Paljud ulmehuvilised teavad kolonel Chris Hadfieldi selle järgi, et ta filmis esimese muusikavideo avakosmoses. Ta tegi cover-versiooni David Bowie laulust „Space Oddity“, hõljudes ise samal ajal koos kitarriga kaalutus olekus. Astronaut, muusik ja kirjanik Chris Hadfield on läbinud kosmosesse jõudmiseks raske ja seiklusrikka teekonna ning jutustab sellest oma autobiograafilises raamatus „Astronaudi soovitused eluks Maal“. Kuigi tegemist on tõsielusündmustega, saaks iga kosmoselendusid kirjeldav ulmekirjanik sellest teosest rohkelt inspiratsiooni. Hadfield on detailselt kirjeldanud kosmoselendudega kaasnevaid veidrusi, lõbusaid seiku ja surmasuust pääsemisi. Astronaudi argipäev võib olla sama huvitav kui seikluslik kosmoseooper.
Kas olete kunagi mõelnud sellele, mis võib juhtuda, kui sulle skafandris viibides midagi silma läheb ja te ei saa seda ära pühkida, sest käte ja kinnaste vahele jääb kiivri visiir? Raskusjõudu pole ning häiriv sete valgub silmamunal laiali, voolab ka teise silma, nägemine muutub ähmaseks ja lõpuks jäätegi pimedaks. Aga mida teha siis, kui avastate, et teie kiivrisse on sattunud mesilane ja peate samal ajal reaktiivlennukiga lendama?
Need on leebemad leebemaid näiteid Chris Hadfieldiga juhtunust. Filmides lihtsana tunduvad kosmosereisid ja lennukisõidud peidavad endas ohte, mida keegi ette aimata ei oska ning õpitakse läbi kogemuste. Juhtumid pannakse kirja ning neid kasutatakse näidetena uusi katselendureid ja kosmonaute välja õpetades. Sageli pole neid inimesi, keda näites kirjeldatakse, enam olemas, sest miski läks fataalselt valesti. Kuid vigadest õpitakse ning järgmistel kordadel üritatakse teha kõike paremini, et midagi taolist enam aset ei leiaks.
Kosmoses viibimine ei tähenda ainult kaalutuses hõljumist. Tegemist on tiheda koostööga Maal viibivate inimeste ja astronautide vahel. Kõik võimalikud olukorrad mängitakse Maa peal simulatsioonis läbi ning tegelikult moodustabki suurema osa astronaudi tööpraktikast harjutamine. Reaalset tähtede vahel ringilendamist on väga vähe.
Oluliseks osaks simulatsiooni juures on meeskonnaliikme surma läbimängimine. Kuidas teavitada lähedasi? Mida teha laibaga, kui jaamas pole laibakotte? Kas oleks eetiline saata surnukeha veolaevaga Maa poole ja lasta sellel koos prügiga atmosfääri sisenedes ära põleda? Täpselt sellised küsimused tulidki harjutades päevakorda ning „surnu“ pidi ise neid pealt kuulama, saamata midagi vahele öelda, sest ta mängis ju laipa. Lisaks osalesid simulatsioonis „lahkunu“ lähedased. Kõlab küll julmalt, aga astronautidega juhtub õnnetusi nii sageli, et nende perekonnad lihtsalt peavad valmis olema halbade uudiset vastu võtmiseks. Ükskõik, kui palju ka ei harjutataks, jääb kosmos ikkagi ettearvamatuks ja ohtlikuks kohaks, kus inimesega võib juhtuda praktiliselt kõike.
Väljaspool skafandreid on astronaudid täiesti tavalised inimesed, kes elavad pereelu ja tegelevad hobidega. Kolonel Hadfield kirjeldab raamatus näiteks seda, kuidas ta koos NASA autojuhi Volodjaga šašlõkki marineeris. Milline retsept täpselt oli, seda autor enam ei mäleta, sest protseduuri lõpuks olid nad mõlemad iseendid kange Vene õlle, Moldaavia konjaki, viina ja veiniga seespoolt läbi leotanud. Siiski sai neil järgmise päeva grillimise jaoks valmis viis suurt ämbritäit marineeritud liha ning Hadfield tundis suurt uhkust selle üle, et ta kodutee peal teda sõidutavat mikrobussi täis ei oksendanud. Küllap olid kosmoselendude simulatsioonid astronaudi organismi igasuguste ekstreemsete olude jaoks hästi välja treeninud, et ta venelasega võidu juua suutis.
Hadfield on rohkesõnaliselt kiitnud oma naist, kes suutis kiiresti kohaneda rohkete elukohavahetustega, käia tööl ja kasvatada kolme last, samal ajal kui mees karjäärile pühendus. Ta ütles, et Helene otsis uude linna sattudes ühe ööpäeva jooksul välja korteri, kus elada, sisustas toad IKEA mööbliga ning pani selle ka ise kokku. Hadfield´i töölähetused tulid äkiliselt ning plaanid võidi pea peale pöörata hetkega. Paljude astronautide abielud lagunesid pingelise elukorralduse tõttu, kuid mitte tema oma.
Chris Hadfield tahtis astronaudiks saada juba lapsepõlves. Ta tegi oma otsuse üheksa-aastasena, 1969. aasta 20. juulil, kui Neil Armstrong astus esimese inimesena kuu pinnale. Astronaudiks valiti Hadfield alles 1992. aastal. Kakskümmend kolm aastat eesmärgi poole püüdlemist! Selle jaoks pidi ta läbima USA õhujõudude katselendurite kooli, tõestama Kanada kosmoseagentuuri rangele komisjonile, kus tulevasi astronaute valitakse välja tuhandete kandidaatide hulgast, et just tema on see, kes peaks lendama kosmosesse, ning järjekindlalt õppima ja harjutama. Ka siis, kui ta oli juba ametlikult astronaut. Selle ameti puhul ei lõpe õpingud kunagi.
Lõpetuseks üks lõik raamatust, mis peaks „Maa peale tagasi tooma“ kõik kosmonaudi elukutsest unistajad:
„Kui me läheme välja ja skafandris on leke, lõhkevad meie kopsud ja kõrvade trummikiled, sülg, higi ja pisarad hakkavad keema ning me saame kessoontõve. Hea on see, et teadvus kaoks 10-15 sekundiga. Aju hapnikupuudus teeks meile otsa peale.“
