See pidi olema reklaam. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal hõõgus ja väändus reede õhtupimeduses oranž-kuldne holokiri „Intervjuu viirusega“. Isegi taevas polnud puhas. Kehitasin õlgu ja hoidsin silmad kindlalt maas. „Teele nad õnneks kirjutada ei tohi,“ mõtlesin ja käänasin nurga taha vaiksele puiesteele.
Olin hämara allee kastanitest pool õnnelikult selja taha jätnud, kui minu kõrvale ilmus mingi hallis kombinesoonis kogu. „Härra.“
Lisasin vaikides sammu.
„Härra, on teil hetk aega, ainult pisike hetk.“
Peatusin ja pöördusin kannal halli tüütuse poole: „Tead, ei ole. Ja raha ka ei ole. Ja ma ei taha ei küsimustele vastata, parimaid tüdrukuid õhtuks ega midagi muud, mis sul juhtub pakkuda olema. Kas on selge?“
„Aga intervjuu viirusega?“ hüüdis ta minu seljale. „Otsi lolli,“ mõtlesin ja üritasin püsida soliidsel, mitte-sörgi, kiirusel.

Tunne, et midagi on imelik, hakkas mul tekkima laupäeva lõuna paiku. Rahvast oli liikvel palju, selle aja kohta kaugelt liiga palju.
„Jooksku, kuhu tahavad,“ mõtlesin, kui stammbaaris oma püsikohale ukse kõrval istusin. Siin oli õndsalt rahulik. Ainult mina ja hallipäine baarmen ja pokaal minu ees. Ei tüütut suminat, ei konservmuusika plõnksumist, ei holoviisori igiliikuvat pilti. Kõige selle rahu pärast ma siin baaris kord nädalas klaasikesega mediteerimas käisingi.

„Kuidas sinuga on? Ka sina ei saanud staadionitele vaatamiseks kohta?“ Baarmen nõjatus küünarnukkidega baariletile ja piidles mind millegi pärast murelikult. „Tõin täna kodust holoviisori kaasa. Kas lööme elukale hääled sisse?“
Pöördusin pahaselt ringi ja hästi aeglaselt kümneni lugenud, ütlesin: „Ma ei taha jalgpalli. Kas seda on tõesti palju palutud?“
„Ei-ei. Minu baaris ja jalgpall. Ptüi. Aga see on … Kas sa pole siis uudiseid näinud või neid oranže tänavateateid?“
Tõukasin tooli kolinal eemale ja tõusin. „Mina hoian oma mõtted puhtad! Ma töötan kodus, ma ei vaata reklaame, mul pole holoviisorit ega isegi kella!“ Kibestumisega tundsin, et see juhmard leti taga oli minu ilusa puhkepäeva ära rikkunud.
„Ei, oota! Ma jälestan jalgpalli! Intervjuud viirusega mõtlesin ma.“
Peatusin käsi ukselingil. Jälle see pagana intervjuu viirusega. Seisin ja vaatasin välja inimtühjale tänavale ning tasapisi hakkas mulle kohale jõudma, et harilikult laupäeviti rahvarohke tänav oli juba mitu minutit just sama inimtühi olnud.
Pöördusin ja toetasin selja tugevalt vastu ust. „Ütle mees, millest sa räägid? Nii, et arukad inimesed ka aru saaks!“
„See et nüüd …“ Nägin, kuidas ta vasaku käe enesekindluseks leti alla torkas. „A-gripp. See samunegi avastas hiljuti, et Maal on veel üks mõistuslik eluvorm. Ja kohe algab holoviisoris nende avalik intervjuu inimkonnale.“