10. veebruari Lääne Elu kirjutab: „Kuigi kirjastaja on raamatu määratlenud fantaasiakirjanduseks, arvas autor, et see siiski päris ulmekirjandus ei ole.“ Kui palju Te ulmet loete? Kui palju olete kursis Eesti ulmekirjandusega?

Ulmekirjandust lugesin juba lapsepõlves ja loen senini. Esialgu, lapsena, neelasin Mirabiliaid: puhast klassikat. Ja eks esimesena loetu avaldab ikka kõige suuremat mõju. Meeles on Michael Crichtoni „Andromeda“, Clifford D. Simaki „Nagu õieke väljal“, Ray Bradbury „Marsi kroonikad“, Pierre Poulle „Ahvide planeet“, Ursula K. Le Guini „Pimeduse pahem käsi“ (Le Guini suur austaja olen senini), Henn-Kaarel Hellati „Naiste maailm“, Stanislaw Lemi „Tagasitulek tähtede juurest" ja Strugatskite „Hukkunud alpinisti hotell.“ Ja muidugi „Lilled Algernonile“. Hilisemast – vapustav raamat on Robert Girardi „Vaporetto 13“. Õhustik on selgesti meeles. Muidugi olen suur Tolkieni raamatute sõber ja "Harry Potterit" lugesin suure mõnuga. „Videvikku“ ka. Uuemast Septimus Heapi lood. Mitte küll täiuslikud, aga väga toredad raamatud. (Kui see nüüd on ikka ulme.)

Eesti ulmekirjandusega ei ole eriti kursis, Henn-Kaarel Hellat vist ongi ainus, keda olen lugenud. (Klassikute piiripealseid teoseid ei hakkaks ehk ulmeks siiski liigitama.) Kaplinskil vist oli ka midagi, Loomingus ilmus kunagi paar lühijuttu. Kunnase „Gort Ashrynit“ muidugi olen lugenud. Suurepärane raamat, eriti esimene osa. Aga üldiselt, jah, on minu lugemus ses vallas üsna puudulik.

Millist kirjandust eelistate lugeda? Kes on Teie jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad Teid mõjutanud on?

Nagu juba öeldud, loen enam-vähem pidevalt mõnuga ulmekirjandust: George R. R. Martinit, Robin Hobbi. Et ma inglise keeles ei loe, siis pean kannatlikult ootama, kuni järgmine raamat tõlgitakse. Rohani „Jääalasile“ näiteks pole senini järge tulnud, aga muidugi ei loe ma ainult ulmet.

Kui mõjutamisest rääkida, siis ma ei tea, kuivõrd mõni raamat üldse inimest mõjutab. Pigem loetakse erinevatel eluperioodidel seda, mis iseenda olemisega ajas kõige paremini kokku kõlab. 1980. aastatel lugesid noored tüdrukud, vähemalt filoloogihakatised „Triumfikaart“, „Stepihunti“ ja Thomas Manni. Segalit ka. Lihtsalt aeg oli niisugune. Ja muidugi klassikat, selles mõttes olen ma konservatiiv, mulle tõesti meeldib Tammsaare, Karl Ristikivi ja Bernard Kangro Jäälätete-sari. Ilma nendeta lihtsalt ei saa ja ega midagi suurt võrdväärset (mastaabi mõttes) pole ju hiljem tulnudki.

Väga oluline autor minu jaoks on Viivi Luik, nii luuletaja kui ka proosakirjanikuna, samuti Tõnu Õnnepalu. Alverit lihtsalt aeg-ajalt peab lugema. Ja Luike peab üle lugema. Üldiselt suur ülelugeja ma ei ole, aga teatud seisundiraamatuid loen, Luik on üks neist. Teine on Jeanette Winterson. Suurepärane keelekasutus. Väga meeldis Katja Kettu, „Keevitaja“ ja „Ämmaemand“, neid peakski õieti lugema kaks korda, nii et üks kord loed keelt ja kujundeid, teine kord loed sisu, aga sisu on natuke liiga jõhker, et pikka aega nende raamatute seltsis veeta.

Eks oleneb ka, mis eesmärgil lugeda, meelelahutuseks loen väga palju kriminaalromaane.

Kui kaua kirjutamine aega võttis ja kas/mida õppisite romaani kirjutades juurde?

„Vanaisa maja“ kirjutasin (see on siis puhtalt kirjutamise, mitte mõtlemise, toimetamise, ülelugemise ja settimise aeg) paari nädalaga. See tähendas muidugi täistööpäevi, et tõused kell seitse hommikul üles, istud arvuti taha ja hakkad kirjutama. Siis sööd, teed jalutuskäigu, istud uuesti arvuti taha ja hakkad kirjutama. Ja nii õhtuni, iga päev. Muu hulgas õppisingi seda, et raamatu kirjutamine on töö. Selles pole eriti midagi romantilist, pole nn loomepuhangute ootamist, unelemist, ongi töö. Selg väsib ära, jalad hakkavad surisema, käed jäävad kangeks. Eriti juhul kui mõte liigub kiiremini kui ihuliikmed, sõrmed ei jõua järele.

Seda õppisin ka, et raamat võib tõesti kirjutamise ajal hakata elama nii-öelda oma elu. Kui esimese lause kirja paned, siis hakkab ise kerima. Olin kuulnud sest räägitavat, aga ei uskunud. Muidugi on võimalik kirjutada ka teisiti, nii et on plaan ja süžeekäigud valmis mõeldud, peatükid visandatud. Näiteks „Vanaisa maja“ alustades polnud mul aimugi, kuhu ma lõpuks välja jõuan. Praeguseks on mul arvutis valmis uus lugu, mis kasutab sama maailma ja tegelasi, seda kirjutama asudes olid lõpp ja algus, kõik süžeekäigud juba alguses täiesti paigas, nii et lao ainult paberile.

Kas kasutate kirjutamisperioodil ka testlugejate abi?

Ma ei usu, et talle meeldiks testlugejaks tituleeritud saada, aga kirjutamise ajal lugesin ma „Tädi, Motjat ja teisi“ peatüki kaupa abikaasale ette, eriti siis, kui ise olin kirjutatuga ülirahul, samuti selle raamatu järge, aga pigem tegin ma seda selleks, et kirjutamise rõõmu jagada, mitte selleks, et nii-öelda testida. „Vanaisa maja“ sündis suhteliselt omaette ja ette lugemata. Teatud ideid olen arutanud pojaga, see on juba rohkem testimine. Kui talle meeldib (see on näoilmest näha), siis järelikult on idee kasutatav. Siis maksab sellega edasi tegeleda. Paraku ei söanda ma poega eriti tihti kasutada, sest tema kui innukas noorteadlane, suur kontrollija ja perfektsionist eeldab, et idee väljakäimisest raamatu ilmumiseni ei tohiks kuluda rohkem kui nädal. Siis on kehva öelda, et ma pole veel kirjutamagi asunud.

Üldiselt olen ma siiski seda meelt, et kirjutamise ajal ei peaks kirjutaja leemepatta keegi kaema.

Kas tuleb kunagi aeg, mil jõuate lühijuttude kirjutamiseni-avaldamiseni või ei pea iga kirjanik tingimata ka lühijutte kirjutama?

Olen elus siiski ka mõne lühijutu kirjutanud ja neid on ka perioodikas omal ajal ilmunud. Üks hakatis on aastaid arvutis, pidi sündima romaan, aga vist sünnib lühijutt, kui üldse sünnib. Mõni jutt on peas, üles kirjutamata, ja mõni on üles kirjutatud, aga kellegi teise käes tallel, et ma teda ära ei kustutaks. Üldiselt mulle lühijutte lugeda ei meeldi, lugu peab olema pikk ja raamat paks. Võib-olla sellest ka teatud ebalus nende kirjutamise asjus.

2012 aasta 12. septembri Läänlases kirjutas Toivo Toming pärast Teie esinemist Haapsalu kirjandusklubis: „Kuigi enamiku tema senistest teostest moodustavad tõlked saksa keelest, siis kirjutajaks kujunemisel näib Kaie puhul olevat tõlkimisel suur tähtsus ja tähendus.“ Kuidas tõlkimine Teid mõjutanud on?

Ma ei tea, miks isand Tomingas nii ütles, ju talle siis jäi niisugune mulje. Tõlked on kahtlemata olulised, see on töö tekstiga, teksti taasloomine, aga kas nad just kirjutajaks kujunemisel on mind mõjutanud, ei oska ütelda. See päris nii ei olnud, et alguses olid tõlked ja siis tuli muu kirjutamine. Kirjutamine on alati olnud, lihtsalt juhtus nii, et tõlkeraamatud ilmusid enne kui pärisraamatud. Vahest ehk see, et tõlkimine sunnib töötama lause struktuuriga, tehnikaga, ja muidugi sõnavaraga, sõnarikkusega, sellele natuke teistmoodi vaatama. Tõlkides hoidsin 24 tundi sünonüümisõnaraamatu ligi, ja eks midagi jääb ju siis külge ka. Oskus mõnda toredat sõna märgata näiteks. Ja kasutada.

Millist oma tegelast peate kõige õnnestunumaks? Miks?

Võib-olla Anselmit. Ta on selline tore. Härra Järvet mulle ka küllaltki meeldib. Ja uuest Lodumetsa raamatust meeldib Otto Friedrich, aga sellest on veel natuke vara rääkida, sest ta on käsikirjas ja veel kaante vahele vormumata.

Te olete rõhutanud, et see raamat on nutikale lugejale, mida te selle all silmas peate?

Ega ma päris täpselt tea, kas ja kus ma seda rõhutasin, aga raamatukaanele on see kusagilt saanud, nii et ju ma siis olen nii ütelnud. Vahest pidasin ma silmas seda, et kõikide nüansside tabamisel ei tule nutikus kahjuks. See on muidugi kahe otsaga asi. Lugeja ei peagi ju kõiki nüansse tabama, mida kirjutaja arvab end olevat loo sisse kirjutanud, ja senine tagasiside on näidanud, et mõnikord tabatakse ka seda, tabad isegi, mida teadlikult raamatusse ei olegi pandud. See on võluv.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1212)