Mõtisklus küberpunkmangast Battle Angel Alita: “Minul on orgaaniline aju ja küberneetiline keha. Sinul on küberneetiline aju ja orgaaniline keha. Kumb meist on inimene?”

Aasta 2016 oli ulmevaatajatele väga saagikas, ning aasta lõpetuseks serveeriti meile võrratu futuro-western. Küberneetika, metsik lääs, inimeste kõrged mõtted ja loomalikud ihad kombineeruvad elegantseks põnevikuks, mida rikastavad loogilised, ent ülimalt detailirikkad, ning maitsekalt vormistatud elemendid.

Westworld ise on tegelikult lihtsalt superrikaste meelelahutuspark. Kui sellel oleks reklaamlause, võiks see olla üsna lihtne ja lööv: “Külasta meie parki, ning tee ükskõik mida, mis oli metsikus läänes võimalik”. Nii ongi külalistel võimalik käia kogu perega indiaanikülas vaibakudumist õppimas, noortel ja vemmeldava verega meestel on võimalik püssist paugutada ning prostituute põrutada, kuid kui sa tahad süstemaatiliselt inimesi võigastel viisidel tappa, tuleb selle eest mõningal juhul veidi ekstra maksta. Aga mitte alati. Lase ennast vabaks, leia oma tõeline loomus. Sellele viidatakse ka sarja sees mitu korda - lihtne narratiiv näitab ainult, kes sa oled, hea narratiiv toob aga välja, kes sa olla võiksid.


Kõik jobud on maha lastud. Aeg viskit juua ja hooradega lustida.

Nagu paljude üliedukate sarjade puhul, pakutakse meile ka siin sarjas mitut paralleelset süžeeliini. Leidub piisavalt tegelasi, kellele kaasa elada, keda vihata, ning kelle eksistents tekitab rikkalikult küsimusi. Näiliseks pealooks on kunstihingelise talutüdruku ning ühe “naise tuhvli alt elu õppima toodud” külalise seiklused, mille käigus näitab neiuke aina suuremat inimlikkust, ning tossikesest areneb mees. Külakõrtsi prostituuti vaevavad aga mälestused eelmistest eludest - Format C: ei olnud täiesti puhas, ning kui kaua võib üks eneseteadlik olend enda tapmist kannatada? Nimeta mees mustas otsib aga mängu seest sügavamat mängu - kui olla pargis käinud selle algusaastatest saadik, põrutanud läbi kõik litsid, teinud läbi kõik rongiröövid ja pruudivargused, siis tuleb paratamatult hakata otsima mänguarendate poolt peidetud üllatusi. Ilmselgelt pole kogu sellise seikluspargi haldamine ajalehekioski pidamine, ning seetõttu käib pargihaldurite, omanike, juhtkonna ning kõigi muude võimuahnete vahel pidev üksteisele augu kaevamine. Iseenesestmõistetavalt väga filigraanselt ja intelligentselt.

Kui huvi loomiseks ei olnud mitu erinevat paralleelsüžeed ning kogu maailmalooming veel piisavad, siis tuleb eraldi välja tuua kindlasti näitlejate tase - see on lihtsalt imeline. Kõige rohkem tuleks üldisemas plaanis kiita kõikide rollide täitjaid, kes pidid korraga mõjuma nii inimlikult kui ka masinlikult. Kuna selliseid üleminekukohti oli väga palju, oli fopaade juhtumiseks väga palju võimalusi. Viletsas b-kategooria filmis näeksime näitlejat, kes üritab ühes stseenis olla võimalikult “elav”, ning järgmises teeks boop-beep-boop ja üritaks robotit tantsida. Selle asemel näeme siin aga oskuslikku mikrokäitumist, vaevumärgatavaid žeste, ning lõpuks ka täiesti usutavaid “ma ei saa sellest aru” peavangutusi.

Eraldi äramärkimist väärib kindlasti Anthony Hopkins ning tema kujutatav Dr. Robert Ford. Ajastul, mis pakatab noortest, kuid tuima kalapilguga näitlejatest, on aukartustäratav vaadata, kui palju mikrokäitumist suudab üks vanameister paari sekundi sisse mahutada. Kõik see muudab kujutatava Doktor Fordi aga ühekorraga geniaalseks, hirmutavaks, võrdlemisi psühhopaatseks ning samas ka veidralt sümpaatseks.

Väike, kuid tähtis detail on kindlasti ka Westworld’i loomine. Kätte on jõudnud 21. sajand, arvutigraafika maksab kopikaid, ning kartulite-porgandite hinnasildid poodides on digitaalsed. Westworld’is on aga arvutigraafikat välditud niipalju kui võimalik - paljud robotid ja detailid on päriselt valmis nikerdatud ning liikuma pandud. Enamus näidatud kärbseid olid tavalised, elusad kärbsed. Tõelise ning klassikalise vestern-tunde i-täpi jaoks filmiti, seda vahelduseks selle sõna algupärases mõistes, kogu sari 35-millimeetrisele filmilindile.

Westworld ei ole minu meelest niivõrd isegi ulme, kui see on inimese ja inimkonna psühhoanalüüs. See esitab valulikult küsimuse, kuidas me peaksime erinema robotitest, kes teevad vaikides oma ülesandeid, ükskõik kui ebameeldivad need ka ei oleks. Kuidas me saame olla uhked enda räpase olemuse üle, mis lõpuks taandub sugukirele, tapahimule ning egoismile. Kes meist on päriselt elus, ning kes vaatab ainult kõrvalt?

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1201)