Kui ma bussist väljusin ja mingi suvalise - ilmselt kinnimakstud - reklaamtibi kõhul kosmoseturismi firma Galdrive logo nägin, üle ta rinna vilkumas kiri „unistuste reis taeva," siis mulle aitas. Istusin tüdinenult peatuse pingile ja võtsin prillid eest. Maailm muutus kohe tühjemaks. Ma ei näinud enam poolt taevast täitvat infovälja uuemate uudiste, fotode, videote ja interaktiividega, silmanurgast oli kadunud twitteri uudisvoog, teine silm ei näinud enam facebooki ning kellaajast ja praegusest õhutemperatuurist polnud mul aimugi, mööda sõitva takso valmistamisaastast, kiirusest ja sõidukõlblikkusest rääkimata. Katsin silmad peopesadega. Värskendavalt pime oli.
Need prillid. No need kuradi prillid olin ma saanud eile õhtul Antonilt, kes ütles, et jube ägedad on ja kuna tema neid nüüd Eestis kah kohandab, siis on tal neid palju. Et võtku ma ja katsetagu. Eks ma siis paningi need prillid ette. Esimesed paar tundi oli tõesti äge: pidevalt silme ees istuvad inforead ja ühe mõtte kaugusel olev lisainfo ükskõik mis liikuva või liikumatu, elus või eluta objekti kohta. Tegelikult ka, mulle tõsiselt meeldis anda prillidele käsk leida lühim tee koduni. Mu silme ette tekkis kaart lühima teekonnaga ning bussipeatusele lähenedes sähvatas ülemisse prilliklaaside serva taimer bussini jäänud ajaga, bussi jõudes valideerisid prillid ka minu tallinlase sõiduõiguse ja näitasid seejärel valikut rahustavatest ja mitte nii rahustavatest videolõikudest, enne minu peatuse jõudmist katkestati video ja muudeti klaasid taas läbipaistvaks. No on tehnika! Aga kui ma hommikul ärkasin, oli mingi jama. Panin prillid ette ja läksin hambaid pesema. Miskipärast näitasid prillid minu hambapasta kohal väikest ekraani uue ja parema hambapastaga. Kraanikausile tekkis punane rist ja kiri "Osta Peetri Kaussidest uus ja parem!". Teekannust tõusvast aurust sööstis välja uue automaatkannu reklaam. Iga pagana asi reklaamis endast paremat ja uhkemat. Avasin mõttelise viipe abil Antoni vestlusakna.
"Kuule, kust ma nondele prillidele spämmifiltri saan?"
"Mis spämmifiltri?"
"No eile oli kõik OK, nüüd on iga asja peale vaadates kohe kolm reklaami näos."
Ta lubas uurida. Kuid pärastlõunaks ei olnud Antonist midagi kuulda. Mul oli kõik silme eest juba nii kirju, et ma pidin korraks prillide virrvarrist puhkama. No ja kui ma seal bussipeatuses, nägu kätega kaetult, istusin, kukkusid eest võetud prillid piiksuma. Panin nad pahaselt ette.
"Süsteemitarkvara uuendus, versioon alfa13," teatas kiri.
"Anton, lõpuks ometi," mõtlesin. No veame selle apteidi alla, vaatame mis saab. Neli sekundit hiljem oli 40 gigane fail alla laetud ja soft uuendatud. Ja oh imet. Reklaamid olid kadunud. Saabuv buss oli tavapäraselt kollane ja ei kandnud enam "Olli omnibussid!" hüüdlauset ning bussi ootava miniseelikus neiu rinnalt oli kadunud reisifirma reklaam. Küll on hea jälle normaalselt elada, mõtlesin ma ja astusin bussi. Järgmine hetk tabas mind veoauto.

*

"Aga, mis pani ta veoauto ette astuma?"
"Prillid. Neid õnnetusi juhtub praegu igal pool. Keegi laadis serverisse üles tarkvaraparanduse, mis hakkab näitama inimestele valeinfot. Üle kogu maailma on prillikasutajate seas surmajuhtumeid."
"Aga kuidas on see võimalik?"
"Keegi ei tea."
Kaks surnukuuri töötajat tõstsid Kalevi keha kärule ja viisid minema.
"Minu meelest on FM raadio ikka kõige parem,“ ütles neist tagumine, enda järel rasket ust sulgedes.

*

"Kalev, Kalev, ärka!"
Malle ärev hääl tungis mu teadvusse.
"Mhhhh, mis on?"
"Sa rabelesid ja siplesid unes," teatas ta.
„Mnja, eks ma vist rabelesin. Nägin unes siukseid nutikaid megaprille. Üks on kindel, ma ei osta endale kunagi videoprille. Kui siis väikse holoteleka ainult.“
"Magame edasi."

*

Hommikul helistas mulle Anton ja pakkus nutiprille.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0026)