Õpetlik lugu tehnilisest idiotismist ja sellest, miks hard-sf TULEB tõlkida NÄIVteaduslik ulme (sest see ainult näib teaduslik, nii nagu looduses näeb mõni putukas välja ohtlik, aga pole).
Kui ma olin Maniakkide Tänava "Mehitamata inimesed" juures üheks tehniliseks konsultandiks, jäi mulle mitmel korral ette lõik, kus peategelane leiab AS Ühishauast mingi imeliku ja väga kalli kaablijupi ja müüb selle lõpuks isegi Tartu Ülikoolile maha. Norisin, et kuidas saab üks juhe ikkagi ülikallis olla ja kuidas see eriline kaabel siis seadmetega ühendus jne? Ei mäletagi, kas see lõik lõpuks sisse sai. Viimasel ajal olen aga rohkem süvenenud 10Gb võrgundusse ja näiteks seal on mõned kaablid küll kohe päris kallid (100 eurot lühikese kaablijupi eest pole mingi haruldus). Tegemist on siis SFP+ aktiivsete vasekaablitega, mille otstesse on targad keebikud joodetud, mis teevad võimendamist ja tont teab mida veel. Tegelikult virisesin enda rumalusest asjaliku koha üle. Oleks Tänav kirjutanud selle lõigu sisse ja näitekst teinud seda aastat 10 tagasi, oleks kindla peale unnatud, et see pole kellegi SF, hard-SF-ist rääkimine oleks aga puhas idiootsus. Aga nagu näha, oleks see mingi aja jooksul vägagi kõvaks SF-iks muutunud.
Kujutame nüüd ette üht tundmatut arvustajat ulmekirjanduse baasist, kellel on alati kange kihu leida füüsikalisi loogikaapse. Ta oleks ilmselt kirjutanud midagi taolist: "Kuigi jutul on kirjanduslikult mõningaid voorusi, on päris kindel, et autor ei ole põhikooli füüsikakursust läbinud. Kirjandusliku eputamise või primitiivsete süžeelahenduste eesmärgil on ta lasknud võrgukaabli meetri hinna tõusta kümnete tuhandete kordseks. Kui primitiivne, lasta metalli täis maailmas vase kilo just siis kullast kallimaks tõusta, kui autoril seda vaja on."
Nii võiks üks väljamõeldud füüsikaspetsialistist ulmespets arvata, kuid tagasi Maniakkide Tänava „Mehitamata inimeste“ juurde. Kui ta kirjutas seadmekapis elavatest alkohoolikutest, tundus see esmalt minulegi jaburusena, kuid vaid selleni, kuni mulle meenusid kahe Tartu suure asutuse vesijahutusega seadmekapid. Sellised pole nimelt mitte standartsuuruses rack-id (kus on mitmel inimesel ilmselt tõesti väga ebamugav elada). Need kapid on täiesti kinnised ja tavalisest suuremad. Õhk jookseb neist kinnistest kappidest otse läbi serverite ning enamasti moodustavad sellised kapid väikese maja suuruse suletud süsteemi, mille keskel on veel hoolduskoridor. Ühe sellise kapi nurka võib kasvõi mitmetoalise korteri ehitada.
Aga üks tõesti olemasolev ulmekirjanduse baasi arvustaja on Tea Roosvaldi jutu „Küljeluust ja lihast“ kohta oma arvustuses öelnud: „Samas on raske ette kujutada nii kaua ilma igasuguse hoolduseta püsivat ja igasuguste tõrgeteta kohe käivituvat süsteemi, mida protagonist loos kirjeldatud viisil avastada saaks.“
Jällegi kui lähtume tänapäevasest tehnoloogiast, siis kaotavad kondensaatorid ja pooljuhid tõesti mingi aja vältel enda omadused. Näiteks on tavaline, et esmalt annavad otsad monitorides-emaplaatides paiknevad lüütkondensaatorid ja masin muutub ebastabiilseks. Samas on aga Tea Roosvald jutus kirjeldanud roboteid, mis näevad välja üsnagi elusasarnased (ja võib kerge vaevaga ette kujutada, et need on ka isepaljunevad). Kuna peategelases on geneetiliselt päritav WiF-i antenn, siis seda enam võib oletada, et jutus mainitud masinad pole mitte ränist ja plastikust, vaid pidevas ümbertöötluses ja muundumises.
Seega võib kokkuvõtteks tõdeda, et spetsialistidele ja hetkel tõekspeetavatele asjadele keskendumine võib pigem ulmekirjaniku fantaasiat tagasi tõmmata, mitte teda kirjutamisel aidata. Sama käib ka tänapäeva tehnikas liigselt kinni olemise kohta.