“Vene ulmekas "Külgetõmbejõud" on korralik ameerikalik hittfilm,” ütleb Madis Vohu oma Delfi.ee arvustuses ja sellega ta peaaegu mööda ei panegi. Eriefektid on tasemel, möllu on.

Film räägib sellest, kuidas Maale saabub tulnukate ruumilaev ja kuigi “lendav pall” midagi paha ei tee, siis Vene õhujõud lasevad selle igaks juhuks alla. Kosmosepall kaotab juhitavuse ja kukub Moskva mingisse magalarajooni, purustab maju ja tapab inimesi. Moskvalased lähevad selle peale täiesti pöördesse, et mis, kurat, tulevad Maale ja kohe meie omasid tapma. Näitame raiskadele! See on meie Maa! Eto naša zemlja! Vsjo naša! No ja hakkavadki siis tulnukalaevale tormi jooksma, vene armee seda üsna mannetult takistamas.

Pean ütlema, et ma ei näinud filmis mitte ühtegi tegelast, kes oleks mulle sümpaatne olnud. Nii veider, kui see ka on, siis vaatasin filmi ja mõtlesin, et kui need tegelased on seal positiivsed kangelased, siis... ma ei tea. Peategelasteks olid ossid. Olid justkui head ossid ja pahad ossid, aga sümpaatseid osse ei olnud. Nende inimeste loogika ja käitumistavad teiste inimestega suhtlemise alal erilist poolehoidu ei tekitanud. Rumalad, lärmavad, suvaliselt lahmivad tegelased. Isegi see nn. “hea tulnukas” tõmbas sealsetele tasahilju koti pähe. Alguses mängis lolli, aga kui vaadata, mis ta teeb, kui osav ta aeg-ajalt on, siis, kuigi ta väidab, et ei jaga elust Maal mitte halligi, siis on ta üks valelik ja manipuleeriv tegelane, sest tema enda väitel on nad jälginud Maad väga tähelepanelikult juba väga kaua ja tunnevad maalasi päris hästi. Ja kui vaja on, teab ta alati, mida teha, näiteks seesama imeviguri varastamine. Mitte mingeid probleeme, et ei oska. Võib muidugi olla, et asi on lihtsalt kehvas stsenaariumis, aga ega see ei tee peategelasi sümpaatsemaks.



Samas. Tasahilju hakkas jääma mulje, et stsenarist on tegelikult samasugune kaval siil nagu see tulnukaski. Tegelikult ei teegi ta lihtsat meelelahutuslikku märulit ega propagandafilmi, nagu alguses võib tunduda, vaid teeb hoopis kriitikat praegu Venemaal valitseva režiimi aadressil. Aga teeb seda ridade vahelt, esitades oma lugu ametlikult justkui kiidulaulu impeeriumi praegusele kursile. Selline nõukogude aja filmi vaatamise tunne tuli. Otseselt midagi halba justkui ei ole öeldud valitseva mentaliteedi suhtes, aga kui normaalne inimene seda filmi vaatab, siis ei saa ta kuidagi neid inimesi ja nende tegemisi normaalseteks pidada. Nõukogude aja taolisele tsensuurifilmindusele viitab ka see, et filmis on üks Tippjuht, kes võtab vastu Otsuseid. Kordagi ei ole öeldud tema ametinimetust ega vist isegi nime, kuid arvestades tema võimu, peab see olema seltsimees Vene Föderatsiooni president. Aga kuna tedagi on raske “hea isakesena” võtta (kuigi mingit otsest kriitikat tema kohta ei ole muud, kui vaatajal enesel tekib, kui Tippjuhi otsuste üle sügavamalt järgi mõtleb), siis on välditud otse välja ütlemist, et tegemist on Putini ametikohta täitva isikuga. Igaks juhuks, mine tea, mis organitel võib pähe tulla stsenaristi ja lavastajaga pärast teha.

Mulle meeldib sellest filmist pigem niiviisi, nõukogulikus salakriitilises võtmes mõelda, kui et mõelda, et lavastaja ja stsenarist arvasidki, et teevad filmi, mille peategelased on toredad ja vahvad tüübid ja nende otsused-tegemised kiidu- ja järgimisväärsed. See oleks liiga masendav.



Just seepärast ma alguses ütlesingi, et see on “peaaegu” nagu ameerikalik hittfilm. Siin on olemas kõik see, mis Ameerika märulis, välja arvatud üks asi. Ameeriklased vähemalt üritavad peategelasi esitada nii, et vaatajal tekiks nende vastu poolehoid ja ta arvaks, et Ameerikas on ka normaalseid inimesi. “Külgetõmbejõust” on selliseid inimesi raske leida. Ja kui ma ütlen raske, siis ma mõtlen, et neid ei olegi seal.

Aga positiivset ka. Mis on selles filmis tõesti hea - need on lisaks eriefektidele ka näitlejad ja nende töö. Suurepärased osatäitmised, puhas kiitus. Vist kõik siis positiivse poole pealt.

Kokkuvõtteks - vaadatav film, millel on oma boonus - ta näitab, milline on praegu elu kaasaegsel Venemaal, millised on mõttemallid. Soovitan Ameerika klišeefilmide vahele kindlasti ära vaadata, usun, et te ei kahetse, ükskõik kas te võtate seda filmi nii nagu mina või nii nagu Delfis arvustanud Madis Vohu, kes kiitis selle filmi iga aspekti taevani ja isegi enam, lausa kosmiliste kõrgusteni :)