Märts on lõppemas ja varsti on käes soojemad ja päikeselisemad kevadkuud. Sulava lume alt paistab läbiReakteeritud tekste, aga sedapuhku hoopiski mitte nii palju, kui mõnel varasemal korral on olnud – reeglina on ju 3 teksti kuus, nüüd aga kaks.

Neile, kes suruvad seepeale raevunult oma ulmetekstinäljas käsi rusikasse ja neavad taevast, maad ja põrgut kaduvikku, tahaks esiteks öelda seda, et tähtis on ju kvaliteet, mitte kvantiteet. Teiseks, kallis tekstinälgas vägivaldur, praeguse paastuaja lõpu lunastab ehk järgmise kuu tekstirohkus, kui oodata on lisaks kõigele muule 30-leheküljest teksti Osvald Soobelilt.

Seniks mõne sõnaga kahest käesoleva numbri tekstist.

Esiteks novell värskelt peatoimetajalt J. J. Metsavanalt. Tegemist on taaskord tekstiga, mis on saanud alguse Tartu iganädalases ulmekirjutamise töötoas. Loodetavasti saadavad edaspidi teisedki töötoal osalejad mõne teksti Reaktorisse töötlemisele ja avaldamisele, esialgu võib julge Metsavana kanda rasvase rinnaga hundi rolli.

„Süsteemirike“ on hoogne jutustus, mille peategelased on tema loomingus varemgi figureerinud (vt eelmise kuu jutt „Lagi põrandas“) rahvapärase suuvärgiga ja omameheliku olekuga meestekolmik. Nad satuvad erinevatesse seiklustesse, milleni viib nad meelevaldselt käituv masin. Kui Metsavana peaks kunagi tahtma need tegelased kokku viia HAL9000-ga, oleks ma rõõmuga nõus olema selle esmalugeja.

Kui eelmise teksti juures ma pigem omaette heietan mõtteid mõnest pikemast tekstist, siis Reidar Andresoni “Ärkamise“ puhul on rohkem põhjust sellest juttu teha, kuivõrd autor on ka mõne sõnaga arutanud käesoleva loo edasist kulgu. Käesoleva teksti näol on tegemist tegelase poolest tehnofoobse, autori poolest vast pigem tehnofiilse looga, mis leiab aset militaarsevõitu düstoopias. Huvitavale märulile lisandub küllaltki põhjalikult läbimõeldud taustalugu ja autorile tuleks vaid soovida aega, jaksu ja inspiratsiooni teksti viimisel plaanipärase lõpuni.

Kuivõrd „Ärkamine“ on lugu, mille Metsavana leidis Ulmejutulaborist, võib käesoleva numbri tekste vaadelda ka selles valguses, kuivõrd aitavad Eesti ulmemaastikku viljastada sellised harrastuskirjanikest koosnevad sotsiaal- ja töörühmitused. Tasub ikka osa võtta neist üritustest – kas tulla Tartusse kirjutama või näiteks kirjutada Ulmejutulaborisse. Kes teeb tööd ja näeb vaeva, see näeb mõnel ilusal päeval selle kõige vilju ilutsemas Reaktori jutunurgas. Neil hetkedel võiks see vaevuja ehk öelda, et – tasus ikka ära.

Head lugemist!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1135)