Järgmine aasta toimub HÕFF juba kolmeteistkümnendat korda. Et juubel või nii! Juubelieelne festival pani ka mind mõtlema, et mitu aastat siis on käidud. Uurisin vanu blogisid ja selgus, et viies oli esimene, seega alates aastast 2010.
Tegelikult pole ju oluline, et mitmes või kas see oli nüüd parem kui eelmine või halvem. Oluline on siiski, et igal kevad-talvel hakkad mõtlema, et varsti on HÕFF. Ja tegelikult pole mingit kahtlust, et kas minna. Olgu, käesoleval aastal oleks peaaegu minemata jäänud, aga see polnud festivali süü. Õnneks sai siiski käidud ja suur tänu inimestele, kes selle võimalikuks tegid.
HÕFF jaguneb laias laastus kaheks: filmid ja kõik muu. Osa sellest muust jääb minu ampluaast raudselt välja, sest ei lähe ma ju diskole... olgu see kasvõi õudusfestivali öödisko... no ei ole minus seda diskotõugu, ei ole! Käesoleval aastal sai aga osaletud kolmel filmivälisel üritusel, mis on minu festivalilkäimiste rekord. Olgu, üks oli pisut mu oma üritus, aga siiski. Kuid arukas oleks kirjutada kõigest vast järjekorras.
Väikesed kuritööd / Small Crimes
Reedeseks avafilmiks oli verivärske, tänavu valminud film, mille sõnakehv lavastaja oli samuti kohal ning mille jaoks HÕFF oli Euroopa esilinastuse paigaks. Linateost reklaamiti eelkõige, kui filmi, kus peaosas telesarjast "Troonide mäng" tuttav Nikolaj Coster-Waldau. Endasugustele mainiks, et trooniseebis mängib ta seda ühekäelist Jaime Lannisteri, et ma ei ole kõiki sarja näitlejaid pähe õppinud. Peaosaline mind filmi vaatama ei kutsunud, küll aga sisukirjeldus, mis lubas mitte eriti lustlikku krimidraamat. Noh, et vanglast vabaneb mees, naaseb oma kodulinna ning vanad jamad algavad taas... Algus vastaski ootustele ning filmi esimene pool oli päris hea, aga tervikuna muutus fim kuidagi halliks. Ei, peaosaline tegi oma rolli korralikult, lugu oli hea, kõrvalolsalised samuti, aga kuidagi tuim oli see kõik kokku. Filmi teises pooles ma suisa ootasin, et midagi juhtuks, et toimuks midagi ootamatut – et mõni tegelane poleks päris see, kes ta paistab. Kahjuks seda ei juhtunud. Selles mõttes varjutas minu jaoks peaosalise hoopis tema isa mängiv Robert Forster, sest sel tegelasel oli mingit sisu ja arenguid...
Järgmine filma ja ühtlasi minu minu poolt teisena vaadatu oli eelmisel aastal valminud krimimärul. Selline meestekas, kus oli vaid üks naistegelane üksikuks klimbiks selles testosteroonisupis. Film algas kohe hoogsa dialoogiga, kus mainiti onaneerimist ja musklimeesteks kaasa võetud pedet ja hälvikut. Ega see sõnaline osa vöökohast tihti kõrgemale ka ei tõusnud ning sellises valguses tuleb iseäranis tunnustada eesti subtiitrite autorit, kes oli tõlketööle lähenenud päris loominguliselt. Näiteks juba mainitud pedet ja hävikut nimetati subtiitrites korra ka Mõhkuks ja Tölpaks. Adolf Helme, kui see tõlkija nimi nüüd õigesti meelde jäi, teenis oma maksimumpunktid kenasti välja. Film päris maksimumi ei saaks, aga hea ja mõnus vaatamine oli küll ning kindlasti vaataks ma seda vähemasti korra veel. Sisuks siis mahajäetud tehases toimuv relvatehing, kus hulk mitte päris tasakaalukaid erinevas kõvaduseastmes mehi esimesel võimalusel kõmmutama kukuvad. Kuna vastased on enam-vähem võrdväärsed, siis surevad nad pikkamööda ning tapatööd jagub kogu filmiks...
Toorelt /Grave
Eelmisel aastal valminud Belgia-Prantsuse film, mida ingliskeelne maailm tunneb pealkirjaga "Raw"... kui tunneb, sest mingi laiatarbekraam see kindlasti pole. Esimene õudukas siis sel HÕFFil, mida ma vaatasin ning esimene ja ainus film, millelt esimese veerandtunni möödudes välja jalutasin. Ei, mitte seepärast, et liiga õudne oleks olnud. Lihtsalt jäle ja tüütu. Hulk lolle ja talumatuid noori ning palju lagastamist. Ilmselt isiklik piiratus, aga ma ei tunne mingit vajadust taolisi filme vaadata. Sisuks siis noore veganiplika raske rebaseelu veterinaaritehnikumis ja (nagu pärast mulle öeldi) kasvamine kannibaliks.
Mälumäng
Eelmine aasta hävis ulmikute
dream team "Pool tonni" HÕFFi mälumängus täielikult – saime eelviimase koha ning isegi seda pidime jagama. Võistkonna nimi siis Indrek Hargla, J. J. Metsavana, Jaan Hanseni ja minu summaarsest kehakaalust. Tänavu oli laupäeva südapäeval meiega koos ka Veiko Belials ning kaalukas nimi poleks seekord enam korrektne olnud. Pärast pisukest kaalumist sai HÕFFi programmijuhi Helmut Jänese auks valitud nimi "Helmut". Kas Veiko toetav õlg, või hoopis nimemuutus, aga seekord jäime neljandaks. Tegelikult oli kolmas koht peaaegu käes, aga räägime siiski tulemusest. Tahaks siiski loota, et me ise oleme ka paremaks läinud – igatahes oli ülioluline vendade Piuside filmograafia meil seekord selge...
Tiit Tarlapi mälestuseks
Laupäeval pidasin kohalikus raamatukogus ka pisikese kõne Tiit Tarlapi mälestuseks. Planeeritud veerand tundi muutus sujuvalt enam kui pooltunniks, sest huvi oli ja küsimusi esitati. Vestluse teesid ja kirjelduse leiab ajalehe
Lääne Elu portaalist. Üritusel viibis üks naisterahvas, kes loeb vähemasti ühe Tiit Tarlpi raamatu nüüd läbi...
Mart Sanderi romaani esitlus
HÕFFil on ka (ulme)kirjandust, fuajees on laupäeviti raamatuletid, üle-eelmine aasta esitles seal Indrek Hargla oma teist Süvahavva-romaani. Tänavu siis Mart Sander oma romaani "Lux Gravis, ehk Raske valgus" esitlus. Tegu siis 2008. aastal inglise keeles imunud romaani "Lux gravis, or Heavy Light" eesti tõlkega. Tõlkijaks Silver Sära ja autori sõnul on maakeelsesse üks liin juurde kirjutatud. Raamatut aitas esitleda meile kõigile teada-tuntud Ove Hillep, kellele see olevat olnud esimene kord õhtut n-ö juhtida. Mees sai hakkama küll ja nägi hea välja...
Juhuslik nimetaja / Behind the Random Denominator
Raamatuesitlus kasvas sujuvalt üle filmiesitluseks. Mart Sanderi esimene täispikk film, mis põhines mehe enda mononäidendil. Õudusfilm, eesti õudusfilm, mis mitteüllatuslikult oli ingliskeelne ja maakeelsete subtiitritega. Mart Sander hakkas kohe avakõnes vabandama, et film on igav (
boring), sest praktiliselt iga filmiks saanud mononäidend on igav. Eks ma kartsin ka ise, et Eesti film, et igav liiv ja tühi väli või siis mõni rõske ja lohutu kelder. Õnneks need kartused olid asjata. Oli puudusi, oli, aga kindlasti nauditavam, kui kõik see mida me sõnapaari "Eesti film" all tavaliselt mõistame. Häiris ehk peategelase ehk Mart Sanderi n-ö ülemängimine ja püüdlikult raamatulik inglise keel. Samas, ma ei tea, et järsku oli see tahtlik, sest niipalju kui ma tean, on Mart Sanderi vaimne ajastu kusagil seal enne teist ilmasõda ning sellises mõõtkavas... Kokku oli film selline mõnusa jõnksuga kummituslugu, mida ma oleks ehk paremini nautinud kirjandusliku tekstina. Ma saan aru, et taheti teha täispikka filmi, aga lühifilmina oleks see ilmselt ehk parem olnud, et mõned kordused ja keerutamised olid ehk liigsed. Kuid kes teab? Mina olen end ulmest ju umbe lugenud ja see, mida mina lennult taban, ei pruugi ulmevõhiklikuma vaataja jaoks sedavõrd elementaarne olla. Selline vinnaga film, et settides on mulje parem, kui vahetult saalist väljudes. Mõtlen, et kunagi sügisel/talvel vaataks seda isegi uuesti.
Ma ehk ei pea sellest 1979. aastal valminud kultusfilmist kirjutama. Kuigi jah, enne filmi küsiti lavalt, kui palju on saalis inimesi, kes pole seda filmi kunagi näinud ja minule üllatusena tõusis üsna palju käsi. Filmile lisaks näidati lavastaja Ridley Scotti pöördumist ja värsket materjali kõige uuemast ja kohe-kohe ka siinmail linastuvast Alieni-filmist. Küll aga tahaks ma öelda, et ma pole absoluutselt rahul
alien'i tõlkimisega tulnukaks... ma pole suutnud sellega tänaseni harjuda... tahaks teada, et milline kuri jumal keelas sõna "võõras" kasutamise.
Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet
Pühapäeva hommikul andis väsimus juba valusalt tunda... et aastad pole enam need. Nii juhtuski, et esimese üritusena sai osaletud pärastlõunasel vestlusringil "Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet ja röövib elanikelt une?", mille ajendiks oli mõne kohaliku usutegelase kiri linnavalitsusele. Nimetatud usutegelased ei pidanud vestlusringis osalemist õigeks ja kirjutasid hoopis järgmise kirja, sedapuhku vist avaliku. Selles mõttes kukkus vestlusring läbi, et HÕFFikriitilist seltskonda eriti kohal polnud. Huvitav oli siiski, sest Marek Reinaas meenutas festivali sünnilugu, Sten Saluveer rääkis, kuidas taolised üritused mõjutavad kohalikku elu ja mõjutavad need pigem positiivselt, sest aitavad provintsi suvitushooaja väliselt elus hoida. Olev Remsu rääkis õudus- ja žanrifilmidest üldiselt, et muidu positiivne jutt, aga mitmete faktide ja periodiseeringutega ma küll nõus poleks. Kuid kuna seal ei arutatud õudusfilmi ajalugu, siis ei hakanud teda ka parandama, ei hakka ka siin. Linnavalitsuse esindaja rääkis, et kui HÕFF alles plaan oli, siis tehti ka küsitlus elanike hulgas ning poolt ja vastu hääled olid üsna pooleks. Vestlusringi ametlikuma poole lõpetas piiskop Tiit Salumäe,
kelle sõnavõtt oli selge ja tasakaalukas ning festivali asjus enam kui positiivne.
Tulnukad /Aliens
Pärast vestlusringi sai tormatud vaatama teist võõrolendite filmi, mida me küll päris algusest ei näinud. Tuleb tunnistada, et päris harjumatu oli vaadata omaaegset kinoversiooni, kust puudusid mitmed märgilised stseenid, mis hiljem DVD-le lisati. Pean silmas kasvõi neid automaatkuulipritse, mis koridoris tina andsid.
Tuleb tunnistada, et mulle järsku jõudis väga selgelt kohale, et ma ei erinegi eriti neist telesarja "Suure paugu teooria" (
The Big Bang Theory) nohikutest, kes iga kord kinno tormavad, kui on võimalus mõnd olulist filmi suurelt ekraanilt ja mõne lisaminutiga näha. Mitte et see tõdemus mind väga morjendaks – seda, et ma pole normaalne inimene, seda tean ma ammu.
Mis siis ikka, järgmine aasta jälle...
Pildistas Heli Illipe-Sootak
