12. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival toimus sel aastal 28.-30. aprillil ning nagu näha võis, ei olnud osavõtjate arv kahanenud. Seda ei saa öelda ka filmivaliku kohta, kuna kokku näidati 29 täispikka filmi, sinna juurde veel ka Méliès lühifilmide programm ning muu kultuur. Jaan arvutas isegi välja, et maksimaalselt oli võimalik vaadata ära 18 filmi. Minu saavutus ei jõudnud sellele isegi lähedale.

Ilmselt raha vähesuse tõttu ei oodanud publikut enne filme nii harjunuks muutunud lõbusad HÕFFi klipid. See tekitas küll pisut meelehärmi, kuid mitte oluliselt – isegi väga heade klippide puhul, kui neid lastakse söögi alla ja peale, muutuvad need pisut tüütuks. Oma jume oleks nad muidugi asjale lisanud. Teine erakordne nähus oli filmide kordamine – nii Uganda märulit “Bad Black” kui lühifilme näidati kaks korda.

Reede õhtu jooksul jõudis minu silme ette kaks filmi: “Small Crimes” ja “Raw”. Esimene jutustas vangis istunud võmmi heitlustest oma kodulinna naasmisel ning raskustest kuritegeliku elu maha jätmisel. Ei saa öelda, et filmis oleks kole palju õudust olnud, kuid küll leidus seal häid kohti, mille peale tahtmatult naerma prahvatasid. Omamoodi koomilisena mõjusid peategelase kuriteod, mis tema saamatusest hoolimata temast sõltumatult soovitud tulemusele viisid.

Raw, nagu Metsavana väga tabavalt ütles, oli film, kus tütarlapsest kasvas naine. Noor taimetoitlasest veterinaariatudeng sunnitakse rebaste ristimise peol sööma esmakordselt liha, millest tekib neiul tõsine kihk loomsete valkude järele. Meeldivalt humoorikas triller, mille keskkooli-atmosfäärist ei puudu ei peod, kapiheterod ega vanemlik hoolitsus.



Laupäeva mahtus rohkem niisama- kui kinokultuuri. Päev algas mälumänguga ning jätkus lühifilmidega, mis taas kord olid üle prahi. Kuna pidin kella seitsme paiku viima läbi Mart Sanderi raamatu “Lux Gravis” esitlust, otsustasin natuke ette valmistada ning nuputada, mida kõike autorilt küsida, kuna aega oli mulle antud tubli pool tundi. See pool tundi aga kahanes väga kiirelt kokku, kui 19:30 avastati, et 15 minuti pärast peaks autori enda film “Juhuslik nimetaja” peale minema. Eks ma siis rahva ees natuke puterdasin, väristasin käsi ning küsisin Mardilt paar küsimust. Eks pikemat arvustust raamatust saab lugeda juba järgmises Reaktoris.

“Juhuslik nimetaja” aga oli mõnus lühike lugu ajaparadoksidest ning surmast. Viskit rüüpav kirjanik saab õhtul tundmatult numbrilt kõne, mille teises otsas asuv isik pakub talle mõistatust. Loomulikult ei suuda kirjanik vastu panna ning süütust mõistatusemängust hakkab kerkima sünge reaalsus.



Enne hilisõhtust filmi “The Thing” sai sõna ka Nicola Pievoson, kes näitas ka esimesi valmisolevaid kaadreid valmivast filmist “Küberkaheksajalgade rünnak”. Kuigi tegemist oli täiesti toore materjaliga, andis see siiski lootust, et lõpptulemus saab olema täiesti ootuspäraselt vinge. Tuleb veel natuke kannatada – film ise valmib juulikuus.

Kuna laupäeva õhtul jõudis otsapidi ka pühapäeva hommikusse, siis suuremalt jaolt filmivaatamist ma ette ei hakanud võtma. Käisin läbi küll hakkajate pappide kirjast linnavalitsusele tingitud vestlusringist, kuid diskussiooni seal kahjuks ei toimunud. Kohale oli tulnud küll endine HÕFFi korraldaja, linnavõimude esindaja, ülikooliprofessor ning ka kohalik piiskop, kuid justkui ühtest suust sai kinnitust kõigile juba teada-tuntud fakt “HÕFF on tore ja vahva.” Oleks võinud vähemalt keegigi võtta sõna vastaspoolelt ning tuua mõned vettpidavad argumendid. Kahjuks ei soostunud ka kirja kirjutajad ise oma nägu näitama.

Taas kord tuleb tõdeda, et HÕFFi näol on tegemist väärt üritusega, mis toob Läänemaa kaunisse linna tuhandeid filmifänne ning muidu toredat rahvast, kellega muidu kokku ei pruugi trehvata. Järgmisel aastal jälle.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0836)