Kui raamatukoguhoidja mulle käesoleva arvustuse objekti soovitas, siis kõhklesin enne kui teose oma lugemislauale võtsin. Nii Arne Tsirna romaani pealkiri „Armastuse valem“, kui ka raamatu kaanepilt tundusid üsna esoteerilised. Kuna ma eelistan lugeda pigem ulmet kui esoteerikat, siis on minu kõhkluste põhjused ilmselt aimatavad. Siiski rahustas mind veidi esilehel seisev lause „Ulmeromaani esimene osa“. Rahustas mind „veidi“ all pean ma silmas seda, et üldjuhul pannakse tänapäeval sõna „ulmeromaan“ esilehele siis, kui romaan ei ole päris õige ulme ja seetõttu peljatakse, et ulmelugeja seda ehk üles ei leia. Vähemalt minul on selline mulje jäänud, kuigi ma võin ka eksida. Palju suurem huvi tekkis minus aga siis, kui lehitsedes silmasin värvilisi illustratsioone, mis kujutasid sähvivaid lasereid ja lendavaid kosmoselaevu. Niisiis, haarasin raamatu kõhkluste kiuste kaasa. Koju jõudes võtsin raamatu ette ja tahaks nüüd teiste ulmehuvilistega, sealhulgas romaani autoriga, oma kogemust jagada.

Esiteks võib öelda, et tegu on tõesti ulmeromaaniga: lennatakse kosmoses, aetakse asju ja sisusse on ilmselt ka sügavam filosoofiline mõõde sisse plaanitud. Kahjuks... Aga mis ma seletan, parem tsiteerin neljandat lauset romaani avalehelt:
„Tülisid on tohutus mahus vähemaks jäänud, kuid ikkagi on arenevaid planeete ja süsteeme, kus mõistusega olendid pole veel aru saanud, et taplus on lihtsalt üks silmapilguke arenemise protsessist, mis tuleb ikka omal nahal ära proovida.“
Mõtisklegem nüüd selle lause üle. Mõtisklesime? Väga hea, võtame nüüd järgmise lause. Lehekülg 14:
„Teema on see, et neid laevu uurides, eeluurijad leidsid mingi leiu.“

Niikaua kuni lugeja nüüd selle lause üle mõtiskleb, toon ma ära kolmanda, et see, mis ma öelda tahan, ikka ilusti illustreeritud oleks. Lehekülg 69:
„Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.“

Nüüd on minu elus saabunud hetk, kus ma tahan öelda, et ilmselt ei ole autor väga hästi läbi mõelnud, kuidas anda edasi seda, mida ta edasi anda tahab, sest need kolm näitelauset ei ole ainsad omasugused, vaid iseloomustavad kogu käesoleva ulmeromaani esimest osa. Ehk on see viga minus (kuigi ma loodan, et ei ole), kuid just antud kirjastiili tõttu pean tõdema, et romaani sisu kommenteerimisel jään tagasihoidlikuks, kuna peale viiendat lehekülge ma pigem sirvisin, kui lugesin. Raske on lugeda romaani mõõtu teksti, mille kirjatehniline tase saaks koolikirjanditega konkureerides hädavaevu ilmselt rahuldava või ehk isegi veelgi madalama hinnangu. Kui ma oskaks midagi soovitada, siis vast ehk seda, et autor mõtleks hoolega läbi, milline on see stiil, milles ta tahab oma loo edasi anda. Seejärel leiaks mõne sobiva eeskuju ning kui ta on oma eeskuju kirjandusest leidnud, uuriks hoolega, kuidas tema eeskuju on lauseid seadnud, kuidas mõtet edasi andnud, milliseid sõnu kasutanud ja – mida on ehk raskem tabada, kuid mis pole sugugi väheoluline – milliseid sõnu ta on vältinud. Seejärel kirjutades püüaks valitud stiili jäljendada. Kui siis tekst on viimaks valmis kirjutatud, loeks autor iga oma kirjutatud lause mõned nädalad hiljem uuesti tähelepanelikult läbi ja vaataks, kas ta on suutnud valitud stiili tabada ja ehk annaks oma mõtet kuidagi veel paremini edasi anda või libastumisi välja lihvida. Ja mõned kuud-nädalad hiljem teeks seda veelkord. Ja siis veelkord. Siis aga annaks kellelgi, kes kiita ei armasta, oma teost lugeda ja paluks karmi tagasisidet. Saanud tagasisidet, vaataks oma teose uuesti üle ja muudaks taas, mis tundub viltu olevat. Seejärel võiks siis mõelda avaldamise peale. Kuna tervet romaani nii üle käia on suur töö, siis harjutamise mõttes sobiks eelnimetatut esialgu lühijuttude kallal proovida. Alustuseks on see päris suur töö ja seetõttu muu kallal ma ei hakkaks siis praegu norimagi.

Mida ma kiitma pean, on illustratsioonid. Ainuüksi juba see, et nad olemas on, annab romaanile palju juurde. Nende kunstilist taset ei hakka ma hindama, kuid lihtsa pildivaatajana ütlen, et kõik laserite ja kosmoselaevadega pildid meeldisid mulle väga. Lisaks andis oma boonuse juurde ka see, et nad olid värvilised. Väga haruldane tänapäeva ilukirjanduse juures ja minu siiras tunnustus autorile nende eest. Mida lõpetuseks öelda? Arvan, et lasen lõpusõnad kõnelda endast targematel. Leidsin suurepärase tsitaadi romaanist enesest, sealt, kus astub lavale minu lemmikkirjanik, suurmees Isaac Asimov. See lause on tõepoolest pärl ja usun, et seda tsitaati kasutan ma kindlasti veel nii mõnigi kord. See võtab kokku kõik mu tunded, mis mul „Armastuse valemit“ lugedes tekkisid:
„Pean hämminguga tunnistama,“ nokutas Isaac pikalt peaga ja püüdis kogu informatsioonist täit pilti saada, „kui ma nüüd just surnud või koomas ei ole, siis kõik see, mis ma siin nüüd kuulsin, võttis minusugusel ulmekirjanikul täiesti suu lahti.“
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0765)