Arvan, et ma ei tee kellelegi liiga, kui väidan, et vene keel ja ulmeajakirjad ei sobi kokku. Ei, tegijaid oleks seal küll, aga raha ja lugejad ei näikse ida pool Peipsit ulmeajakirjadest eriti hoolivat. Või kuidas seda seletada, et nii suures riigis, kus iga asja jaoks peaks saama kokku kriitilis-kaubandusliku koguse inimesi, on ulmeajakirjade trükiarvuks umbes 15 tuhat eksemplari?
Eks nõukogude võimu aastatel, kus paberidefitsiit ja ideoloogilised piirangud seadsid omad ületamatud takistused, oli venekeelne ulmeajakiri ilus helesinine unistus, mille teostumisse ükski arukas inimene ei uskunud. Aga siis tuli uutmine ja avalikustamine ning uued ajad ning aastail 1990–91 ilmus kümneid uusi venekeelseid ajakirju. Tõsi, kuigi enamik ei jõudnud avanumbrist kaugemale, siiski mõnikümmend neist jõudis kteise numbrini ja ehk kümmekond pidas üle aasta vastu.
Üks ajakirjadest, mis püsima jäi, oli Jesli. Eks neilgi oli alguses raske, sest esimene number, mis pandi kokku juba 1991. aasta alguses, ilmus alles sama aasta lõpus. Ajakirja registreerimine ametkondades, sekeldused paberimüüjate ja trükikodadega – kõik see võttis aega. Ja kulutused muudkui kasvasid. Nii tuligi ajakirja peatoimetajal Aleksandr Šalganovil müüa maha oma isiklik auto, et projekt teoks saaks.
Esimese numbri avalooks oli Poul Andersoni meilegi tuntud lühiromaan "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Samas numbris oli veel ka Robert A. Heinleini romaani "Nukkude isandad" esimene pool ning Roger Zelazny, Alfred Besteri ja Robert Sheckley lühilood. Ajakiri Jesli erines teistest vene ulmeajakirjadest sellega, et ei avaldanud põhimõtteliselt vene autorite jutte. Jesli nimetas end ka fantastika- ja prognostikaajakirjaks, mis tähendas seda, et iga tõlkejuttu saatis mõne teadlase või ajakirjaniku kommentaar, mis asetas eelnenud kirjandusliku teksti problemaatika suuremale pildile.
Toimetus seletas ajakirja nimevalikut nõnda, et neid paelub küsimus "mis oleks, kui" (что будет, ЕСЛИ) ning kuna nad tahtsid rõhutada sõna "kui", siis kirjutasid nad selle artiklis ja mõni teinegi kord trükitähtedega, pannes niimoodi aluse vigasele traditsioonile, kus ajakirja nime on kirjutatud kui JESLI. 1991. aastal ilmuski ajakirja vaid üks number, järgmisel aastal aga juba neli, 1993. a kümme numbrit, 1994. a samuti kümme, 1995. aastal 11 numbrit ning aastal 1996 muutus ajakiri kuukirjaks. Esimesel kahel ajakirjanumbril oli kaks toimetajat: juba mainitud Šalganov ja tuntud tõlkija Vladimir Bakanov. Alates kolmandast numbrist oli Aleksandr Šalganov ainus toimetaja, peatoimetaja.
1992. aasta teises numbris (ehk kokku kolmandas numbris) ilmus esimene tõlge väljastpoolt inglise keele kultuuriruumi. Otse loomulikult oli see Stanisław Lemi teksti tõlge. Järgmises numbris oli tšehh Václav Kajdoš, siis pikem vahe ning siis üksteise järel prantslased Charles Henneberg, Michel Demuth ja Gérard Klein. Loomulikult veel ja veel poolakat Lemi. Mis puutub aga ajakirjas ilmunud anglo-ameerika tekste, siis see oli maitsekas ja nimekas valik vanemast ja uuemast klassikast.
1994. aasta augustinumbris juhtus see, mis varem või hiljem pidi juhtuma – ilmus esimene vene autori jutt, milleks sai Aleksandr Siletski leheküljeline laast. Järgmises numbris lisandus Kir Bulõtšov ning siis Andrei Stoljarov, Svjatoslav Loginov, Vladimir Mihhailov, Sergei Kazmenko, Jevgeni Lukin. Kui jätta kõrvale n-ö vanameistrid Bulõtšov ja Mihhailov, siis ülejäänud vene autorid olid kõik nn nõukogude ulme neljandast põlvkonnast.
Umbes samal ajal, kui ajakiri hakkas avaldama vene autoreid, hakkasid ajakirja veergudele jõudma ka ülivärsked anglo-ameerika tekstid. Jesli toimetus sõlmis lepingud, avaldamaks jutte ajakirjadest Analog Science Fiction and Fact ja Asimov's Science Fiction, pisut hiljem sõlmiti sarnased lepingud ka ajakirjadega Science Fiction Age ja "Interzone. Kindel tõlkeklassika, tippautorid Venemaalt ja trükisoe anglo-ameerika ulme – kõlab nagu ideaalne ulmeajakiri? Miinuseks vast kirjanduskriitiliste materjalide suhteline olematus.
Et mitte olla üldsõnaline, siis loetelu ajakirjas ilmunud tekstidest, mis ka eesti lugejale tuttavad: Philip K. Dick "Koloonia", J. G. Ballard "Hirmu vöönd", Norman Spinrad "Aja umbrohi", John Brunner "Ettekanne Kuu pinna ehituse kohta", George H. Smith "Kujutlusmasin", William Gibson "Põlev Kroom" ja "Johnny Mnemonic", Douglas Adams "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" ja "Universumi lõpu restoran". Aga samuti katkend J. R. R. Tolkieni koguteosest "Silmarillion", kaks Michael Moorcocki jutustust, mis hiljem said osad romaanidest "Rändav kindlus" ja "Saatusemerel purjetaja" ning George R. R. Martini ja Lisa Tuttle'i lühiromaan, millest sai romaani "Windhaven" keskmine kolmandik.
Ajakiri Jesli oli algusaastatel sellises tavalises ajakirjaformaadis (ehk pisut ülemõõduline A4) ning iga jutu alguses oli n-ö tiitelleht mustvalge illustratsiooniga. Jesli paistis tükk aega silma ka sellega, et üsna võimatu oli taibata, milline kunstnik millise illustratsiooni autor on. Ei, ajakirja sisukorras olid kõik kunstnikud nimeliselt üles loetud, kuid see oli ka ainus koht, kus neid mainiti. Ajakirjanumbri lõpus olid lühiandmed autoritest. Algusaastatel andis ajakirja välja ajalehe Moskovskije Novosti kirjastus.
1996. aasta mainumbrist mõned asjad aga muutusid. Väljaandjaks sai kirjastus Ljubimaja Kniga, ajakirja formaat muutus väiksemaks ja hakkas sarnanema tüüpilise pehmekaanelise raamatuga, romaanid said teksti sisse lisaillustratsioonid, hakati kirjutama ulmefilmidest ja hakati avaldama ulmekunstnike maalide reprosid. Peatoimetaja oli endiselt Aleksandr Šalganov. Tõsi, mõned muutused olid üsna lühiajalised, näiteks lisaillustratsioonid romaanides.
Ilmselt ei olnud põhjuseks küll formaadi muutus, aga ajakirjas hakkas järjest vähemaks jääma klassikalisi ulmetekste, pigem läks suund üha uuematele tõlkelugudele. Iseenesest pole see ju paha, aga verivärskete tekstidega kipub see probleem olema, et sageli pole need n-ö settinud ja tulemuseks on üsnagi vaieldavad tõlkevalikud. Suurenes vene juttude osakaal ning ka sellel suunal hakkas ilmuma üsna juhuslikku kraami. Mingil hetkel deklareeris toimetus üsna ühemõtteliselt, et nad enam ei avalda romaane. Tõsi, eks nimekad vene autorid hakkasid kavaldama ning pakkusid oma romaanide alguskolmandikke ja -veerandeid iseseisvate tekstide pähe. Sergei Lukjanenko tegi seda näiteks mitme oma Vahtkonna-romaaniga ning ega temagi polnud ainus.
Loomulikult ei toimunud need muutused üleöö. Takkajärgi targana võib öelda, et need võtsid aega umbes kümmekond aastat ning aastal 2006 algaski ajakirja ajaloo ehk suurim kriis, mis kokkuvõttes sai ajakirjale vist ka saatuslikuks. Just 2006. aastal hakkasid levifirmad toimetusele tagasi saatma müümata jäänud ajakirjanumbreid ning lugejad kaeblema, et ajakirja on võimatu leida. Kindlasti võib ajakirja Jesli süüdistada valedes otsustes ja ei tea veel milles ning tosin aastat hiljem on seda lihtne teha. Samas ei saa jätta märkimata, et ajakiri pidas vastu kõikvõimalikud kriisid ja riiklikud vapustused ning kui oli juba kord kuukirjaks saanud, siis ka suudeti võetud ilmumissagedust hoida ja vaid aastatel 1998 ja 1999 ilmus 11 numbrit.
Et mitte taaskord üldsõnaline olla, siis loetelu uuenenud formaadis ilmunud ajakirja Jesli tekstidest, mis tõlgetena tuttavad ka Eesti lugejale. Tõlkelood: Charles Sheffield "Georgia mu südames", Jerome Bixby "Elu on hea", Gene Wolfe "Tsikuraat", Ian McDonald "Solomon Gursky päevad", George R. R. Martin "Öölendajad", Kingsley Amis "Masoni elu", Ursula K. Le Guin "Tumeroos ja teemant", John Varley "Barbiemõrvad", Joe Haldeman "Pimedusega löödud", Brian Aldiss "Superlelu kogu suveks", David Langford "Teistsugune pimedus", Charles Stross "Hulkurfarm", pluss Charles Strossi jutt, millest hiljem sai romaani "Accelerando" neljas peatükk.
Ajakirjas Jesli ilmunud vene juttudest on eesti keelde tõlgitud: Jevgeni Lukin "Loojuva päikese maal", Sergei Sinjakin "Munk maailma äärel", Aleksandr Gromov "Arvestaja", Kirill Jeskov "Déjà vu", Alan Kubatijev "Aga teie lennake, kuidas tahate", Andrei Salomatov "Tundmatu naine", Marina Djatšenko - Sergei Djatšenko "Zoo", Andrei Salomatov "Hall ingel". Eks igaüks võib loetletud tekstide põhjal teha järeldusi selle kohta, kas ajakirjas ilmunud proosa oli piisavalt kõrgel tasemel. Fakt on see, et Venemaa ulmeauhindade jagamisel tegid ajakirjas Jesli ilmunud tekstid lühivormide kategooriates reeglina puhta töö.
Eespool sai juba mainitud 2006. aastast alanud allakäiku ning nende probleemide tuules hakkasid paar aastat hiljem levima ka jutud, et ajakiri võib lõpetada ilmumise. 2012. aasta detsembrinumber jäigi viimaseks. Ametlikeks põhjusteks toodi majanduslikud raskused ja wõrgupiraatluse vohamine. Teadjamad inimesed rääkisid, et firma Ljubimaja Kniga polnud ajakirjast lihtsalt enam huvitatud, kirjastuse uuemaks suunaks sai võetud klantsvihikute tootmine ajupuudulikule publikule ning tekstitihe kirjandusajakiri ei sobinud enam n-ö kirjastuse talli. Teada oli ka see, et ajakiri polnud kahjumis. Toimetus jättis küll enesele taganemistee ja väideti, et ehk varsti on Jesli taas müügil.
Neid ridu märtsi lõpus kirjutades pole ma kuulnud, et Jesli oleks tagasi tulemas. Hullem veel, käesoleva aasta jaanuarinumber jäi ka viimaseks ajakirjal Polden, XXI Vek, aga see on juba hoopis teine lugu. Praegu on venekeelses ulmeruumis igatahes olukord, kus ilmub vaid üks kommertslik ulmeajakiri – Mir Fantastiki". Kahjuks on Mir Fantastiki tüüpiline moodsa aja toode, kus on palju värvipilte ja juttu ulmest, aga igasse numbrisse mahub vaid üks-kaks ulmejuttu.
Ajakirja Jesli surm andiski kõige suurema hoobi just ulmejuttude pihta. Olgu, vene keeles ilmub omajagu ka kõikvõimalikke sariantoloogiad ja antoloogiate sarju. Ilmub vene autorite juttudega ja ilmub tõlkeantoloogiad. Kuid antoloogiatesse ei mahu kirjanduskriitilised ja -teaduslikud materjalid, mis ajakirjas Jesli polnud küll kõige kvaliteetsemad, aga need vähemasti olid seal. Antoloogiatesse ei mahu sageli ka noored autorid ja eksperimentaalsemad tekstid. Kõige suurema löögi said aga tõlked väljastpoolt inglise keeleruumi, sest just selles suunas töötas ajakiri Jesli oma viimastel aastatel kõige edukamalt, avaldades pea igas numbris üks-kaks tõlget n-ö vähematest ulmekeeltest.
