Kui Sepamäe kohta küsida, siis noogutab küsitu alati teadvalt. Kõrge küngas, küljed võsasse kasvanud, aga kuplipealne lagedamast lagedam. See ei peaks üldse kaugel olema, tuleks minna naaberkülla ja siis sealt juba täpsemat juhatust saada. Aga naaberkülas kipub sama jutt korduma, ainult nüüd sorgatakse sõrmega hoopis teise ilmakaare suunas. Kui väsimatu otsija iga juhatamist tõe pähe võtaks, saaks tervele kihelkonnale tiir peale tehtud, ilma et salapärane sepamägi kriipsu jagugi lähemale jõuaks. Seetõttu ei söanda minagi kindlat küla ega valda nimetada, vaid pajatan loo sepast ja tema tütrest just nii, nagu seda ise kuulsin.
Ei ole õiget küla ilma külasepata.
Kui kuri kopsutõbi vana Matsi otse ääsi tagant ära viis, jäi küla sepikoda seisma. Aga mida on üks õige küla väärt ilma sepata? Adrale on vaja tera, hobusele rauda ning vitsata vankriratas kestab vaid esimese munakiviteeni. Lisaks konksud ja haagid, ankrud ja hinged, riivid ning ukselatid – ühes korralikus talus kulub igat sorti rauakraami ohtrasti ära.
Noor Mats, vana sepa tütrepoeg, oli veel liiga noor ja roheline, et vanaisa juures õppijast poisist kohe tegijaks saada. Ta oskas küll ääsi puhastada ja lõõtsa tõmmata, roostet nühkida ning pihte keerata, kuid põlevpunase raua oma tahte alla saamiseks jäi sellest väheks. Aga kui ema ja isa nägid, et nende poja süda ikka rohkem sepavasara kui adrakurgede poole kisub, siis ei tihanud nad vastu tõrkuda, kui poiss endale leivakoti kaasa küsis ning suurde linna meistri käealuseks läks.
Kümmekond talve seisis küla sepikoda külmana. Külarahva jaoks polnud see aeg kerge. Lihtsamate asjadega võis ju ise hakkama saada, aga keerulisema sepatöö tarbeks tuli ikka naaberkülla või siis suisa linna sõita. Kui muud linnatoimetust lisaks ei leitud, siis kulus selle peale terve päev täiesti tühja.
Kümmekond talve õppis Mats ametit. Alguses õpipoisina, kellele kõik käske jagasid, siis lööjana, kes sepa haamrikõksu järgi vasaraga virutas, ning lõpuks vanemsellina, kelle kätte meister terve töökoja võis usaldada. Kui kümnendale talvele järgnes kevad, siis võttis Mats põlle eest, silus tuka siledamaks ning tuli meistrit saadud õpetuse eest tänama.
„Mul on aeg koju tagasi minna,“ lausus ta.
„Nii ta on,“ noogutas meister silmanurk niiskeks kiskumas. Koos töötatud aja jooksul oli noor mees talle südame külge kasvanud ning nüüd tundus, nagu saadaks ta omaenese poega kodust ära. Samas, eks ta ju enam-vähem nii oligi. Sest kohe järgmisena teatas näost tulipunaseks lahvatanud Mats, et kui auväärt isa pahaks ei pane, siis tahaks ta alandlikult tema tütart endale kaasaks kosida.
Selline asjade käik ei olnud muidugi uudiseks. Igaüks, kellele vähegi silmavalgust jagatud, oli juba ammu tähele pannud, et noorte südamed otsekui kaks magnetraua tükki omavahel kokku kisuvad. Moe pärast võttis sepp väimehekandidaadi muidugi pihtide vahele, et tema kavatsuste ausus põhjani läbi pinnida, kuid lasi ennast siiski lihtsamalt nõusse rääkida, kui Mats alguses kartis.
Nii tuligi noor sepp kodukülla tagasi – äia käest laenatud vanker söekotte ja lattrauda täis ning õhetavate põskedega nisujuus kõrval istumas. Vana Äntu, kes vahepeal maja eest hoolt oli kandnud, aitas asjad sisse tõsta ning paigale sättida. Süsi sai kallatud kastidesse, raud laotud seina veerde. Mats lõi aknad ja uksed pärani ning kutsus sooja kevadtuule kaua kütmata ääsi seest rõskust välja puhuma. Vastne perenaine lasi luual lennata, loputas kausid ja kruusid ning kloppis kaasatoodud tekivaibad teetolmust puhtaks. Kui Matsi meelest oligi nõgine lagi vahepeal madalamaks vajunud ja tagatuba kitsamaks kulunud, siis kaasa käte all muutus kõik kiiresti taas koduseks.
Sõna sepa naasmisest liikus kiiresti. Juba järgmisel hommikul oli naabrimees ukse taga, et kaks kivisse löödud vikatit õigeks keerata. Tema järel tilkusid ka teised, et törtsukene juttu puhuda ning üht-teist tarvilikku tellida. Mats ei põlanud ühtegi tööd ära, olgu see suur või väike. Kõik sai tehtud ausalt ja hingega. Tasu küsis ta ka mõistlikult ning ei puigelnud vastu, kui taluperemees rahaveeringute asemel töö hinnaks värskelt küpsetatud leiba või korstnas suitsutatud seakülge pakkus.
Talve tuiskude vahel heitis Matsi naine nurgavoodisse ning tõi ilmale mustasilmse plikatirtsu, kelle isa Sädemeks ristis. Kui mees oligi omale pärijapoega ihaldanud, siis ei lasknud ta seda välja paista. Oma käega sepistas ta kena kätkikonksu aampalgi külge ning andis tööle veel usinamalt pihta, et tema väikesel printsessil millestki puudus ei saaks olema. Nii õppis tüdruk armastama vasara laulu ja lõõtsa vuhinat. Talle meeldis vaadata, kuidas külm ja kõva rauatükk ääsi peal praksudes kõigepealt punaselt, seejärel helevalgelt hõõguma lõi. Pihtide vahele napsatud raud oli just nagu elus, kui ta alasi peal keerles ning vasara all kiljus, et lõpuks väsinult ohates veetoobrisse vajuda. See oli tõeline võlukunst ning tema isa oli võlur, kelle taolist teist ilma peal polnud.

Kui Mats oli juba mitu aastat külameestele tublit tööd teinud, saadeti sõna, et mõisahärral on temaga üks jutt rääkida. Härra oli tükk aega laias ilmas ringi reisinud ja sealt suure hulga peeneid plaane kaasa toonud, mida ta oma esivanemate häärberiga kavatses ette võtta.
„Mul oleks uut väravat vaja,“ teatas mõisaperemees kohe asja kallale asudes. „Kahe poolega ja täisrauast tehtut.“
Mats piidles jämedaid paekivist poste ja kõrget väravakaart, mille alt uhke tõld koos kutsariga läbi sai sõita, kratsis kukalt ning noogutas.
„Jah, seda on võimalik teha.“
„Gut! Kaua sellega läheb?“
See oli juba palju raskem küsimus. Mats koukis taskust sõlmenööri ja tõmbas selle ühest väravapostist teiseni. Siis mõõtis ära hingeankrute vahe ja sihtis silmaga, kui palju puudu jääb, kui käega kaareni küünitada.
„Noh nädal kulub kindlasti. Ühele poolele. Teise poole jaoks teine. Rauda on vaja rohkem, kui mul praegu varuks on, raam vaja vahepeal korra või paar posti külge passitada. Kiiremini kui kahe nädalaga kohe kindlasti ei saa.“
„Siis on kaup koos,“ oli mõisahärra rahul. „Siin on sulle käsiraha raua ostmiseks. Kui mu tütar ületuleval pühapäeval balli korraldab, siis peavad siin postide vahel korralikud väravad seisma. Sellised, mille vahelt külalistel poleks häbi sisse sõita. Tee need mulle valmis ja ma tasun sulle korralikult.“
Veel samal päeval sõitis Mats linna, et sütt ja igat mõõtu lattrauda osta. Sellina meistri juures töötades oli ta aidanud mitut väravat sepistada. Kõik nad olid olnud üsna ühte moodi: pikad hingelatid ristraami külgedeks ning odapeaks taotud otstega pulgad lippideks. Kindlasti pidas ka mõisahärra midagi sarnast silmas. Aga mida rohkem Mats valgest paekivist laotud kaarele mõtles, seda rohkem kerkis talle silma ette üks hoopis isesorti sepistöö, mida meister talle kunagi klantspaberist raamatupildi pealt näidanud oli.
Linna jõudes läks Mats enne rauahoovi hoopis naiseisa juurde. Ta vaatas veelkord pilti ning pidas tükk aega aru. Iga üksik tükk, mis pildi pealt paistis, ei olnud eraldi tehtuna keeruline. Keeruline oli tehtud tükke kokku sobitada nii, et need ilusad, kuid samal ajal ka tugevad oleksid. Siiski tundus asi oskajale mehele jõukohane olema, eriti kui äia käest saadud näpunäited hoolikalt kõrva taha panna.
Kaks nädalat kulus linnutiivul. Vasar Matsi käes tantsis varahommikust hilisõhtuni. Sepp oli hiljuti just ühe terase nagamanni endale õpipoisiks võtnud ning see abi kulus nüüd kuhjaga ära. Hulk tükke, mida taguda tuli, olid nii pikad, et mahtusid hädavaevu õigetpidi alasi peale keerama. Kahekesi käisid nad kaks korda valmis raamiotsi postiankrute peale passitamas, et hinged karvapealt klappima saada. Lõpuks oli kõik valmis ning kokkulepitud ajal kutsus Mats härra tehtud tööd üle vaatama.
Ballieelne päev oli kiire ja härral käed-jalad tegemist täis. Ta oleks hea meelega värava ülevaatamise hoopis valitsejale usaldanud, kuid too tuli ummisjalu tagasi ning kinnitas, et neid väravaid peab härra ilmtingimata oma silmaga kaema minema.
Ja tõsi ta oli. Kui härra lõpuks mahti sai, võttis vaatepilt tal suu ammuli.
Kaks suurt musta väravapoolt seisid valgest kivist postide vahel. Lipipulgad ei seisnud mitte sirgelt, vaid olid painutatud kõveraks ja pandud hargnema otsekui metsiku puu oksad. Iga järgmine haru läks järjest peenemaks kuni lõppes laia lehega, millel olid sakilised servad ning sissetäkitud rootsud. Eemalt vaadates võis arvata, nagu oleks elusad väädid hetkeks paigale tardunud ning kohe järgmine tuuleiil lükkab nad uuesti liikuma. Värav ise sobis kõrge kaare alla otsekui valatud ning liikus ohtralt määritud hingedel kergelt ning vaikselt.
„Noh see on nüüd küll üks tõsine töö,“ tunnustas mõisahärra, kui oli küllalt imetleda saanud. „Palju sa selle eest palka küsid?“
Mats oli selle küsimuse üle isegi tükk aega pead murdnud ning viimasel ööl enne und isegi naisega nõu pidanud.
„Ma tahaks uue koja ehitada,“ lausus ta julgust kokku võttes. „Iseenda oma ja oma maa peale.“
„Seda pead sa saama, meister!“ noogutas mõisahärra.
„Vali endale sobiv koht ning ma lasen selle sinu nime peale kanda. Majajagu palke võid metsast võtta südamerahuga ning see siin …“ surus härra kõliseva kotikese Matsile pihku „… on kõige muu peale preemiaks. Mine ja joo mu tütre terviseks!“
Ootamatust õnnest uimane, tegi Mats karvapealt nagu härra oli käskinud. Terve kõrts sai tema rõõmust osa ning seda jätkus kuni õhtupimedani. Päike oli ammu loojas, kui pehme keele ja veel pehmemate jalgadega Mats naabrimehe vankripäras tagasi tanumale jõudis. Koos lohistasid nad oimetu õpipoisi ukse kõrvale kotile ning Mats oleks äärepealt sinnasamasse kõrvale vajunud. Oma mütsi oli ta kõrtsi kaotanud ja härra antud kotikeses polnud enam ühtegi kõlinat alles.
„Ära nüüd,“ lausus ta naisele, kui too noomima tahtis hakata. „Minu rikkus on kõik alles ning seda ei saa keegi minu käest ära võtta! Kuni mul käed haamrit tõsta jaksavad, ei saa meil iial rahast puudu olema.“

Järgmine päev oli hingamise päev. See kulus sepale ja tema poisile ära, sest juba järgmisel hommikul oli ukse taga koputamas kaks korda nii palju töötahtjaid kui muidu. Kõik olid käinud mõisahärra uut aiaväravat vahtimas ning pöördusid Matsi poole teda aupaklikult meistriks kutsudes. Sepa kuulsus levis kiiresti naaberküladesse ning ka nende naabrite juurde. Ei unustanud mõisahärragi Matsi väärt tööd ning pöördus alati tema juurde, kui uuele kaminale oli vaja võret või välisuksele vedrusid.
See kõik tegi Matsi uue sepikoja soovi järjest pakilisemaks. Õpipoisi kõrvale sai lisaks teine veel võetud ning muude tegemiste tarbeks sulane palgatud. Rauavirnad seina ääres kasvasid ja söekastid kippusid üle ääre ajama. Kui Säde tahtiski meeste tegemistest osa saada, siis jalgujäämise hirmus pääses ta neid nüüd ainult tagatoa uksepraost piiluma. Uut ja avaramat hoonet oli hädasti vaja.
Tükk aega nuputas Mats, kus tema uus ja meistrile vääriline sepikoda peaks seisma. Vanaisa valitud plats selleks ei sobinud. Omal ajal ehitades ei tihanud vana Mats hädapärasest suuremat maatükki tahta ning nüüd oleks vajamineva juurde ehitamine naabrimehe ubinaaeda roninud. Peale selle seisis sepikoda kaugel tanuma tagumises otsas, kust teise küla rahvas teda tükk aega taga pidi otsima. Kuna küla kõrval olid kõik sobilikud maatükid juba põllu- või peenramaaks võetud, siis jäi Matsi silm seisma hoopis mäe mõõtu künkal, mis veidi eemal ojakäärus kõrgus.
Külast künkani viis kõvaks tambitud lehmarada, mida mööda pudulojuseid hommikuti ojaäärsele karjamaale aeti. Sealt, kus laiem tee kõrvale keeras, jätkas kitsuke jalgrada tipu poole rühkimist, kus võssakasvanud nõlvade kiuste avanes tulijale avar lagendik. Siin oli piisavalt ruumi, et korralik töökoda koos eluasemega püsti lüüa. Ja kui küla poolt tulev tee tuli nagunii juba vankrivääriliseks teha, siis võis ju sama soojaga ka teiselt poolt küngast jäljed sisse sõita. Kui seal ojanirele sild peale lüüa, siis saab niimoodi otse suurele maanteele. Sealt kaudu võiksid nii mõnedki naaberküla mehed, kes muidu pikka ringi paljuks pidasid, sepa jutule tulla.
„Sellest võiks sepamägi saada küll,“ lausus Mats Sädemele, kellega koos nad üles olid roninud. „Mis sa sellest arvad?“
Säde oli isaga päri. Mägi oli hakanud talle meeldima juba siis, kui nad oja veeres mitu metsamarjadega põõsast leidsid. Siin üleval oli aga veel põnevam. Liivase lagendiku peal lösutas hulk pirakaid kivirahne, mis sobisid ühtmoodi hästi nii otsa ronimiseks kui peituse mängimiseks. Üks suur kivi seisis keset lagendikku püsti. Teised, sama suured mürakad, seisid ringis ümber tema, osad veel otsa peal upakil, osad külili mulla sees ja paar tükki päris eemale veerenud. Otsekui oleks keegi üritanud nendega kurni mängida.
Kui Säde oli küllalt turninud ja ühelt kivilt teisele hüpanud, tekkis tal tahtmine teada saada, et kui suur see suur kivi seal keskel on. Ta surus ennast vastu musta rahnu ja sirutas käed välja, kuid need ulatusid vaevu-vaevu kivi ühte külge katma. Säde hõikas isa, et too tuleks ja aitaks tal edasi mõõta, kuid isal oli kiire tagasi tähtsamate toimetuste manu.
Järgmisel nädalal kõrtsis pühapäeva pidades käis Mats oma mõtte ka teistele välja. Mehed lauas hakkasid sumisema. Keegi ei olnud vastu, et Matsil on uut sepikoda vaja, küll aga kippusid arvamused lahku minema valitud koha suhtes. Nii mõnigi arvas, et küla sepp võiks ikka oma tanumale jääda. See on rohkem väärt kui mõne teise mehe marjapõõsas või viljapuu. Teiste meelest polnud üldse paha mõte, kui üle sepa mäe saaks otse suure maantee peale. Teeks linna mineku palju lihtsamaks. Ainult vana Äntu põrnitses tükk aega oma käes olevat kannu enne kui söandas suu lahti teha.
„See ep ole teps mitte hea mõte,“ pobises ta omale habemesse. „Nood kivid on seal lagedal on liiga isemoodi! Suured. Külmad. Soontega, mis on sees tunda, aga välja ei paista. Ma olen pika elu ära elanud, aga ei tea, et sihandseid veel kusagil mujal leiduks.“
„Kivid on kivid,“ vastas Mats. „Kui need juba seal üleval on, siis mul seda lihtsam. Korralik kivi kulub maja alla panemiseks alati ära.“
„Oma majasse neid kive tooma!“ ehmatas Äntu ära. „Jäta see mõte parem heaga kõrvale. Vanad jutud räägivad, et kunagi olla seal haldjarahva värav seisnud. Kel vähegi aru peas, ei läinud kunagi selle kiviringi lähedalegi. Sa ei võinud kunagi teada, millal värav lahti võis minna või kes seal teisel pool passimas oli.“
„Aga kui seal see värav on, miks need kivid siis laiali on?“ päris kruusi nühkiv kõrtsmik, kes oli külameeste juttu kuulama jäänud.
„Naiste pärast!“ vastas Äntu. „Üks tüdruk oli ennast kogemata korraga kahele haldjaprintsile lubanud, taipamata, et nood teineteise kaksikvennad on. Kui asi välja tuli, tõusis vennaste vahel nii suur tüli, et kivid pilluti laiali ja värav löödi kinni. Sestsaadik pole haldjarahvast meie mail nähtud, aga kes teab kauaks see nii jääb.“
Kui Äntu jutt ka Matsi südame alt õõnsaks võttis, siis ei näidanud ta seda välja.
„Jutt või asi,“ ühmas ta. „Mina olen ise väravameister, ega karda laste muinasjutte. Aga kui haldjarahval peakski meie maale taas asja olema, küll ma siis nendega ka sepakaupa teen.“
Selle peale ei olnud kellelgi rohkem midagi kosta. Järgmisel hommikul võttis Mats mütsi näppu ja läks mõisa, härra käest saadud lubadust välja lunastama. Ta sai uhke paberi, mis künkapealse tema nimele kinnitas. Lisaks andis valitseja ka head nõu, kust õppinud ehitusmeistrit palgata. Talv tuli hüva lumega, mis lasi vajaliku hulga palki lõigata, välja vedada ja tahenemise tarbeks riita laduda. Niipea kui kevad maa paljaks sulatas, saabus soovitatud meister koos plaanidega. Ta mõõtis maad ning tagus vaiu. Mats saatis oma sulased talle appi ning palkas paar suilist veel lisaks, et ehitamine kiiremini käiks.
Kui aampalgid hakkasid paigale saama, võttis Mats naise ja tütre kaasa ning kõndis mäest üles oma uut koda imetlema. Säde lippas vallatult ees, vanemad käsikäes rahulikumalt järele. Kunagi kitsas ja kasutamata rada oli ehitusmeeste poolt sauerähaga tihendatud ning korralikuks kahe roopaga teeks tallatud. Seda mööda oli lausa lust astuda. Mats piilus vaikselt oma kaasa poole, kelle samm oli viimasel ajal raskemaks läinud. Naise hundi moodi isu ja pinguli põllepaelad andsid lootust, et seekord on pärijapoeg perre tulemas.
Üleval katkestasid mehed saagimise ja kopsimise, et kombekalt peremeest tervitada. Mats jättis Sädeme välja kivide otsa kõõluma ning lasi ehitusmeistril maja kohta selgitusi jagada.
Mehised põllukivid olid paksu lubjamördiga pea põlvekõrguseks vundamendiks laotud. Kuigi esimesel pilgul oli kivimaterjali künka peal piisavalt, siis maja alla ladumiseks see kahjuks ei kõlvanud. Rahnud olid liiga suured ning sügavalt maakamaras kinni nii, et ka mitme mehe ramm neist üle ei käinud. Polnud seal ka ühtegi pilu ega pragu, mida märjaks kastetud kiiludega laiali lõhkuda. Pika mõtlemise peale sai maja vundament ühe teistest veidi eemal külitava rahnu külge sobitatud nii, et alt põllu äärest ainult kolme külje jagu materjali üles sikutama pidi.
Mõisa metsast toodud palgid olid head ning korralikult tappi taotult ei jätnud seina vahele pisimaidki pragusid. Osa palkidest oli puki peal laudadeks lõigatud, millest pidi tagakambri põrand tulema. Kõik edenes nagu plaanitult, ainult ääsikorstna ladumine oli vähe keerulisemaks osutunud. Muidu oleks otsapealsed sarikad juba püsti ning pärgki küljes.
Õue peal olid maha märgitud kohad kaevu, keldri ja kemmergu jaoks. Need kolm olid kõik tarvilikud asjad, kuid ei tohtinud üksteisega liiga kõrvuti sattuda. Kui kaks viimast veel alustamata olid, siis kaevu kaevamine käis juba mitmendat päeva. See pidi saama sügav, sest siitkandi veesooned ei kerkinud kõrgemale kui künkajalamil voolav oja. Nii sügavale ei saanud ühe hooga uuristada, kuna hooletu kaevaja võinuks muidu kergesti varisevate seinte alla jääda. Kõigepealt tuli ülemisele otsale tugevad seinad laduda, alles siis sai vähe kitsamalt kaevates edasi minna. Kaevumeister oli selle tarbeks hulga põletatud telliseid augu veerele ladunud ning segas äsjakustutatud lupja siitsamast sõelutud liivaga mördiks.
Mats astus üle kaevust tulnud liivavallide, et oma silmaga augu sügavust mõõta. Tema järel tegi nisujuus sedasama. Naine oli just üle augu serva kummardunud kui tundis järsku tugevat valujutti läbi keha sööstmas. See oli imelik, sest õige ajani pidi veel vähemalt kaks korda neli nädalat olema. Imestamiseks polnud aga enam aega, sest kohe tuli teine kramp, mis teda kõhust kõverasse tõmbas. Tasakaalu kaotanud naine otsis tellisevirna pealt tuge, kuid see vajus käe all külili ning ootamatusest tardunud Matsi silme all kadus tema kaasa koos kaevumaterjaliga sügavale maapõhja.
Südamelöögi jagu hiljem hakkas pilt uuesti liikuma. Mehed ehituse pealt tormasid appi, kaasas labidad ning köis. Veel serva peale kõõluma jäänud tellised pühiti eemale. Kaevumeister ise laskus köiega alla, et naine üles tuua. Kukkumine oli olnud raske ning see oli vere voolama löönud. Külast kohale kiirustanud ravijamutt sättis nisujuukse veel valmimata tagatuppa vankriheinte peale pikali, kuid sellest ei olnud enam abi. Pärijapoeg, kellel siia ilma tulemisega liiga kiire oli olnud, ei võtnudki hinge sisse. Veri, mis tema tulemisega lahti oli löödud, ei jäänud ka pidama ning Mats pidi abitus vihas pealt vaatama, kuidas tema kallis kaasa järjest kahvatumaks jääb. Ei aidanud härdad palved ega rusikaga seina vastu peksmine. Kui koit ahetama lõi, siis polnud naisest enam selle nägijat.
Järgmise päeva istus sepp kodus. Poistele oli vaba päev antud ning Säde vanaema juurde lohutamisele saadetud. Mats istus süütamata ääsi kõrval, topka käes ning suur pudel selget viina kõrval. Hommikul mehed ta sealt magamas leidsidki. Pudel tühi, kuid mure uputamata.
Päevad möödusid ning nende järel ka nädalad ja kuud. Matsi valu ei kadunud, see muutus ainult tuhmimaks ja tuimemaks. Uus maja sai valmis, kuigi sarikapidu ei söandanud seal keegi pidada. Ühel tuulisel sügispäeval koliti töökoda uude kohta. Matsi ema oli abiks ning aitas eluruumid hubaseks teha. Kuigi Sädemel oli kaheksas talv juba tulemas, siis leiti ikka, et mõni tüdruk võiks talust talle aeg-ajalt abiks käia. Päris kodalist Mats ei tahtnud, aga ta sai aru, et naistetööd tahtsid tegemist ning tütar on tal veel liiga noore, et päris perenaiseks hakata.
Kui muuga oli Mats juba enam-vähem leppinud, siis pooliku kaevuaugu lasi ta kinni ajada.
„Uue kaevu koht tahab veel arutamist,“ lausu ta napilt. „Seni toob vett ojaallikalt või külakaevust.“
Seega said sulased peale sisse kolimist endale uue ülesande. Mats meisterdas suure ratastoobri, millel olid aisad ees ja kaas peal. Kuna vett kulus töökojas ohtralt, siis tuli meestel igal hommikul hobune toobri ette rakendada ning alla külasse vee järele sõita. Vähemnõudlikumate vajaduste tarbeks võis ka räästarenni alla seatud tünnist vihmavett pruukida, aga tihti oli seda vähe ning põuasematel päevadel kohe üldse mitte. Talvel kippus toober jäässe kasvama, mis suure osa vedaja pingutusest tühjaks tegi. Kui kaks talve oli möödas, ütles vanem õpipoiss Matsile kontrahti üles. Noorem pidas veel ühe talve vastu, aga siis läks ka tema linna, et vee vedamise asemel rauatööd õppida. Sealt edasi pidi Mats sulasele topeltpalka maksma, et künka otsas mitte janu kannatada.
Aastad kulusid ka Sädemel, kes sirgus suuremaks ning kasvas kenamaks. Enamjaolt tegi ta seda omapäi, kuna isa rühmas rauda taguda või siis pidas naabrimeestega pühapäeva. Nii mõnigi kord kippus isa pühapäev ka järgmisesse hilishommikusse venima või isegi kuni lõunani kestma. Kui mees lõpuks voodist välja sai, oli ta ka ülejäänud päevapoole tujukas ja morn ning Säde õppis kiiresti kõik oma küsimused sellel päeval endale hoidma.
Kui kümnes künkapealne talv kevadesse keeras, hakkas naaberküla leskperenaine ootamatult ohtralt sepa abi vajama. Küll oli hobusel kabjaraud kulunud, küll kippusid koodiketid katkema. Enne tööd ning selle järel sai alati pikalt juttu puhutud ja kindlasti ka kuulsat mõisaväravat kiidetud. Sädemele see alguses ei meeldinud, aga kui proua talle ühel korral kena kutsika kinkis, siis oli jää murtud ning edaspidi oli tüdruk naist võõrustades sama rõõmus kui Mats.
Mida aeg edasi, seda pikemaks jutud venisid. Mõnikord jäi külaskäik isegi nii hilja peale, et Mats pidi prouale ka öömaja pakkuma. Lõpuks leidsid mõlemad pooled, et ega siin pole enam midagi varjata ja tuleb leivad ühte kappi panna.
Kõik oleks muidu tore olnud, kui üks ootamatu tõrvatilk poleks mesinädalate ette kukkunud. Mats ei suutnud oma uue kihlatuga kuidagi kokkuleppele jõuda, kumma kapis nende leivad olema peaks. Naise nime peal oli suur ja uhke talu naaberkülas, kus kolm sulast ja hulga suilisi pikisilmi omale peremeest ootasid. Matsi jaoks olid aga tuli ja raud palju armsamad ning selleks oli vaja rohkem kui ühe naisterahva kätt, et teda tema sepikojast välja sikutada. Küll proovisid mõlemad teineteist veenda – alguse heaga, kuid pärast juba raksu ja riiuga. Kogu see asi lõppes suure pauguga, kui naine minema marssis ja Matsi ukse tagantkätt kinni virutas.
Säde kuulis, kuidas isa kõrvaltoas valjusti vandus ning siis raske sammuga kapi kallale läks. Seal hoidis ta suures pudelis armsaks saanud arstirohtu, millest topkatäie jagu kohe närvileevenduseks kulus. Kui teine ja kolmaski kohe takka tulid, siis keeras tüdruk ennast ohates teise külje peale ning proovis magama jääda.
Järgmisel hommikul tuli Altnurga Kaarel tellitud tööd ära tooma. Uksehinged olid valmis keeratud, aga ankrupostid ootasid alles tegemist. Matsil oli viimasel ajal nii palju aega tähtsamate toimetuste peale kulunud, et tööde järg kippus kuhja kogunema. Kuna isa alles eelmist päeva välja magas, siis pidi Säde ise tulijale vastu minema ja niksu tehes vabandama. Kaarel küll nurises, aga tüdruku palumise peale nõustus siiski päeva jagu ootama. Pealegi lubas Säde ise valmis asjad ära tuua, et mees teist korda tühja ei peaks tulema.
Sellest päevast sai tegelikult kaks, sest Mats tundis ennast peale ärkamist nii haigena, et pidi käe kohe rohu järele sirutama. Lõpuks pidi Kaarel ikka veel korra kohale sõitma, kuna üks parema käe hingedest oli kogemata kombel hoopis vasakule väänatud. Mats ei võtnud süüd omaks ja väitis, et tema on kõik tellimise järgi teinud. Pärast pikka vaidlust sai õnnetu hing ikkagi ääsi peale pistetud ning teisele poole keeratud. Kui torisev Kaarel uksest välja läks, virutas Mats vasara südametäiega nurka ning saatis Sädeme külast uut arstirohtu tooma.
Suvi, mis oli alles alanud, sai sel aastal varakult sügiseks. Matsi majas hakkas raha nappima ning sulane ütles koha ülesse.
„Vea ise omale seda vett!“ sülitas ta südametäiega ning jättis viimase toobritäie Matsi ukse ette lekkima. Mats oli mitu korda toobrit parandada püüdnud, kuid sellest polnud mingit kasu. Praod olid juba liiga suured. Kuigi vihmaveetünn kogus sel aastal hästi ja vähemaks jäänud majaliste peale kulus vettki vähem, siis toidu tegemiseks pidi Säde kaelkookudega külas käima. See pani käed valutama ja õlad tuld lööma, aga tüdruk tegi seda tõrkumata.
Mats ise vett ei joonud. Tema tarbeks oli teine pudel, mida ta nüüd juba iga päev musitas ja muidu kalliks pidas. Töötegemine selle kõrval kippus hoopis unarusse jääma ning nii pidi Säde salamahti emast jäänud ehteasjakesi linna viima, et päris nälg majast eemal hoida. Vanaema oli neid küll paar korda enda juurde elama kutsunud, aga kuna Matsi uhkus ei lubanud sepikoda maha jätta, siis ei teinud ka tüdruk seda.
Ühel päeval sattus Säde vett tuues vana mehega koos mäest üles kõndima. Too oli kindlasti palju rohkem näguripäevi näinud, sest kuub, mida ta kandis, oli viledamast viledam ning pükse hoidis vist ainult nöör veel koos. Õnneks oli keegi hea inimene talle suurräti kinkinud, millesse vanake ennast ninaotsani sisse oli mässinud, et sügisesed tuuled kopse ei külmetaks. Sädemel hakkas vaesest rännumehest kahju ning kuigi tal polnud külalisele palju pakkuda, siis pisut puhkust ja kausitäie suppi võis ikka lubada.
Kui tulijad sepikotta jõudsid, ei olnud seal neid kedagi tervitamas peale käharkarvse Pontu. Kevadel Matsile kosja kippunud proua kingitus oli suve jooksul kutsikapõlve selja taha jätnud ning korralikuks majalukuks kasvanud. Eelmisel õhtul vitsamiseks toodud vankrirattad vedelesid nurgas ning Matsi haamer seisis sama targalt alasi peal püsti nagu nädal aega tagasi.
„Isal on oma tegemised,“ ohkas Säde, kui oli ääsile tule üles puhunud ning supikausi sooja pannud. „Kui need rattad nii rasked ei oleks, siis taoks ma ise need vitsad valmis. Ma olen mitu korda pidanud papa tööd ise lõpule viima, et viimasedki tellijad ukse tagant ära ei kaoks.“
„Mina ei saa sind nende ratastega aidata,“ vastas võõras. „Aga ma tean kedagi, kes võib-olla suudaks.“
„Kes see küll olla võiks?“ imestas Säde. „Ja miks peaks ta niisama meile appi tulema. Meil ei jagu raha hädapärasemategi asjade jaoks rääkimata siis abilise palkamiseks.“
„Mõnikord ei olegi raha see kõige olulisem,“ noogutas mees. „Kui sa mulle lubad, et järgmisel kohtumisel annad sa mulle tõrkumata selle, mida ma küsin, siis saadan ma sulle abilise, kes sind sepatöö juures aidata saab.“
Sädeme jaoks tundus jutt küll kõhedalt kummaliseks keeravat, kuid sellest hoolimata otsustas ta kauba vastu võtta. Mis iganes abi oli teretulnud ning tal ei olnud hinge taga midagi nii väärtuslikku, mida ta selle heaks poleks raatsinud ära anda.
Võõras naeratas ja sügas Pontu kuklatagust. Koer oli külalise kiiresti omaks võtnud ning lasi selle peale sabal agarasti lehvida. Seejärel tänas mees Sädet südamest söödud supi eest, heitis rätiku endale keebina ümber ning asutas tagasi tee peale. Ääsisoe ja supikauss olid talle tublisti jõudu juurde andnud, sest mineja samm tundus nüüd hulga pikem ning olek nooruslikum.
Säde tõmbas ukse haaki ja korjas tühjad kausid kokku. Korraks astus ta ka tagatuppa, et vaadata, ega isa suppi ei soovi, kuid too magas juba norinal ning ei kuulnud enam midagi. Tühi pudel seisis voodipäitsi kõrval ning teine vedeles juba eilsest toanurgas.
Ohates pani Säde tagaukse kinni ning kavatses ka ise voodisse valmistuda, kui kuulis järsku selja tagant vaikset vuhinat. Ehmatusega ümber pööranud, ei uskunud tüdruk oma silmi. Ääs põles endiselt ning sinna oli kamaluga süsi lisaks visatud. Vitste jaoks mõeldud latijupid olid otsapidi süte vahel ning lõõtsa taga seisis käharjuukseline noormees, kes tundus kuidagi kahtlaselt tuttav. Kui nooruk tüdruku pilku märkas, siis hakkas ta rõõmsalt ähkima ning viipas vasara ja alasi poole.
Kõheldes võttis Säde haamri pihku ning piidles ootamatut abilist, kes pihtidega latte pööras ning sütele õhku andis. Kui raud õiget värvi hõõgus, asetati see alasile ning Säde tagus nii, nagu ta oli isa näinud tegevat, et vits õiget pidi kõveraks keeraks. Õnneks olid latid juba enne õiget mõõtu, seega tuli vaid nende otsad korralikult kokku sulatada ning valmis vits rattale sobitada. Külma vette kastetuna tõmbas see ennast ümber rattapöia kõvasti kinni ning hoidis kodaraid korralikult koos.
Kõik neli ratast said valmis, ilma et veider noormees oleks sõnagi lausunud. Kui Säde teda abi eest tänas, sirutas ta ennast tüdruku poole, nagu tahaks musi küsida, aga tõmbas selle asemel hoopis märja keelega üle neiu põse. Seejärel lonkis ta koja nurka, keeras ennast algul ühele, siis teisele küljele ning keris ennast lõpuks kotile kerasse nagu korralikule koerale kohane. Mismoodi ja mis hetkel noormehest taas Pontu oli saanud, seda ei suutnud Säde meenutada.
Hommikul ärgates kahtles Säde tükk aega, kas kõik eile nähtu mitte unes polnud sündinud. Aga vankrirattad seisis ilusasti rautatuna seina ääres ning Mats polnud vahepealse aja jooksul isegi korralikult teist külge keeranud.
Nii julges Säde, kes juba tükk aega isa asemel kundedega suhtles, rohkem töid vastu võtta. Mats ei pannud üldse tähele, et tööd ilma temata valmis saavad või siis arvas tõsimeeli, et kõik need õhtud, mida ta millepärast mäletada ei suutnud, olid alasi taga vasara vibutamise peale kulunud. Küll aga teadis ta iga kord tulla raha oma kätte küsima, kui tehtud asi tellijale üle oli antud. Ei saanud ju tüdrukutirts otsustada, kas söepõletaja võlg on pakilisem kui rauahoovi poolt küsitu. Tütre kasinat arusaamist rahaasjadest kinnitas ka see, et too mitu korda kallist rauda ainult toidukraami eest ära oli andnud.
Kõik need naginad ei olnud aga midagi selle tüli kõrval, kui Matsil järjekordset rehnutti pidades naisele kuulunud hõbedane rinnanõel meelde tuli. Nõel oli kadunud. Kui kohale kamandatud Säde tunnistas, et oli nõela juba tükk aega tagasi rahaks vahetanud, siis süüdistas isa teda varastamises ning lajatas lapiti vastu nägu, nii et veri lendas. Pontu kargas lõrinal neiu kaitsele ning rebis mehe püksid ribadeks, enne kui tüdruk koera sülle suutis krabada. Mats kahmas pingi pealt vasara ja lubas mõlemad koha peal maha lüüa, aga enne jõudis plika oma tuppa ja sai ukse riivi. Riiv oli ehitamise ajal Matsi enda poolt taotud ning ei andnud ka siis järele, kui mees õlaga ukse sisse jooksis.
Mats vahtis tusaselt ust ja haamrit oma käes ning otsustas tütre tänamatuse hiljem arutluse alla võtta. Hetkel oli raha, õigemini küll selle puudumine, hulga suurem küsimus. Ta lennutas vasara nurka ning haaras kapist viimase pudeli, millele põhi veel peale polnud tehtud. Püstikaranud närvidele rahustavat rohtu valades langes tema pilk põrandale tilkunud plekkide peale ning järsku turgatas talle hiilgav idee pähe.
Kratt! Kuidas ta kohe selle peale ei tulnud? Kui mehel on kratt, siis ei ole tal millestki puudus. Anna pisuhännale vaid käsk kätte ning kõik, mida hing ihaldab, tuuakse kohale. Kunagi kuuldud lugudes oli krati tegemine alati kergesti käinud. Hulk mõttetut kola tuli kokku korjata ning kuuvalgel ööl nelja tee ristile vedada. Kui seal piisavalt kaua oodata, siis tuli vanatühi kolme tilka verd tahtma, mille abil kratile elu sisse sai puhutud. Kuigi alguses oli alati kratiomaniku enda verest juttu olnud, siis lõpuks kõlbas igasugune kraam, olgu see siis kassi või kuke küljest tilgutatud.
Hea mõtte üle rõõmustades otsis Mats enam-vähem puhta riidelapi ning korjas pritsmed põrandalt kokku. Need hakkasid küll juba kuivama, kuid see-eest oli verd hulga rohkem kui ainult kolm piiska. Ja kui sellest mingil põhjusel ei peaks piisama, küll siis saab puuduva osa juurde hankida.
Kratimaterjaliga oli vähe raskem. Mats ei mäletanud täpselt, mida kõike ühe korraliku puugi ehitamiseks kasutama pidi. Erinevates juttudes nõuti erinevaid asju, kõik puust tehtud ning enamik sellest kippus sepa majast puuduma. Isegi vanade vihtadega oli kitsas käes, kuna saunas käimiseks oli alati külla sõidetud ning viimase ajal polnud Mats vaevunud seda teed ette võtma. Seepärast haaras ta lihtsalt ukse kõrvalt luua kaenlasse, lootes ülejäänu kohta pahareti käest täpsemat õpetust küsida.
Hiline õhtu oli ennast juba öösse keeranud. Mats marssis kividest mööda üle künka ning võttis suuna maantee poole. Lisaks luuale oli kaasa kahmatud ka pudel, mis pidi mehele samal ajal nii julgust juurde andma kui ka külma eemale peletama. Kuigi kuuketas säras heledalt, kippus tee salakavalat mineja jalgadesse komistama, nii et too mitu korda äärepealt ninali oleks käinud. Vähemalt korra käis Matsil külm jutt rinna alt läbi, kui näpud klaasi peal libisema hakkasid. Õnneks jäi pudel siiski pillamata ja suur kahju sündimata.
Kui künka pealt tulevad rattaroopad samas paigas kaheks hargneva maanteega kohtusid, jäi Mats seisma. Sinnamaani oli plaan selge olnud, nüüd aga oli vaja vähe aru pidada. Kukalt kratsides otsis mees kraaviperve peal kuivema koha, sättis luua istumise alla laiali ning võttis korraliku punnsuutäie, et jaheda tuule käes mitte värisema hakata. Soojemaks see tuult ei teinud, pigem kippus nüüd hoopis silm koomale vajuma. Veidi aega suutis mees vastu pidada, aga lõpuks tuli talle tukk ikkagi peale.
Mats oli enda meelest vaid korraks pea rinnale lasknud, kui kellegi käsi talle õlale koputas. Mustas riides uhke härrasmees, kannustega saapad jalas ja kukesulega kübar peas, oli istuja kõrvale ilmunud ning vaatas talle otsa. Mats ei seletanud hästi ta nägu, kuna vahepeal oli öö pimedamaks läinud ja kuu kuuselatvade taha vajunud.
„Kas sina teedki kratikaupa?“ uuris Mats hammaste plaginal. Rohust hoolimata oli sügisene rõskus talle sügavale kontideni pugenud.
„Kas sina tahad kratiga kaupa teha?“ küsis mees vastu.
„Loomulikult“
Mats kohmitses kangete kätega karmani kallal ning tõmbas verise nutsaka lagedale.
„Võta siit nii palju, kui vajalikuks pead.“
Matsi pakkumine pani mehe mustas muigama. „Sa pakud mulle võõrast verd ja tahad selle eest kratti saada.“


Pildi autor Ene Koppelmann

„Pole see veri võõras ühtigi!“ vaidles Mats vastu. „Tiba ülekäte läinud küll, aga see saab hommikul korda aetud. Kuidas selle kratiga jääb? Mul on üks korralik luuakonts kaasas, sellest võiks pihta hakata.“
„Krati jaoks jääb sellest kaubas natuke vajaka,“ raputas võõras pead. „Aga kui sa oma tahtmises lõpuni kindel oled, siis me võime sinu juurde sepikotta minna ning vaadata, kas leiame sealt puuduva.“

„Vaat see on mehejutt,“ rõõmustas Mats ning ajas ennast kangeks jäänud jalgade peale.

Tee tagasi üles tundus koos musta mehega palju kiiremini minevat. Sepikoja uks oli küll haaki pandud, aga Mats tagus senikaua rusikaga, kuni Säde ärkas ja ukse lahti tegi.

„Tee tuli alla ja vaata midagi laua peale,“ nõudis Mats tütrelt. „Mul on üks tähtis kaup vaja kokku leppida.“

Ööriietes Säde lahvatas uhket võõrast nähes tulipunaseks ja kiirustas tagakambrisse, et midagi sündsamat selga visata. Seejärel sättis ta haohunnikust võetud oksatükid ääsile ning puhus tule ülesse.
„Ma ei teadnud külalisi oodata,“ vabandas tüdruk. „Aga järsku sobib kuuma ürditeed teile pakkuda?“

„Kuum ürditee sobib tänasel külmal öösel vaesele teelisele väga hästi,“ vastas kummaline võõras üksisilmi neiut vaadates. „Kui perenaine on ka nii kena, et istub meiega koos teed jooma.“
„Ei ole tarvis plikal tulla meeste jutule vahele,“ vaidles Mats sellele vastu. „Meetopsikus peaks veel midagi olema, too see lauale ja siis võid tagasi magama minna.“

Raskemalt kui see viisakas oleks olnud, asetas võõras teetassi lauale.
„Sepp! Sa tahad oma tütre hinge krati vastu kaubelda ning see on jutt, kus temal pole vahele rääkida?“ kõmistas ta kõuehäälega.
Mats tahtis vastu rääkida, aga tema keel oli suulaes kinni ning käed-jalad ei kuulanud sõna.

„Auväärt preili,“ pöördus külaline Sädeme poole. „Kui me eelmine kord kohtasime, siis lubasid, et annad mulle selle, mida küsin. Kas see lepe on jõus?“

Nüüd tundis Säde mehe ära. Ta oli ennist just imestanud, et miks Pontu, kes muidu tulijaid võõrastab, seekord külalist rõõmsalt saba liputades oli tervitanud. Taipamine võttis tüdruku hinge kinni, nii et ta ainult vaevu pead suutis noogutada.

„Sepp püüdis teha kaupa millegagi, mis ei ole tema oma ära anda,“ lausus haldjaprints. „Ma panin sind tähele juba siis, kui sa esimest korda meie värava veerele ronisid ning ma olen jälginud su kasvamist kuni tänase päevani välja. Sinus on võrdselt palju nii südant kui südidust. Sa meeldid mulle ja ma loodan, et ka mina hakkan sulle meeldima. Kas sa annad oma käe mulle ja tuled koos minuga?“

Mats üritas vastu vaielda, aga tema lõuapärad ei liikunud mitte karva jagugi. Laua taha kleebituna pidi ta pealt vaatama, kuidas Säde oma käe printsile ulatas ning ennast uksest välja lasi juhatada. Pontu kalpsas neile järele ja alles siis, kui uks kinni vajus, pääses sepp uuesti liikuma.

„Oodake!“ röögatas Mats ja lükkas laua nii kõvasti eemale, et tassid laiali ja laud tagurpidi lendas. Üks teab-kust välja veerenud tühi pudel jäi mehele talla alla, nii et too enne ukseläve mürtsuga maoli käis. Kui ta lõpuks uuesti püsti sai ja üle ukse koperdas, oli Säde koos printsiga juba kiviringi keskel.

„EI…“ ähkis sepp. „Ei lähe sa …“

Maa Matsi jalgade all ärkas ja raputas ennast. Ükshaaval hakkasid kivid ümberringi elama. Need, mis olid viltu vajunud, ajasid end püsti. Need, mis olid kaugemal, pöörasid end mullakamarast välja ning veeresid tagasi oma kohale. Isegi maja alla vundamendiks sätitud rahn raputas sepikoja oma turja pealt ning kalpsas teistele järele. Kogu kiviring lõi heledasti lõkendama. Hetkeks tundus vaatajale, nagu oleks teda pea alaspidi väänatud, ning siis oli valgus kadunud. Koos valgusega oli kadunud ka kiviring ning selle keskel seisjad.

Toeta jäänud sepikoja sein vajus laiali ning tõmbas ääsikorstna kaasa. Kannatlikult oma aega oodanud Laurits ei lasknud võimalust käest, vaid kargas kohe allakukkunud katusesse. Tuli neelas kõik, mis sepikojast järele oli jäänud ning mõne aasta pärast kattis mööda künkanõlvasid kõrgemale hiilinud lepavõsa ka viimased vundamendivaremed. Matsi edasisest saatusest pole rohkem midagi kuulda olnud, aga lugu sepa mäest teate nüüd teiegi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0044)