise aeg, nagu see teadusartiklite puhul ette nähtud on. Mõnele lugejale võib taoline tekst tunduda liiga kuiv ja raskesti jälgitav, kuid minu jaoks kiirendab taoline võte loo maailmast pildi loomist. Peab muidugi möönma, et risk juttu liiga tuimaks teha on sellise võtte puhul olemas ja palju võib sõltuda ka sellest, kui palju lugeja oma muude tegemiste käigus teatmeteostega kokku puutub.

Žanrilt on Weinbergi jutud olnud pea eranditult teaduslik fantastika. Siiani ilmunud juttudest on vaid kaks olnud alternatiivajaloo žanris. Need eristuvad ka pikkuse poolest – Weinbergi juttude tavaline pikkus jääb 10 ja 20 tuhande sõna vahemikku, nood kaks olid aga ülilühikesed, alla 300 sõna, ehk: Weinbergi jutud on tavaliselt just parasjagu pikad, lõpp ei tule vahetult peale algust, samas ei pea õhtuid ja õhtuid lugema, enne kui loo päris sisuni jõuab.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1129)