Untitled-1

Tänavune, ametlikus järjekorras juba kümnes HÕFF oli selle teksti autorile juba seitsmes, mistõttu võin end ilmselt üsnagi järjepidevaks hõffiveteraniks lugeda. Teiseks tahaksin kohe ära mainida naljaka fakti, et mu lemmikuks oli juba teist aastat film, mis tegelikult polnud õuduslugu, ehk siis „The Guest”. Hästi lavastatud ja hea muusikaga (ka selle arvustuse kirjutamise hetkel mängib mul Spotifyst filmi heliriba), kuid eelkõige lõi kustumatu mulje just peategelase karakter ning fantastiline näitlejatöö. Ääretu südamlikkuse ja hirmuäratavuse vahel kõikumised ja mikrosekunditega üleminekud ühest seisusest teise olid tasemel. Samuti oli nauditav asjaolu, et me ei saanud lõpuni sotti, mis elukas ta siis oli. Pärast öömaja köögis sõpradega arutledes jõudsime isegi selleni, et tegemist võis olla küborgiga. Adam Wingard väärib raudkindlalt lugupidamist, eriti kuna tema varasem film „You're Next” meeldis mulle samuti väga.
hoff1

Tähtsuse järjekorras teine lemmik oli õuduskomöödia "Housebound", mis näitab hästi, kuidas ületootmise tingimustes on kummituslood sunnitud muutuma üha nutikamateks ja keerukamateks. Eriti märkimisväärne on see, et tegemist on lavastaja debüüdiga – noor autor oli suutnud hästi mängida klišeedele ja neid kohe samas ka murda. Põhimõtteliselt esitati vaatajale pidevalt paari tuntud õudukavõtet ja kui ootasid loogiliselt (vana vaatamiskogemuse põhjal) kolmandat samalaadset, said koheselt korralikult tünga (loomulikult heas mõttes). Paremat festivalile punkti panijat annab ilmselt otsida.

Kolmas absoluutne lemmik oli postapokalüptiline komöödia-jaburus "Turbo Kid", mille autorid oskasid samuti hästi mängida vanadele klišeedele ning kokkuvõtteks oli tulemuseks mõnusa lõdva jooksuga lugu. Ehk siis hästi ja stiilitundlikult-žanriteadlikult tehtud halb film. „Wyrmwood” jäi esikolmikust välja, kuna minule oli tegemist teise vaatamiskorraga ja teist korda see enam nii hästi ei töötanud.

Omamoodi üllatust pakkus ka hollandlaste film „Laugas“, mis algas küll justkui iga teine tavapäraselt õudne väljasõit pere ning sõpradega, kuid suutis pinged väga mõnusalt ning kohati ka humoorikalt üles kerida. Hea, kuigi õrnalt ehk etteaimatava lõpu võime vahest ajada režissööri esimese täispika ürituse kraesse.
hoff2

Festivali mädamunadest tooks esile kaks filmi. Esiteks "The Canal", mis on täiesti hämmastav, kuna kriitikud nagu Ralf kiitsid seda taevani, minule tundus aga pigem pisut väsitav rabelemine. Teiseks lühifilmiprogramm, mis oli tüütu ja toitainetevaene nagu sandi supp. Kinematograafilised nõksud olid kõigil lavastajatel kenasti pähe tuubitud, aga stsenaristi ei raatsinud neist keegi loomisprotsessi kaasata. Tulemuseks olid valusalt tühjalt kõmisevad lood, või siis vähemalt esimesed kolm lugu. Peale nende nägemist minu kannatus katkes ja siirdusin festivalialalt teravamaid elamusi otsima. Kurjad kuulujutud rääkisid, et edasi olla ka lühifilmid paremaks läinud ning sel juhul tegid programmi koostajad praaki. Kas nad siis ei tea, kuidas kassile tabletti söödetakse?! Kibe tablett tuleb keerata magusa liha sisse, halvad filmid tuleb ümbritseda headest. Küsimusi tekitas seejuures ka hiljem näidatud ning Sundance'i võitnud lühifilm „World of Tomorrow” – pean möönma, et mõningaid huvitavaid ideid seal isegi oli, aga samas tekkisid tõsised kahtlused, kas Don Hertzfeldt elus üldse mõne ulmeraamatu läbi lugenud on. Ulmefilmi looma asudes võiks ikka rohkem žanrisiseste teemadega tutvuda, ei saa ju piire ja kaanoneid murda, teadmata varemalt, millised need täpselt on.

Festivali üllatajana osutaksin filmile „Maja aegade lõpus”, mis hoolimata alguse raskest stardist ja kohatisest venimisest ei uppunud klišeede mädasohu, vaid lõppes žanripuhta ulmeloona. Tegemist oli seejuures Venezuela esimese õudusfilmiga ja ma olen nõus Jüri Kallasega, kes ütles, et kui eestlased saaksid oma esimese täispika õudusfilmina maha millegi sarnasega, võiks küll uhke olla.
hoff4

Festivali läbikukkuja auhinnad saavad kahjuks jõujuurikad ning ametlik treiler. Juurikad seepärast, et „Bloodsport” ja „Missing in Action” jooksid praktiliselt tühjadele saalidele. Arvestades, et „Apple” ja „The Last American Virgin” said jõhkralt rohkem tähelepanu, tasuks programmi koostajatel rohkem keskenduda potentsiaalsetele nostalgiafilmidele, mida pole paljud inimesed juba telekanalite vahendusel korduvalt näinud. Festivali treileri võib aga läbikukkumiseks nimetada seetõttu, et hoolimata tugevatest seostest „Back to the Future” nimelise filmiga ei õnnestunud korraldajatel seda kinopilti õhtu naelaks muretseda. Lisaks oli see treiler just nõksu jagu liiga pikk ning hakkas küll vähe, aga samas järjekindlalt närve raspeldama.

Festivali emotsioonipunktid lähevad aga Ungru lossile, Mart Sandrile, Mario Bavale ja viskile. Loss tekitas sobiva atmosfääri, Mart pidas mõnusalt faktitiheda ja fantaasiat liigutava ettekande ning Bava viis asja lõpule, asetades hoolikalt rajatud vundamendile suurepärase valguse ja varju mängule ülesehitatud mustvalge õudusfilmi. Viski aitas end aga jahedast ilmast hoolimata kenasti soojas hoida. Filmi siinkirjutajal küll kahjuks lõpuni vaadata ei õnnestunud, kuna ühe Reaktori toimetajaga juhtus võsas käies üsnagi obskuurne õnnetus. Seetõttu tuli hääletada maha esimene ettejuhtuv auto ning suunduda hoopis kiirabi otsima. See vahejuhtum aga pigem süvendas tekkinud muljet veelgi, või siis aitas selle paremini mällu naelutada. Igal juhul oli kahtlemata tegemist ühe meeldejäävama seansiga läbi aastate.
hoff3

Lisaks filmide vaatamisele sai seejuures muidugi ohtralt õlut kuugatud, vanade sõpradega lobisetud ning Indrek Hargla raamatuesitlusel käidud. Käesoleva lühiülevaate lõpetakski ühe lustliku juhtumiga laupäeva südaööst, kus filmikriitik Trash suutis 180 eurot maksnud viski tervelt euro ja kahekümne viie sendi jagu veelgi kallimaks muuta, lisades viskisse täpselt niipalju maksvat kokakoolat. Tavaline viskisõber ei tuleks kunagi selle peale, et nii on võimalik enda jooki veelgi väärtuslikumaks muuta. Kohalviibinud rahvakirjanik tuvastas mekkimise teel, et viski ei muutunud sedasi mitte ainult kallimaks, vaid ka maitsvamaks, pannes selle hämmastavalt tugevalt sarnanema kõigis hästivarustatud kauplustes müüdavate cooleritega.

Järgmine aasta jälle.
11008453 10153224037547457 7741832365509611526 n
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0717)