„Domineeriv värv: tumepunane“ on esimene neljaraamatulisest noortele suunatud fantaasiasarjast. Raamatu lugemisel oli domineerivaks emotsiooniks, mitte tumepunane, vaid tunne, et ma loen mitte ülemäära hästi tõlgitud noortekat. Autor, Koidu Ferreira, on Eestis sündinud ja kasvanud ning vähemasti tiitellehe tagakülje järgi võib eeldada, et lugugi on eestikeelsena kirjutatud, kuid kahjuks on vahepealsed välismaal elatud aastad vajutanud tugeva pitseri autori keeletunnetusele. Ausalt, ma käisin päris mitu korda vaatamas, kas tõepoolest pole tõlkija nime kuhugi ära peidetud.

Raamatu minategelane, Cordevia, elab mitmetuhande aasta kauguses tulevikus. Täpselt pole seda lahti kirjutatud, kuid vihjatakse, et meie tänase inimtegevuse tulemusena on osoonikiht minema pühitud ning päike oma liigteravusega kogu eluslooduse hukanud. Kuna eelmainitud katastroof toimub ajal, mil meie tehnoloogia on piisavalt kaugele areneda jõudnud, suudab inimkond elus püsida päikese eest varjatud baasides, milles kasvatatakse ja sünteesitakse toitu ning viljastatakse inimelu algeks vajalikke rakke. Raamatu tegevustiku alguses on planeet elutu kõrb, mille päevased pinnatemperatuurid kerkivad sedavõrd kõrgele, et hukutaks hooletu jalutaja väga lühikese ajaga.

Meie tänase maailmapildi mõistes on baaside elukorraldus üsna mõistetavalt enam kui kummaline - haiguste ja muu ebaõnne leviku vältimiseks on meeste ja naiste vaheline füüsiline kokkupuude keelatud. Inimarengu projekti raames võetakse täisealistelt naistelt ja meestelt sugurakke ning kui laps on katseklaasis valmis kasvatatud, antakse paarile tagasi - näe, teie laps, kasvatage teda nüüd. Ilmselgelt mõjutab see laste ja vanemate omavaheliste suhete intensiivsust. Peagi selgub muidugi, et baasiski on elu märksa mitmekesisem, ning piirid keelatu ja teostatava vahel ei ole hoopiski nii selged.

Samal ajal ja samas ruumis eksisteerib teinegi paralleelne maailm. Poole sõnaga vihjatakse võimalusele, et kuskil kaugel minevikus võis tegu olla ühe reaalsusega, mis mingil põhjusel kaheks hargnes. Planeet on sama, mõlemal olid kunagi inimesed, kuid ühel on inimesed tänaseks ainsad allesjäänud elusolendid. Teises paralleelreaalsuses on lokkav loodus ning talutava võimsusega päike, kuid inimesed, nõrgukesed, ammu väljakütitud. Lihtsalt lõbu pärast ning... Vaat seda peab küll igaüks ise lugema, mis nendega täpsemalt juhtus. Suurem osa romaani tegevustikust toimubki tolles teises reaalsuses, kus on loomad, linnud ja taimed, mille sarnaseid meie maailmas ei leidu, ning enamikus neist peitub oht.

Taaskord käisin ma eest kontrollimas, et kas tõepoolest ongi raamat koheselt eestikeelsena kirjutatud. Raamatu tegevustik antakse lugejale läbi 17-aastase Cordevia silmade, kuid mulle tundub, et autor ei olnud ka ise päris täpselt läbi mõelnud, millisel hetkel, milliselt distantsilt Cordevia oma lugu jutustab. Ühest küljest oli tegevustik antud moodsamale noortekirjandusele omases toore emotsiooniga stiilis ehk väga väikese ajalise nihkega. Teisalt kasutas Cordevia omaenese sõnade saatelausena „jonnisin ma“, „vingusin ma“ või põhjendas oma käitumist sõnadega „ma ei tea isegi täpselt, miks“ ning see läheb minu meelest lühikese ajalise nihkega jutustamise korral inimloomusega vastuollu. Lugu muutuks (sama emotsiooniannuse kasutamise korral) usutavamaks, kui tegelane ennast halvas valguses näitavates kohtades oma sõnu mahendaks, nö sõnadega punastaks või kohmetuks. Lisaks on mul usk, et teismelised, olgu nad siis millised tahes, omavad ka oma valede otsuste ja impulsiivsete tegutsemiste taga mõtet või emotsiooni, mille edasiandmist taoline loo kirjapanemise viis eeldaks.

Raamatutegelaste käitumine oli samuti meie kultuuriruumist vaadatuna ebaloogiline, kuigi anglo-ameerika noortekirjandusele (ja ka noortefilmidele) väga omane. Pidurdamatud kiimahood võõrliigist kiskja (ei sädele, kuid on kiire, tappev ja omakasupüüdlik - ehk „täisusliku naeratusega täiuslik džentelmen“) suunas vahelduvad sotsiaalse saamatuse ning kiusuga, mida meie ühiskonnas seostatakse pigem vanusega 12-13. Mina ei mõistnud neid noori, nemad ise ei mõistnud ennast ning neil puudus täielikult põhjus-seos-tagajärg tüüpi analüüsioskus. Selleks vanuseks peaks ju mingi elukogemus siiski olemas olema.

Niisiis, esimene raamat neljaosalisest tsüklist. Maailm oli intrigeeriv ning ulmekäsitlus loos meeldivalt julge - seetõttu jään ma ootama järgede ilmumist ning loo tervikuks kokku saamist. Tõsi, loogikavigugi võib leida omajagu, kuid sel korral jäävad need oma suuruselt teostuse läbimõtlematusele alla. Noorteromaanina, mille peamiseks lugejaks on just need 12-aastased noored tütarlapsed, kes alles avastavad romantilisema kirjanduse võimalusi, on raamatul kindlasti oma koht ja lugejaskond olemas. Hoolimata otsesesse sihtrühma mittekuulumisest soovin minagi sarja edasisi raamatuid suure tõenäosusega lugeda, kuid ma hoian pöidlaid, et autor suudaks järgmise loo kirjutamise ajaks sammu võrra edasi astuda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)