Esimene päev
Jõudsime Haapsallu. Gepsus ilutsevad telliskivid osutusid eksitavateks. Loe: nendele teedele pole kunagi asja olnud, polnud ka nüüd.

Sadama tänava suur ja sõbralik maja näis olevat mahajäetud – linnud viigis tegid kõrvulukustavat lärmi, tuul oli veel külmem kui saarel (kuidas see küll võimalik on?) ja Selma tahtis jaheda käest tuppa.

Võti oli endise koha peal, niisiis päris ukse taha ei jäänud. Tõmbasin nahad õhukestele retuusidele ja tegin väikse tiiru ümbruskonnas. Mul oli õigus – päris veidraid elukaid vedeles vee ääres, ootuspäraselt ka hülgeid ja krabisid. Leidsin teiste hulgas ka kerakujulise monstrumi. See viimane oli päris hea sissejuhatus HÕFFile.

Tagasi jõudes selgus, et olin jälle mingi olulise sissekäigutee kinni parkinud. Kuidagi mustriks hakkab muutuma... Ja selgus, et ka inimesi oli juurde tekkinud. Tekkimine jätkus ka siis, kui pakkisime endid samasse tuppa, kus olime eelmine kord. Ainus erinevus seisnes selles, et Tripsu, kohalik kass, oli minema kolitud.



Traditsiooniline käik kohalikku pitsakohta päädis sellega, et mõtlesin aktiivselt aksessuaarile, mis jäi kohvrisse ja mille puudumine on ühel süüdistaval pildil ka ilusasti näha. Pitsa ei ole asi, mis kaoks nähtamatult keha mitmesugustesse õnarustesse. Siinkohal olgu märgitud ka ese, millest Sadama tänaval on suur ja akuutne puudus – peeglid. Kui just õue ei taha minna. Klaasaknad peegeldavad päris hästi.

HÕFFi algus oli suhteliselt jabur nagu ikka, aga nagu ikka, oli see ka kohtumispaik vanade tuttavatega. Kuskilt ilmus välja rebitud pükstega Sash ja langes kaela, Helmut tuli väikesele jutule... Kuigi tuul nõelus nägu ka sel väikesel platsil, polnud see enam nii hull.



Ahjaa, Sadamasse saabumise ja HÕFFi alguse vahele jäi ka traditsiooniline käik kommipoodi, mis vahepeal oli kolinud, Jana sõnu kasutades, "natuke kaugemale". Huvitav definitsioon kilomeetrisele vahemaale :P Viga võib olla minus, aga seekord ei leidnud nii huvitavaid komme kui tavaliselt, kuigi mõni päris veidra disainiga asi jääb ootama väärilisi inimesi, kellele neid kinkida.
Jalutuskäik ise oli tore nagu ikka – üle aasta kõndida Haapsalu peatänaval. Vastu tulid ähmaselt tuttava näoga inimesed, ainult ühe viisin koju. Viitena mõjusid muidugi imeilusad koerakesed. Viis meetrit enne kommipoodi sai Heli kummalise kõne. Nimelt üritati meid juhatada kohta, mille silt oli juba kenasti näha. Kümme punkti pingutuse eest, aga vähem naljakaks see asja ei muutnud. Heli kommentaar: "Mehed!"

Filmid
Pärast selgus, et esimene päev oligi kõige filmitihedam – üllatuslikult umbes ühe, poole kahe ajal öösel avastasin, et olin jooksvalt kolm järjestikkust filmi ära vaadanud. Esimene on thriller "Väikesed kuritööd", ilma suuremat sorti wau-elemendita, aga noh, Jamie't oli ikka kena vaadata.
Film ise veeres tasakesi allamäge, esialgsest pingest vajus suur osa löntsi põrandale kui selgus, et peategelane on nõrga iseloomuma räpane võmm. Lollid tegelased jäidki lollideks, twisti ei tulnud. Kohustuslik seksi osa polnud ka eriti huvitav... Ja see – "mina su tegin, mina su tapan", ehk vigade parandus, oli küll omamoodi äge, aga mitte liiga.

Teine, "Päästik põhja" pakkus elevust peamiselt seltskonna meeselemendile :p Minu jaoks oli ta tüütult ühetaoline. Hakkas ühest kohast, lõppes teisest ning kõik oli suuresti üks ja sama. Pool filmi oli isegi huvitav – peamiselt tegeleti üksteisele jalgalaskmisega – edasi vaatasin ainult inertsist. Sest lõpplahendus oli selge. Noh, üllatuselement seisnes vaid selles, et kes siis see viimane ellujääja on. Samas, dialoog oli äge, karakterid samuti hästi välja joonistatud ning üks sümpaatne hipster oli samuti kambas. No tema oli üks kolmest professionaalist. Käis nimelt illegaalne relvaostmine. Kokkuvõttes jääb see film hindamisskaalal siiski plusspoolele.

Õhtu viimane film ehk "Raw", mida Jana kibeles kangesti vaatama ja selgus, et ka Madis ja Virge, oli kah. Noh, Jyrka marssis keset filmi torisedes ja raevust pahisedes välja – jälle mingi loll film lollide tiinekate elust – aga nii hull see ka polnd. Repsimine ongi oma olemuselt alandav, aga siin oli punn põhja vajutatud. Eestlastel oleks nii mõndagi õppida, nentisin.

Tutvustuses lubati body-horrorit, aga seda ma jäingi ootama. Noh, kannibalism ei ole päris see, mida sinna alla saaks liigitada. Kui, siis ainult mööndustega. Lugu jutustab ühest taimetoitlasest tütarlapsest, kes läheb loomaarstiks õppima. Tunnistan üles, et minu jaoks oli kõige jäledam koht see, kus hobune uimastati ning riputati pea alaspidi üles... Isegi koerte katkilõikamine ja äranäritud inimjäse ei konkureerinud sellega. Samas, peaosaliste areng oli päris tuntav – tütarlapsest sirgub naine ja pedest saab mees, ning väikesest inimliha närimisest saab kuritegu – noh... midagi ses ju on?

Teine päev
...algas peavaluga, lõppes peavaluga. Ilmselt ei suutnud kohe kohvi sisse kallata, sest hommikul ilmnesid ootamatud takistused vetsupääsemisel. Muidugi, suur maja, palju rahvast, konkurents on tihe. Pole lugu...



Pitsa manustatud, oli õige aeg kaasa elada driim-tiimi mälumängule. Kolisime Jana ja Heliga rõdule, napsasime vahelt küsimustelehti ning püüdsime ära arvata vastuseid. Paar punkti oleksime raudselt saanud :P Mõnda teadis Heli, mõnda mina, aga enamikku välja ei mõelnud. Heli aga ei saanud üle ega ümber lapsustest. Pärast selgus, et Indrek driimtiimist olid tegelenud lapsuste likvideerimisega ja siis asutud mõtlema.
Püüdsin kuidagi olla, nahkades, aga selgus, et isegi siis, kui nii palju pitsat pleks söönud, oleks nendega ebamugav istuda. Nad raiped ei veni. Pluss lahtikäiv lukuelement.

Niisiis vantsisin mälumängu ajal Sadamasse, sõbrustasin Hertaga ning võtsin retuusid kaasa. Ma ei olnud veel valmis loobuma nahkadest. Sest talv oli saabunud, taas. Väljas sadas pehmet valget lund, kaasa oli ta tassinud külma ja tugevamat sorti tuule. Veel külmema kui reedel.

Pärast mälumängu rääkis Jyrka Tarlapist, raamatukogu ülemises saalis. Selgus, et alumine ei tea, mis ülemises toimub. Ma naiivselt arvasin, et kui üks asutus, siis võiks ju teada, mis toimub mujal, aga alumise korruse töötaja oli vaid segaduses. Hmmm... Igatahes kujunes sellest tore vestlusring, kus lahati ka kehvasid kaanekujundusi.



Pärast Tarlapit ootas meid üllatus. Üleujutatud WC. Senini ei tea, kuidas ma läbi pruunikate lompide kabiinini jõudsin, aga siis tegin tõsise vea – hingasin läbi nina. Pärast seda jäi vaid kaks lahendust – tormata kraanikaussideni või jõuda koridori enne kui juhtub vältimatu. Põgenesin, lootes parimat. Nii ma end seal koridoris, vesi pingutusest silmas, end kogusin kuni minust vapramad pool kilo kergematena üle lompide tagasi jõudsid.

Filmid
Ja siis jäi üle vaid "Alien". Tundsin ennast nagu üks "Suure paugu teooria" osatäitja või siis kõik kolm-neli korraga. Mis mõttes lähen vaatama filmi, mis sisuliselt peas? Ikka lähen, sest see on suurel ekraanil!

Kell seitse rivistusid ulmefännid ja muud sõbrad Mart Sanderi raamatutvustuseks üles. Ove pidi juhatama vägesid. Alguses täitis ta vaid baarmeni osa, lubades lahkelt kõigil kummutada viskit niipalju kui nad vaid jaksavad. Head pakkumist oli halb raisku lasta :P



Raamatu-tutvustus läks sujuvalt üle filmiprelüüdiks, ja kuigi algul polnud see plaanis, jäime ka filmi "Juhuslik nimetaja" vaatama. Ei saanud liikuma... Saal oli punnis täis. Tagantjärele – kuigi film oli algul kuidagi monotoonne, natuke tüütu isegi, siis viimane veerandtund lunastas kõik. Kui koorus välja, mis tegelikult toimub. Püüdlik hääldamine käis päris paljudele närvidele, aga kui arvestada, et ehk oligi see aeg selline, see mull, millesse oli püütud kolm inimest, siis noh, võib ju andeks anda... Kokkuvõttes meeldiv elamus. Suletud ring, mõistatused, lahendus, ja atmosfäär. Muusika! Ja mis eesti filmidele harukordne – heli oli paigas. Juba see ise on nii suur saavutus, et väärib eraldi märkimist.
Kolmas film oli selline, mis ilmselt oli mu jaoks parim valik samal kella-ajal pakutavatest – ""Sünge lugu". Baseerus kahel tegelasel. Naisel, kes tahtis poja surma eest kätte maksta ja okultistil, kes teadis, mida teeb ja mida tahab. Okultist ise oli äge. Karm veidrik, kes oskas olukorda õigesti hinnata ja võttis oma.
Nojah, filmi õhustik oli paljulubav, plot ka huvitav ning kõik nagu toimis. Peaaegu. Sest lõpp oli jabur – need inimesekujulised kollid võib isegi andeks anda, kuigi ka seal oli arenguruumi päris kõvasti, et asja usutavamaks teha.

Aga see ingel! Mis pagana mõttes? Misasja? Mingi imeline moodustis vana-kreeka ja hinduismi jumalustest, sekka natuke budismi pühakuid... See oli pehmelt öeldes üle mõistuse. Mitte isegi naljakas, vaid kuidagi hale. Praegu mõtlen, et kui oleks keskendutud vaid ingli helendavatele silmadele, siis oleks peaaegu ok.
Tuletaks meelde, et film ei olnud lahendatud naljavõtmes, komöödiast oli asi kaugel. Kuigi omamoodi koomilist elementi lisas naise ja okultisti omavaheline interaktsioon. Jah, see oli nauditav. Samuti need hingematvalt ilusad kaadrid, väga mõnus kaameratöö, mis oli suurepäraselt kokku lõigatud. Paigas olid niisiis nii tehniline pool, stsenaarium kui ka karakterid. Ainus, mis tõeliselt tõmbas filmile vee peale, oli seesama lõpubutafooria. Film, mis võinuks olla kümme kümnest... oli pool sellest. Paraku.



Kolmas päev
Peavalu õnnestus pühapäeval ennetada. Ööjauramises ei osalenud, sest pea lõhkus öösel ikka hullu moodi, hea, et üldse magada sai.

Hommikul olid köögis dekoratiivselt laialipuistatud jalanõud ja vorstijupid. Selgus, et öösel olla toitutud vorstidest, vahukoorest, tordist ja viskist? Ammendava ülevaate annavad vast need, kes jauramises osalesid.
Igatahes oli meie maskuliinsem pool hommikupoole äärmiselt kehva isuga, enda kohta, seevastu meie Janaga hävitasime pitsasid mõnuga . Huvitav, mis Heli väikse isu põhjuseks oli? :)

Suundusime kultuurikeskusesse aega parajaks tegema. Jyrka ja Metsavana pidid ümarlaual osalema. Nojah, see, et nad siiski rahva ette ei roninud, on teine teema. Eks nad ise räägivad.

Kultuurikeskusesse olid siginenud rannatoolid, peksime seal aega, kuni meid endid peksti sealt minema – meie loba kostvat saali. Murdsin selle üle natuke pead, et mil moel? Välja ju ei kostnud midagi, ja tavaliselt on filmid nii hea heliga, et peab olema ikka eriline terav kõrv, kes suudab eristada väljaspoolt tulevat loba. Muidugi võis vabalt olla, et keegi oli ukse irvakile jätnud...



Teemad olid köitvad, üks neist käsitles polügaamiat, inspireerituna Indreku mittepornograafilisest "Raudrästiku ajast". Mehed näisid olevat ekslikul seisukohal – mehel mitu naist. Mis mõttes? Naisel ikka mitu meest. Igaühel oma roll. Ove mängis sealsamas parmupilli, ja nii me püüdsime leida talle rolli. Seisev? :P
Ümarlaud ise oli üsna ühevaateline. Oponente kohal polnud, küll aga kõlasid mõned mõtlemapanevad sõnavõtud. Minu jaoks neist kõige huvitavam oli Tiit Salumäe väljaöeldu, aga Õuekas pani selle Lääneelukas juba kirja. Samuti oli huvitav teada, kuidas väikesed subkultuursed festivalid end välismaal ülal peavad, kuidas neid vastu võetakse ja miks peetakse, ja ka seda, kuidas õigupoolest HÕFF alguse sai. Ning seda, et Marek Reinaasil on kummitav maja Haapsalu lähedal.

Päeva ainsaks filmiks jäi Aliensi-seeria teine osa. Nerdid, ma ütlen. Selleks on siis vaja Haapsallu sõita, et oma lemmikfilme vaadata? :)
Kojusõit oli sama igav nagu tee Haapsallu, ainsa huvitava nüansi lisas see, et esmakordselt sain uute praamide elamuse kätte. Sõitsime "Piretiga". Maidea, pandagu vetsu-ustele juhis, et kuidas need lahti käivad? Kerge sikutamise peale ei tule, lõhkuma ka ei hakka... ja siis selgus, et lihtsalt oleks piisanud tugevamast tõmbest... Pfff, ühesõnaga. Disainitud oli kah kenasti, mõned toolid olid ebamugavamad kui teised.

Ja nende rõdude alla on suurema masinaga natuke ohtlik sõita... viib katuse pealt.
Need uued praamid on sama moodi ratsitud kui kogu Eesti riik. Ehk siis, praam kui väike riigi mudel – kõik on täpselt parasjagu, viimase piirini välja arvestatud. Ei ühtegi lõtkukohta. Ei mingit ülearust ruumi. Ja kui vetsu tahad, siis kaks inimest seal koridoris küll kõrvuti kõndima ei mahu. Suveks tuleks panna vist liiklusmärk, teate küll, selline, millel on ühel pool punane nool, teisel must. Et takistusega liiklemine :P Või siis ühesuunaline liiklemine.

Kokkuvõte
Seitse filmi, neist kaks Alieni-seeriast. Neli viiest olid üles ehitatud nii, et algus ja keskpaik olid kordi tugevamad kui lõpp.
Kaugelt rohkem sündmusi kui tavaliselt. Mitte koguarvult, vaid enda osalusprotsendilt. Ning normaalne kogus sõpru-tuttavaid.
Palju peavalu, vähe õlut, vähe pidusid. Viimasest kahest on natuke kahju, aga ju teinekord.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0039)