Igal aastal kogunevad tuhanded ja tuhanded inimesed kogu maailmast pisikesse (maailma mastaabis) Saksa linna Essenisse, et pühendada end neljaks päevaks (kes vähem, kes rohkem) lauamängude imepärasesse maailma. Sel aastal õnnestus ka Reaktori esindajatel oma silmaga seda asja kaeda, kuigi pressipassi me lõpuks ikkagi ei saanud –nii suured üritused tahavad rahvusvahelist pressikaarti, mille soetamiseks on meie ajakirjal liiga vähe vahendeid. See aga ei takista meil oma lugejatele jutustamast, mis Essenis sel aastal toimus.

Essen Spiel on maailma suurim lauamängude teemaline mess maailmas, mida on korraldatud juba 32 aastat. Koduleht väidab küll, et mess on pidevalt kasvanud, kuid tuleb tunnistada, et viimastel aastatel on see pigem kokku kuivanud. 2010 toimunud mess võttis enda alla 7 halli, sel aastal oli neid vaid 3 ja pool -neljandast hallist oli messile eraldatud vaid pool ning sealgi oli rahvast vähevõitu. Väidetiküll, et eelmisel aastal oli see veelgi pisem ning mitteametlikel andmetel pidi kompleksi omanik teisi halle remontima, kuid mine võta kinni. Sellest hoolimata võttis kogu üritus enda alla aukartustäratava 58 000 ruutmeetrit (võrdluseks Saku suurhall on vaid 6600 ruutmeetrit) ning külastajaid oli tublisti üle 150 000.


Üritus ise algab juba neljapäeval, mistõttu on mõistlik minna kohale päevake varem, et kohaliku harjumatu ajavööndi ning keskkonnaga kohaneda. Kõige mugavam ning ka soodsam on Eestist minna Riiga, sealt lennukiga Düsseldorfi ning edasi juba rongiga Essenisse. Loomulikult on neid, kes eelistavad minna autoga, kuid olen selle sõidu läbi teinud ning see on kõike muud kui meeldiv. Autoga minnes ei ole muidugi muret mängude kaasakrahmamisega, kuna ära jääb tüütu pagasipiirang. Seepärast on mõistlik need kaks kombineerida ning leida keegi hea inimene, kes nagunii autoga tuleb ning tagasiteel ka mõned sinu mängud kaasa haarab.


Mida see siis kõik tähendab? Essen Spiel on suurepärane võimalus mängijatel tutvuda uute mängudega, nende autorite ning illustraatoritega ja loomulikult osta mänge kohati poehindadest tublisti odavamalt. Mängude autorite jaoks pakub see võimalust oma mängu esitleda, leida kliente ning muidugi müüa. Kirjastajad aga saavad luua tutvusi ning sõlmida kokkuleppeid nii autorite kui ka teiste väljaandjatega. Seega on see üks korralik segapuder mängijatest, autoritest ning kirjastajatest, kellel kõigil on oma eesmärgid, kuid siiski mõlguvad kõigil meeles vaid lauamängud.


Neljapäeval messile jõudes jäi kohe silma Tommaso Bonetti mäng „Ready to Rock“, kus mängijad olid kontserdikülalised metalfestivalil ning mängu eesmärgiks oli jõuda lava ette. Meenub autori enda tutvustus: „Mis on kontserdi ajal hea? Õlu, näed saad kaks kaarti. Mis on veel parem? Kaks õlut, saad tõmmata kohe kolm kaarti.“ Minul õnnestus veel saada autogramm, kuid järgmisel päeval oli õnnetu mehe parem käsi sidemetesse mässitud ning hilisemad jäid ilma. Kuna Sierra Madre Games-i putka asus kohe lähedal, sai sealtki läbi käidud ning Phil Eklundi (High Frontier looja) käest ostetud tema uus mäng „Greenland“, mis räägib viikingite ning kohalike olelusvõitlusest Gröönimaa jahenevas kliimas.


Kuna juba kodus eeltööd tehes tundus põnevana ka rootslase Daniel Fryxelius mäng „Fleets: The Pleiad Conflict“ nii kosmosetemaatika kui ka kauni kujunduse pärast, siis tegin kohe tutvust ning sain isegi autori enda mängu tutvustama. Tegu oli väga huvitava kontseptsiooniga, kus mängijad pidid enda valdusesse haarama erinevaid tähesüsteeme ning neid oma laevastikega kaitsma. Mäng tundus piisavalt huvitav, et see ka enda riiulisse soetada – eks sellest kuuleb mõnel tuleval kuul Reaktorist.


Keskpäevad päädisid suure BGG turuga galeriis, kus käis nii oksjonilt ostetud kui ka math-trade kaudu soetatud mängude üleandmine. Tegin saatusliku vea, märkides üles vaid müüja eesnime, kuid suure enamuse silt andis teada vaid tegelase BGG kasutajanimest. Rahvast oli seal kui murdu ning üpriski keeruline oli seal õige mees/naine üles leida, kellelt mäng(ud) kätte saada. Ka eestlasi oli seal seltskonnas päris palju – ju siis on ka siinmail mänge, mida keegi ei taha. Ise ma midagi ei müünud, kuid see-eest ostsin neid sealt terve posu.


Vahepeal sain aga kokku Düsseldorfi lennujaamas korraks kohatud Ukraina mängutegijaga, kes oli tulnud Saksa kirjastajatele oma mänge maha kupeldama. Põnevaid mänge tal jagus – kokku oli tal neid tervelt neli. „Terra Inc.“ oli üks paeluvamaid, kus kosmilised korporatsioonid kaklesid omavahel ülemvõimu pärast.


Sain ära proovida ka juba kodus silma hakanud „Gothic Invasinon“, mis meenutab suuresti „Hannibal“-i, kuid keskendub II Puunia sõja asemel hoopis gootide sissetungile Ida-Rooma Impeeriumis. Tegu on samuti kaardipõhise strateegiamänguga, kus Rooma väejuhtidel tuleb kasutada peamiselt venitamis- ning tõkestamistaktikat, et hoida ära gootide salajasele eesmärgikaardile märgitud linnade rüüstamise. Vahelduva suurusega kaardikäsi ning kaartide erinevad rakendamismeetodid teevad sellest kindlasti mängu, mis varsti leiab oma koha minu mängulaual. Suureks boonuseks on ka suuresti varieeruv vajalike mängijate hulk, mis võib kõikuda kahest viieni. Otsustavaks löögiks mängu ostmise poole sai autori otsus pärast kiiret matsi minuga, et kuna ma olin täitsa asine vastane, annab ta mulle mängu 2/3 hinnaga.


Iga päev kella ühe ajal hakkas ka UGG kioski juures oksjon, mis sel korral möödus väga leebelt. Suuremateks rebimisteks ei läinud ning ka rahvast oli vähem, kui ma eelmisest korrast mäletasin. Häid mänge küll pakuti, kuid alghinnad jäid siiski sinna poehinna ligidale, mis võis ka olla põhjuseks, miks suuremat möllu ei tekkinud. Ulmet seal küll eriti ei olnud (kui „Small World“ välja arvata), kuid see-eest sain mõned vinged sõjamängud üpriski odavalt.


Loomulikult oli messil esindatud ka suur valik rollimänge, LARPinodi ning, kuna messi raames toimus ka väiksem üritus Comic Action, siis ka tohutu hulk erinevaid koomikseid. Nende valik oli siiski tunduvalt väiksem, kui ma eelmiste aastate melust mäletasin. Sellest hoolimata oli ritta seatud nii pehmismõõkasid kui ka täiesti lahinguvalmis (rauaga löömise) turviseid. Relvade hinnad olid täiesti mõistlikud, kuid turvise-jubinad oleks küll minu rahakoti pihta hakanud - eks metall maksab ikka rohkem kui lateks.


Ei puudunud ka vinges koguses miniatuure – valikus oli Games Workshop, Warlord miniatures, Privateer Pressi vidinad ning veel hea hulk, mille väljaandjat ma laksust nimetada ei oska. Valik oli päris korralik, kuid hinnad muidugi miniatuuridele vastavad. Tohutuid allahindlusi silma kahjuks ei hakanud.


Galeriis, kus asusid peamiselt toiduputkad, oli üles seatud ka tohutu pusle, mida tasapisi kokku hakati panema. Mina nägin vaid valmis pilti, kuid Seili suutis jäädvustada protsessi algusetapi. Kaua neil see aega võis võtta, seda ei kujuta ette, kuid ilmselt ei ole see miski pärastlõunane meelelahutus. Oli ka mõni kiosk, kus aja peale ruubiku-kuubikuid kokku pandi.

Proovimiseks-ostmiseks oli pandud välja ka tohutu hulk Nerf-relvasid, sealhulgas parajalt suur kuulipilduja, millega tulistasin isegi korraliku valangu noolekesi välja. Tuleb tunnistada, et tegu on väga mõnusate ning käepäraste leludega, mille laskeulatus on täiesti arvestatav ning vähese vaeva ning värvidega saab neist meisterdada üpriski vinged kas post-apo või aurupunk aksessuaarid.


Eestlasi oli sel aastal ootamatult palju. Lisaks Superfut-i tiimile oli Brain Games-i seltskonnaga kohal ka Meelis Looveer, kes tutvustas oma toiduahela mängu. Samuti olid lauad ka „Dig Mars“-iga, mida huvilised proovida said.


Laupäevane päev möödus töötähe all. Mängitud sai Timo Multamäki uut mängu „Black Hat“, kus mängijad kehastavad häkkeriteks, kes proovivad töö käigus jätta endast maha võimalikult vähe jälgi ning vältida korrakaitseorganeid. Tegu oli üpriski laheda mänguga, kuid teema ning mehaanikate siduvus tundus kuidagi nõrk. Eks seda saab samuti varsti näha, kuna Timo plaanib varsti mängu kickstartida. Temaga sai antud mängu teemal tehtud ka intekas ning ta lubas saata ka mängu koopia, mida siis Reaktori tarvis arvustada saab.


Õhtupoole sai võetud intervjuu ka Phil Eklundilt, kellega sai pikalt vesteldud „High Frontier“-i uue trüki ning tänapäeva kosmoselendude teemadel. Ka see saab mingil ajal Reaktorisse üles. Samuti sai intervjuu küsimused antud ka Bert Mentingile, kelle mäng oli Kickstarteris lõppsirgel ning tal oli vaja väikest lisatõuget. Intervjuu sai esialgu üles pandud Boardgamegeeki, kui ilmub lähiajal ilmselt ka lauamänguajakirja VP võrgulehel. Koha peal kokku klopsitud küsimused said esitatud ka „Fleets: The Pleiad Conflict“ loojale Daniel Fryxeliusele.


Kostüümides tegelasi kohtas aga igal päeval. Neid oli nii palju, et üksinda oli neid kõiki võimatu tabada. Õnneks oli abiks ka Seili ning ka Erik ja Kaspar luusis oma fotokaga ringi.


Hoolimata kahanevast messi mahust, oli kõik siiski võrratu. Essen on lauamängude meka ning jääb selleks, kuni Essen Spiel kestab. Iga huviline peaks seal vähemalt korra elus ära käima – tempel mällu igaveseks!


Reaktori Essen Spiel 2014 album
Seili album
Eriku album
Kaspari album

Artikli juures kasutatud pildid on kas autori või Seili tehtud.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0703)