Käisin täna Tartus Tasku keskuse Rahvaraamatus ning vaatasin, et eestikeelse ulmekirjanduse riiul oli kuidagi õhukeseks jäänud. Nimetusi paistis vähem kui ilmunud teoste hulga järgi eeldada võiks ning mitmed üsna hiljuti välja antud raamatudki näisid riiulist puuduvat. Olgu, seda, et mina ei ole ulmekirjanik, teadsin ma niigi, aga ma ei leidnud sealt suurt midagi.

Veidi hämmeldununa jõudsin viimaks järeldusele, et piilun „Eesti autorite” riiulisse – mine tea, mis poltergeist poest läbi on jooksnud – ning täpselt seal nad olidki. Kõik meie kodumaised ulmeromaanid olid liikunud ulmeriiulilt Eesti autoreid tutvustavale riiulile. Ainult "Täheajad" olid ulme poolele jäänud selliselt, et lugeja saaks ka kodumaiste ulmeautorite nimesid piiluda. Inimesele, kes on žanri enda jaoks alles hiljuti avastanud ning nüüd riiuli juurde uudistama satub, jätab see paratamatult mulje, et kõik, mis Eesti ulmes toimub, ongi võimalik kokku võtta väljendiga „kaheks lühijuttu aastas”.

Kui ma viimaks oma ostude eest tasumiseni jõudsin, küsisin müüjatarilt, et miks kodumaine ulme riiulit vahetanud on? Tema vastas, et see ulme ja põnevuse osa läks nii suureks kätte, et nad tõstsid ruumipuudusel kodumaised välja. Pealegi olevat kõik õige, sest need ongi ju Eesti autorid. (Nüüd ma juba vihastusin kergelt.) Püüdsin teenindajale selgeks teha, et ulmelugeja ei lähe iial neid raamatuid tollest riiulist otsima, sest valdavad taustatrendid ja ootused kahele riiulile on sedavõrd erinevad. Seepeale rääkis tema, et neil on plaanis meie oma ulmeraamatutest eraldi riiul teha. Kiitsin mõtte heaks. Aga neid olla nii vähe, et vaevu kolm-neli teost tuleb kokku. Hakkasin ise loetlema, alustades Maniakkide Tänava ja Indrek Harglaga, kuid sinna tuli kiire vahelepõige, et Harglale on päris omaette riiul. Sundisin end rahulikuks jääma ning lasin teenindajal edasi rääkida. Ta kordas veel loendades Maniakkide Tänavat, lisas veel Raitari ja tahtiski sinna enam-vähem punkti panna. (Olgu, üks nimi, mis mul praegu meeles pole, aga mis selgelt minu jaoks ulmega ei seostu, tuli veel.) Jätkasin siis ise natuke nimekirja, aga selgelt oli näha, et me mõlemad hakkasime ärrituma ja ma tulin tulema.

Kogu situatsioonist jäi aga kahjuks väga halb maitse suhu. Kas meid, siinseid ulmeautoreid, ei kannata tõepoolest tõlkeulme vahele paigutada? Kas kohalik ulme ei peagi sihtgrupini jõudma? Jah, tiraažinumbrid on väikesed, kuid mida halvemini raamat potentsiaalse lugejani jõuab, seda väiksemaks läbimüük ka jääb. Kõlama jäi mõte, et Eesti ulmeautorid ei olegi ulmeautorid. Eesti ulmeautorid on eestlased ja Eesti kirjandus ei allu žanrimääratlustele, kuigi kogu tõlkekirjandus seda teeb ning lugeja žanrilist eristamist ka eeldab ja ootab.



Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0786)