18253862 10155404649424379 852598278 n1. Kuidas sinusugune Pärnu poiss ja hilisem Tartu karvane jõudis ulme juurde ning kasvas sel alal kohalikuks guruks?

Keeruline öelda, et kus see algus täpselt oli...
Eks ma lugesin Jules Verne'i romaani "20 000 ljööd vee all", aga kas ma seda teadlikult ulmena lugesin, selles ma kahtlen. Kuid kõige esimene loetud ulmeraamat see vist oli... muinasjutud pole ju ulme.
Suurem ulmehuvi algas ilmselt kusagil viiendas-kuuendas klassis, kui sai läbi loetud antoloogia "Lilled Algernonile", sarjade "Seiklusjutte maalt ja merelt" ning "Mirabilia" ulmekad. Pärast kuuendat või seitsmendat klassi leidsin maal vanaema juures riiulist paar väikeseformaadilist Horisonti ja Georgi Martõnovi romaani "220 päeva tähelaevas".

Ilmselt kusagil seal oligi murrang, sest kui ma pärast seda maalt tagasi linna jõudsin, siis läksin joonelt Pärnu linna lasteraamatukokku ja lugesin sealolevad väikesed Horisondid kõik läbi... pean silmas sealolevaid ulmejutte. Lasteraamatukogus sattusin ka mingi rotaprindil paljundatud soovitusnimekirja peale, milles soovitatud sarjavälise ulme ma ka läbi lugesin. Üht-teist oskasin ma tänu Horisondi ulmekriitikale leida ka Loomingu Raamatukogust.

18302136 10155404628119379 1368513475 n


Umbes kaheksandaks klassiks oli mul kogu teadaolev maakeelne ulme läbi loetud ja siis hakkasin ma vaatama venekeelsete ulmekate poole, eelkõige ajakirjades Tehnika – molodjoži ja Junõi tehnik ilmuvaid ulmejutte. Alguses muidugi suurt keeleoskust polnud, vaatasin rohkem ägedaid pilte, aga siis tõlkisin paar juttu tuimalt sõnaraamatuga ära ning peagi juba suutsin ka lugeda...
Edasi ongi fänlus vaid süvenenud... keeli on juurde tulnud, maitse on muutunud, aga põhiline lugemisvara on siiski vaid ulme...

2. Kas sul on peale ulme veel hobisid?

Eks kõik on ilmselt omal ajal midagi kogunud. Mina kogusin omal ajal ka märke, münte ja marke, ei olnud mingi eriline kollektsionäär, vaid mis meeldis ja mida kätte sain. Kui ulmehuvi hakkas, siis läks kogu vähene raha, mis koolipoisil oli, muidugi ulmeraamatute ostmisele. Iseküsimus, kui palju neid üldse osta oli. Eks osa marke ja münte sai ka vahetatud ulmekate vastu.

Ma arvan, et minu puhul ulmet enam hobiks nimetada ehk ei saa.
Vaatan ka filme, ilmselt rohkem ja süsteemsemalt, kui päris suvaline inimene... kas see just hobi on. Filmid ei pea kindlasti vaid ulme olema – vaatan hea meelega ka krimisarju. Eriti ei armasta n-ö kunstitihket kino. Noorena sai vaadatud igasuguseid haigeid ja haigemaid kunstilisi filmikesi, aga see anum on nüüdseks jäädavalt täis, ma ei vaja enam sedasorti kraami. Jah, mõnikord harva ma midagi veel leian, aga üldiselt olen juba ette tõrjuv.

Sama ka muusikaga, et pigem rock kui muu. Käin kontserditel, festivalidel... viimasel ajal väga harva, aga omal ajal sai seda küll omajagu tehtud. Eks muusikahuvi paistab ka välimusest välja. Omal ajal üldiselt punk, futu ja hevi... esimesed kaks on jäänud, aga hevi kaotas igasuguse tähenduse mu jaoks siis, kui leidsin gooti rocki. Eks vananedes olen pigem leebemaks muutunud, aga mingit estraadi või maotut poppi/sülti ma endiselt ei talu. Klassikat kuulan kah, aga mitte vokaalset. Lemmikmuusikariist on orel/süntesaator, siis viiul/tšello, siis flööt ja alles siis kusagil tuleb kitarri koht. Lemmik selles mõttes, et mida ma kuulata tahan.

3. Kuuldavasti oled sa oma tegemistes jube laisk, kuidas kommenteerid?

Seda nad räägivad jah... laisk, flegma, liiga põhjalik. Iseendas kaevumine on üsna tänamatu tegevus, sellest tänamatum on teistele sel teemal midagi seletada, sest ega kedagi ei huvita – kõik teavad ise, kõik teavad sinust sinu kohta alati rohkem ja täpsemalt.

4. Mida toimetad, mis on ilmumas, millega viimasel ajal ulme alal üldse tegeled?

Kirjastuse Gururaamat ulmesarja ning sellega üldiselt ka tegelen. Loen ja mõtlen ning jälle loen ja mõtlen... vahepeal tõlgin kah... kirjutan. Eks lähiajal saavad esimesi raamatuid ka teised näha. Oleks pidanud juba selle intervjuu ajaks juba paar-kolm köidet väljas olema, aga on nagu on...

5. Oled nüüd peaaegu välis-eestlane, elad Saaremaal. Kas fändomi pudrupadadest veidi eemal asumine on andnud ka teistsuguse vaate eesti ulme-elule, kui omal ajal selle keskmes keemine?

Nii ja naa. Intriigidest olen kaugemal, paljudest asjadest saan alles takkajärgi teada – see mulle üldiselt meeldib.
Miinuseks vast, et ega siin mul ju ulmest kellegagi rääkida pole, et sellest tunnen teinekord puudust. Samas, mu viimaste aastate lugemus on suuresti selline, et kui ma elaks Tartus või Tallinnas, et ega mul ka siis poleks kellegagi sellest rääkida. Keegi neid asju pole lugenud ja kunagi tõenäoliselt ei loe kah.

18253978 10155404631374379 1691713333 n


Ulmefännidest kaugemal olemine on vist teinud mu suhtlemisoskuse koredamaks. Tajun seda viimasetel aastatel teinekord üsna teravalt. Noh, et Metsavanaga suhtleme telefonis üsna palju, et kui näost-näkku kohtume, siis pole mingit vahet. Hargla või Mandiga on ka nii, et jutt läheb umbes sealt edasi, kus eelmine kord pooleli jäi. Loomulikult pole probleemi ka teistega, kellega me siin perekondlikul tasemel läbi käime, või siis üldiselt ka mõne teise vana tuttavaga. Ega ma hakka siin kõiki nüüd nimeliselt üles lugema ja lahkama, et kuidas ja kellega, aga kui ma satun mandrile mõnele üritusele, siis ma häbeliku ja vaikse inimesena tunnen, et mul on kuidagi raske suhelda, teha uute inimestega see esimene samm... mõnikord ma torman muidugi raginal suhtlema ja pärast põen, et järsku ma sotsiaalselt nüüd kedagi ahistasin... enamjaolt valin kindlama ja kontrollitud variandi, et istun kuhugi maha ja suhtlen nendega, kes vaevuvad mu juurde tulema...

Ilmselt oli küsimus siiski pigem kirjandusest, aga selleks pole füüsiline kohalolek minu arust vajalik. Ma ei arva, et ma loen Hargla või Tänava tekste kuidagi teistmoodi kui näiteks Jekimovi omi. Noh, et esimesi arvan ma päris hästi tundvat ka kui inimesi ja Jekimoviga pole ma omateada kunagi kohtunud/suhelnud. Kindlasti autori isik mõjutab, aga kirjanduse lugejana olen ma nii proff küll, et suudan isiku ja teosed lahus hoida.

6. Millal tuleb nimekiri: “Ulmeguru soovitab: Eesti autorite ulmelugude TOP100”?

Ma ei teadnudki, et taolist nimekirja oodatakse.
Ja kui selline teha, siis oleks solvunud fänne ja solvatud kirjanikke ikka omajagu... et kui ma taas mandrile satun, siis peaksin kogu aeg seletama, et miks see ja miks mitte see...

Kuid kui tõsiselt, siis oleks see üks ilgelt suur töö, tuleks kõik uuesti läbi lugeda ja siis lugeda ka neid tekste, mida ma mingil põhjusel pole veel lugenud. Paned selle siis võrku üles, saad pool aastat sõimata ja ongi kogu rõõm.

Pakuksin, et Reaktor võiks teha selliste edetabelite sarja, et igas numbris on ühe tuntud kohaliku ulmeautori, -kriitiku, -toimetaja, -tõlkija, -kirjastaja isiklik eesti ulmejuttude TOP25, parem kui kommenteeritud ning siis mingil ajal võiks need nimekirjad summeerida... ja siis jooksvalt jälle edasi teha ja mingil ajal jälle summeerida...

7. Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda?

Oeh, raske küsimus!
Indrek Hargla, kes viimasel ajal ehk vähe ulmet kirjutab, kuid kui kirjutab, siis pettumust ei valmista. Minu jaoks on ta ehk liiglobisev autor, aga see on küll puhas maitseküsimus.

Maniakkide Tänav, kelle asjad on mulle üsna algusest meeldinud. Ei mitte kõik, aga paljud küll! Tohutult vajalik autor eesti ulmes, kasvõi seepärast, et mees on suutnud muuta omal ajal üsna naeruväärsena tundunud idee eestikeelsest kosmosest enam kui veenvaks... minu jaoks kindlasti. Rääkimata juba sellest suurest tööst, mida ta teeb n-ö kirjutamistoa raames.

Kunagi pidasin väga palju Kristjan Sanderi loomingust, aga inimese vaimne roiskumine on kahjuks tapnud ka kirjaniku. Tahaks loota, et see pole lõplik ja ehk kodanik Sander leiab endas jõudu ja tahtmist tegeleda taas tõsiselt ka loominguga...

Meelis Friedenthal meeldis kunagi tohutult, hiljem on tulnud pettumused, aga mitu tema kõvasti kiidetud uuemat teksti on mul lugemata. Ehk oli pettumus siiski vaid ajutine...

Elläi Tuulepäälse ja Freya Ek – kaks autorit, kelle kõik ilmunud jutud on mulle väga meeldinud. Jah, ma tean, et Tuulepäälse kirjutab nüüd teise nimega, aga neid pole ma julenud lugeda. Eks ma püüa oma hirmudest üle olla ja võtan need ükskord ette.

Helju Rebane, kelle nõukaaegsed jutud, mis ilmusid lõpuks autorikogus "Väike kohvik" (1986) meeldisid mulle omal ajal ja meeldisid ka hiljuti üle lugedes. Jah, aeg on muutunud ja mõni tekst on ka ehk ajale jalgu jäänud, kuid siiski vähem, kui ma enne korduslugemist kartsin. Olen lugenud ka Helju Rebase uuemaid ja vanemaid venekeelseid jutte... et täitsa asja eest on ta siin nimetatud.

Uuematest autoritest on seni huvitavamad tundunud Jaagup Mahkra, Reidar Andreson ja Miikael Jekimov – olen neilt kõigilt umbes paari-kolme teksti lugenud ning need on jätnud enam kui meeldiva mulje.

Kindlasti jäi nii mõnigi nimetamata, aga eks seda juhtub alati... eks kirjastuse Gururaamat antoloogiates saab ka neid ja teisi mu lemmikuid näha ja lugeda...

8. Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut?

Laias laastus arvan ma eestikeelsest ulmekirjandusest enam kui hästi. Jah, ma ise olen viimasel ajal kohalikke autoreid vähem lugenud... et noortekad mind ei kõneta ning tavakirjanike ja muiduimelike autorite ekskursid ulmesse mind suurt ei huvita. Samas, iga raamatu või teksti jaoks on kusagil oma lugeja ning kes olen mina, et ma ütleks, et seda või teist pole vaja.

Eks see kõlas muidugi ilgelt tagasihoidlikult ja pisut võltsilt... et mõni asi võiks ehk olemata olla küll. Samas, kui muuks see ebavajalik ei kõlba, siis väetiseks šedöövritele ikka...
Vana inimesena mäletan ma veel nõukogude aega ja uue iseseisvuse algust ning nende aegadega võrreldes on kõik ju suurepärane: eesti ulmekirjanduse olemasolu tunnistatakse igal tasandil ning teosed ilmuvad täiesti normaalse sagedusega. Jah, vahepeal on olnud ehk paremaid aegu, aga praegust kriisiks ka ei nimetaks.

Ja kui võrrelda meie lähinaabritega, pean silmas Lätit ja Leedut, siis algupärase ulme hulga ja taseme poolest lööb Eesti neid praegu lõdvalt ja pika puuga. Meil pole küll sellist kõrgelt(au)hinnatud ja üleilmselt tuntud autorit nagu leedulane Algis Budrys... meil pole hilisemigrandist Nebula nominenti, nagu on lätlastel Toms Kreicbergs (Tom Crosshill). Kunagi olime me ehk pigem need kõige tagumised, kuid siin ja praegu oleme me kindlasti esimesed. Ilmuvate teoste hulk, nende tase – see kõik on vägev!

9. Millest tunned kõige rohkem puudust eesti ulmes?

Eesti ulmes olen ma kogu aeg tundnud puudust lähituleviku lugudest, korralikust sotsiaalsest ulmest, kirjanduslikust satiirist, tumedast fantasyst, heast õudusest. Üldisemalt konkreetsest, leidlikust, läbimõeldud ulmest... olgu see siis kirjutatud ükskõik millises almžanris või millises võtmes. Aus, ehe ja hästitehtud ulme.

Jah, ma saan aru, et peale Hargla on kõik siinmail paremal juhul vaid poolprofid, aga lugejat ei pea see huvitama. Kurb, aga nii on.

10. Mis on sinu jaoks see aus ulme? Saad ehk tuua mõned näited, et mida see aus ulme peab sinu jaoks sisaldama, kuidas seda defineeriksid?

Eks see üldiselt žanriulme ole.
Täpsemalt? Kui sai mõeldud, et millised teosed võiksid ja peaksid ilmuma kirjastuse Gururaamat ulmesarjas, siis üks kriteeriume oli just, et tekstid, mille puhul pole kahtlust, et see on ulme. Et ei peaks hakkama kaaluma, et kas see läheb nüüd ulme alla, või mitte. Jah, ma saan aru, et kirjandust ei saa lõplikult lahterdada ning alati on pooltoone ja hämaralasid. Kahjuks on ulmekirjanduse arengud läinud just kõiksugu hägustamise suunas, et žanr justkui poleks enam oluline ja määrav. Mõneti ma olen sellega nõus, sest autorile ei saa ette kirjutada, mida ta tohib ja mida mitte. Samas, ulme(kirjandus) on siiski distsipliin, mõtteselgus.

Tänapäeval ilmub üsna palju teoseid, mis formaalselt on ulme, aga kui fännilt küsida, siis fänn veab nina krimpsu ja paremal juhul hakkab ebaselgeid häälitsusi tegema. Jah, ma annan aru, et fännid on sageli konservatiivsed või suisa tagurlikud ning isiklikult olen ma alati hinnanud segažanre, aga kusagil maailmas on käinud ära see krõks ja asjad on hakanud liikuma imelikus, kui mitte suisa vales suunas. Ei saa ju pidada normaalseks seisukohta, et nii hea ulme, et polegi peaaegu ulme... et raamatut võib lugeda suisa mitteulmena. Kui selliseid avaldusi teeks ulmekauged inimesed, siis poleks ju hullu, kuid on laadungites ulmehuvilisi, kes niimoodi mõtlevad ja see tundub juba veider, et mitte hullemini öelda.

Aus ulme? No mulle meeldib, kui inimesed on oma tegemistes siirad. Et kui sulle ulme meeldib ja sa tahad seda teha, siis tee mõnuga, tunnista seda ning ära mõtle oma maine peale. Omaenda loodu nautimises ei tohiks küll midagi häbiväärset olla.

Kindlasti on ka minu valikutes asju, mida konservatiivsem fänn ehk omaks ei võta. Mis siis ikka, kõigile ei saagi meeldida. Samas, üks-kaks kummalist teksti antoloogias või autorikogus ei tohiks nüüd küll see olla, mis lihtsa fänni seedimise jäädavalt rikuks. Ma arvan, et loomingus võib kõike proovida, aga iga lahenduse või suundumusega ei pea lõpuni kaasa minema.

11. Mida enda poolt tehtust julged nimetada suuremate saavutustena?

Ma loodan, et suurim saavutus alles tuleb. Ehk elan veel...
Kui linnulennul, siis antoloogia "Olend väljaspoolt meie maailma" ja esimene eestikeelne H. P. Lovecraft kogu "Pimeduses sosistaja"; romaanidest Ray Bradbury "Vist on kuri tulekul", Arthur C. Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", Robert A. Heinleini "Tähesõdalased". Kolm köidet Robert E. Howardi Conani lugusid. Need siis koostaja/toimetajana.

Tõlkijana muidugi kõige esimene Viktor Pelevini tõlge eesti keelde. Samuti mitmed teised tõlked omaaegsetes Liivimaa kõmulehtedes: Henry Kuttner, H. P. Lovecraft, Kir Bulõtsov, Ilja Varšavski jne.
Mitu pikka järelsõna ja pikemat artiklit ajakirjanduses – nendega olen ka enam kui rahul.

Uuematest asjadest... siinsamas Reaktoris ilmunud tõlked, mida võiks küll rohkem olla...

Eks ma loodan, et Gururaamatu ulmesari varjutab kõik selle eelneva, aga see ei sõltu ainult minust... kui raamatuid ei osteta, siis sari kärvab jne...

raamatud


12. Milliste ulmeautorite tõlgete puudumist pead kuriteoks eesti lugeja
vastu? Kas kavatsed vigade parandusele õla alla panna?


Ma ei hakka siin mingeid nimesid nimetama, sest need oleksid lihtsalt ühed nimed, neid oleks palju. Ka ei viitsi ma siin laiskade, vähelugenud ja tänamatute kirjastajate tarbeks tasuta tööd teha. Lugegu ise, lugegu kõige muu elu arvelt, mõtestagu loetut, mõtestagu seda juurdeloetu valguses ümber jne.

Kuriteoks pean üldisemas plaanis seda, et eesti keeles ilmuv tõlkeulme on üldiselt kas mingi valeulme, või siis laste- ja noorteulme. Ma kindlasti ei taha öelda, et neid ei tohiks tõlkida, eks igaüks teeb seda, mille (kaubanduslikku) edusse ta usub. Siinselt tõlkemaastikult on praktiliselt puudu n-ö aus ulme.

18254444 10155404638414379 1684406996 n


Kas kavatsen õla alla panna? Mingis mõttes kindlasti, aga need lüngad on nii suured, et selleks tuleks teha viis-kümme erinevat kirjastust jne... Lüngad on suured isegi anglo-ameerika ulme avaldamisel, rääkimata venekeelsest. Ja ma ei hakka üldse rääkima sellest ulmest, mis ilmub väljaspool inglise või vene keeleruumi, seda maakeeles ju praktiliselt pole ja see pisku, mis ilmunud, sellest pool on enam kui halb valik...

13. Kas e-raamatute võidukäik on sinu lugemisvalikut ja harjumusi muutnud?

Kui lühidalt: omajagu ja üsna kardinaalselt.
Kui pikemalt, siis eelkõige sedapidi, et mulle arusaadavates võõrkeeltes on minu jaoks kättesaadav nüüd praktiliselt iga tekst. Jah, reaalsuses vast siiski 95% sellest, mida ma leida soovin või olen otsinud. Kuid võrreldes varasemaga, siiski praktiliselt kõik. Mis ühtlasi tähendab, et ei pea enam lugema midagi sellist, mida ei taha, sest hetkel muud käepärast polnud.

Muutus on ka selles, et ma ei kurna end enam väikese fondi või loetamatu küljendusega raamatutega. Kui mul on raamat paberil, aga see on füüsiliselt loetamatu, siis laen ma lugerisse e-raamatu ja loen sealt. Olen ka ise paar loetamatuks küljendatud raamatut ära skänninud ja lugerikõlbulikuks teinud.

Samas, eks esialgne e-eufooria on lahtunud ja viimasel ajal loen täiesti teadlikult teinekord paberraamatuid, sest paberil lugedes on elamus ehedam või täielikum... isegi, kui tegu on suht suvalise sopakaga.

Kõikvõimalikud e-julled, kes arvavad, et paberraamat on surnud... üldiselt nad eksivad. Luger on hea failide lugemiseks... noh, et ei pea käsikirju ekraanilt või väljatrükkidelt lugema. Kiireks tutvumiseks autori või teosega on luger hea. Hea on ka, et saad mugavalt hunniku tekste kuhugi kaasa võtta.

Samas ma ei arva, et e-raamatud söövad paberraamatud välja, eks uudsuse võlu saab mööda ja nüüd nähakse selles e-tamises ka vigu ja puudusi.

14. Mida arvad e-raamatute piraatlusest? On see sinu meelest positiivne või negatiivne?

Piraatlus üldiselt on negatiivne, sest olgem ausad, see on siiski vargus.
Samas, maailm ei ole mustvalge ning piraatlus ei voha ainult seetõttu, et on olemas hulk inimesi, kes ei taha maksta.

Laias laastus võib n-ö piraatluse kaheks jagada: rahvavalgustuslik ja ahnitsev. Esimene siis teeb kättsaadavaks teosed, mida mingil põhjusel enam ei taasavaldata. Teine on aga selline, kus inimesed tahavad kiirelt ja tasuta kätte saada mingit verivärsket ülereklaamitud teost. See teine on selge vargus, kuigi ka seal on omad regionaalsed vabandused olemas.

Rahvavalgustuslik piraatlus on aga päris õilis tegevus, sest on ju parem kui need teosed on kasvõi piraatlike failidena kättesaadavad. Olgem ausad ja tunnistagem, et igasugune loomingu vahendamine (raamatupoed, kinod, televisioon) on tänases maailmas üsna vildakatel alustel. Äri on tapnud kunsti ja kultuuri kaubastatakse sarnaselt vorstiga, et oleks aga värske, mingi keskeltläbi maitse võiks kah olla ning kõige parem oleks, kui oleks vaid üks sort ja kõik ostaksid ainult seda.

Ma olen ehk idealist, aga arvan, et igasugune kultuuri kaubastamine ei saa põhineda pelgalt vaid kasumil. Kõige lihtsam oleks mu mõtet selgitada, et kui võrrelda tõelise raamatuhuvilise poolt peetavat raamatupoodi ja siis raamatuletti suvalises kaubanduskeskuses. Jah, teine variant võib olla mugav, aga kõiges muus see kaotab esimesele. Kultuur ei ole vorst, mis aasta pärast enam ei kõlba. Vähemasti ei tohiks olla.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0633)