Mu armas Juhan,

loodan, et teil läheb kõik hästi. Tean, et tarvitsen seletada, mistõttu ma möödunud nädalal kohale ei jõudnud, ent kriipiv sulg liigub alatasa üle paberi vaevaliselt, nõnda, et ma isegi ei oska kusagilt alustada. Kindlasti ei leidu paljusid, kes oleks suutelised uskuma, mis täpselt oli põhjus minu ootamatuks viibimiseks, ent annan oma ausõna, et see mis juhtus, on sulatõsi. Kui keegi on võimeline uskuma, siis tean, et see oled justnimelt sina, vennapoeg.

Hingedepäev langes sel kõledal aastal neljapäevale, nagu sa kalendrist märgata võisid, ning just see neljapäev sattus kokku ajaga, mil kohale oleksin pidanud jõudma. Asusin küll Kaarnakülast kolme hommiku eest teele, kuid isegi hobusega võtnuks reis vähemalt samapalju päevi, sandi õnne korral vahest, et neligi. Ent ega viisakaid trahtereid, kus peatuda, siinse ja teie linna vahele eriti jää, seega olin otsustanud kõvasti peale ajada ning viimase otsaku kolmandal õhtul läbida. Hingedepäeval olid taevasse keerdunud tumedad pilved, mistõttu lootsin korralikult tõtates enne pimeda saabumist juba teil olla. Kuid öö laskus ootamatult kiiresti peale, justkui uni, mida kõigest hingest silmist välja hõõruda üritad. Külm pressis maanteelindil vägisi läbi mantli sisse ja järsku hakkas sadama hoogsat lund. Esimest lund sel talvehakul, kuid rõõmutut ja morni, mis armutu tuule toel silmadesse peksles ning kõikjalt mujalt hetkega läbi külmetas. Mõlemalt poolt mu ümber tikkus peale taevasse kõrguv metsamüür, justkui trööstitu vangikong, hallitav ja rõske. Ma ei näinud pea midagi, ümberringi varjuunelma kägistav äng, kuid edasi tuli ometigi sundida. Järgmisel hetkel avastasin end aga üha kõvemaks külmuvalt maapinnalt. Kukkumine lõi mu hinge kinni ja kondid kangeks. Vandusin, valu igat tolli mu kehast raiumas. Ent veelgi süngem masendus langes mu meeltele kui leidsin, et hobune oli jala murdnud. Ma ei söandanud uskuda, et siinsetes metsades leidub hunte, ent vististi eksisin, kuna peadselt süttisid nende kollased silmad puude vahel kui koldes hõõguvad söetükid. Saabel rippus mul küll vööl, ent nii mitme elaja vastu oleks sellest üksinda tublisti vajaka jäänud. Tõmbasin siiski tera tupest ja suutsin esimesel hallsilmal läbi kõri lüüa, ent kukkudes tõmbas ta selle mult käest. Hobune kisti koledate karjete saatel tükkideks. Kari elajaid, kes ta oma võimusse võtsid ning kihvad toorelt käiku lasid. Ma ei ole iial midagi nii jubedat näinud ega kuulnud, see otsekui lõikas mu enda ihusse. Karjed lahkusid mu enese suust, nõnda mulle paistis. Röögatasin kuis kopsud lubasid ja tõstsin rusikad silme ette. Tulgu siis, kui julgesid. Alistudes ei kavatsenud ma lahkuda.

Kuid hundid jooksid minema. Ma ei suutnud uskuda oma õnne, et olin suutnud end niimoodi täbaraimast olukorrast välja vingerdada. Aga ütlemata rumal ohe lahkus mu huulilt niipea, kui nägin teekäänaku tagant lähenevat sõidukit. Mina ei olnud üldse hunte minema kihutanud. See oli hoopis kahehobuse tõld, mis hirmsa müraga minu poole liikus, ning näis äkitselt välja ilmunud kuuketta valguses ühtaegu tontlik ja lunastav. Kahvatu tulesõõr ümbritses tõllalaternat, varjudes joonistus esile ähmane mehekogu, kes ratsmeist tõmmates tõlla ainsa liigutusega seisma käsutas. Korraga vajus üle mu kogu keha mingi mõistatuslik tunne, rõhuv ja masendunud nagu ümbritsev öö. Tundsin ihuliikmete värinat, justkui mööduv krambihoog, mis olnuks iga muu talveöö külmas arusaadav. Ent valida palju ei olnud. Kutsar kandis tumesinakat velvetkuube, huvitavate pöidadega ratsasaabasteni laskuvat pikka palitut. Ta lubas mu ühes võtta, kui ma seda ainult sooviksin. Kindlasti oled sinagi Juhan mõnikord leidnud ennast olukorrast, kus ühteaegu vajad midagi, ent ei taha seda mingi hinna eest teha. Just nimelt säärasest seisundist leidsin ma end tol silmapilgul. Praegu küll mõtlen, et kas vahest külma pealetükkivasse talveöhe koolema jäämine ei oleks olnud parem valik. Tõesõnu, ei tea ikka veel.

Ronisin kutsari kõrvale tõllapukki ja tänasin siiski õnne, et avanes võimalus linna poole sõita. Ükskõik mida, et sealt koledalt teelt minema pääseda. Ma võtsin kokku kogu oma julguse ning vaatasin surnud hobusele järele, ehkki arvasin, et nii jube pilt oleks mu närvi nõudnud. Kogu kaugenev teekäänak oli tumedat verd täis, tundudes palju enam kui ühes hobuses oleks tohtinud jaguda. Kuid ma ei oleks pidanud vaevuma surnud hobust üldse kartma. Tõlla ette rakendatud kaks elusat olid veelgi võikamad kui maha jäänud korjus. Esimene oli suur kui ürgajast virgunud koletis, korskas ja ajas suust vahtu, silmad pingutusest pahupidi. Ja must, täiesti must kui pilkaim keldripimedus, sama jäine kui pakane ise. Kuid see oli hoopis teine, kes mu selja jäigaks pigistas. Väike kronu, säärane, kel polnud mingit õigust tõlda enda järel vedada. Väändunud ja kõverate jalgadega peletis, ribid õhkõrna nahaloori alt välja tükkimas. Kutsar naeratas, vähemalt ma arvasin, et see oli naeratus, ja ütles, et just suur hobune oli see, kes kõigest väest väiksemat ohjes hoida üritas, muidu vajunuks tõld nii suure kiiruse pealt kaheks. Ma ei tahtnud uskuda, et see oli tõsi, ent kui elukad jalad alla võtsid ning mööda teed kihutama paiskasid, nägin tõesõnu, et väiksem üritas oma naha hinnaga eest ära panna ning suurem oli hoopis see, kes kannatuse käes ägas.

Vaatasin kõrvale ning üritasin oma äkkiilmunud abistajast aru saada. Võõras paistis tuttavana, ent mitte äratuntavana, nagu keeleotsal narriv mõte, mis kuidagi suust välja ei taha tulla, nagu keegi, kes võib olla ainult kauge lapsepõlvesõber keda pole kaks-kolm pikka aastakümmet kohanud ning ühel ootamatul päeval taas sulle otsa komistab ja end vastumeelselt jõllitama unustab. Kummaline oli aga tema näoilme. Meie maa rahval peegeldub ju nördimus või tuim pettumus, temal aga olla see täitsa sõbralik. Kehahoiakuski oli midagi justkui suursugust, et ma teda esmapilgul mõisahärraks pidasin. Ent milline saks istub ise pukis? Vaid mõisas, pimedal talveteel aga, kipun arvama, et ei iial. Võõra nägu polnud ka üldsegi vana, silmades kajas aga helk kui põhjatus kaevus. Oled sa, kallis Juhan, iial kohanud kedagi, kellega võiksid juttu puhuda kõigest, mis iial on juhtunud või kunagi hakkab alles juhtuma? Just nii tundsin ma neisse silmadesse vaadates. Need heitsid üle mu meelte lummava loori, säärase, millest mul välja rabeleda ei õnnestunud.

Olles mu häda ära kuulanud ning mu porise selja ja sünge tujuga vürtsitatud siunamised hukkamõistmata alla neelanud, hakkas ta ise juttu pajatama, hääletoon ja etlus kui mõnel ülikul ennemuistsel aal. Ta vestis endast. Kutsaritööst, mis ta olemise lugematute linnade vahel tükkideks rebis, juurtest, mida iial maha panna ei olnud mahti, inimestest, keda ta vaid korra kohtas ning kellest seejärel lahkus vaid selleks, et neid enam iial mitte näha. Saad sa aru, Juhan, see võõras oli vedaja, rahva sõidutaja ühest paigast teise. Ent kuulates teda leidsin ma selle olevat rõhuvalt üksildase elukutse, kui igavese palveränduri lõputa tee, kui mõne ammuse rändrahva muutumatu kodukoha poole pürgimise. Ta küll ütles, et tema tugipunkti ei vajanud, et tema lihtsalt oli, kuid suudad sa ette kujutada, kuidas see välja võiks näha? Olla ilma koduta, alatasa teel, samaaegselt igale poole ja ei kuhugi.

Sel hetkel püüdis mu pilgu mööda sähvivate kuuskede vahel üks jäme raagus puutüvi, mille liiki ma pimedas ära tunda ei suutnud. Küll aga nägin ma selle puu, selle närtsinud ja piinatud puutüve peal pikki küünisejälgi, mida ma võisin ainult lugeda mõne koletu varjust hetkeks välja astunud eluka raevutööks, ja mis nägid välja kui põllule küntud vaod, krobelised, vägisi surutud ning rahutud kui taevas sel kõigest lootusrikkast maha jäetud ööl. Järsku meenus mulle kogu külmus, mille olin mõneks ajaks tähelepanuta jätnud. See ründas seda visama raevuga, puges riidekihtide vahelt sisse ning vajutas mu palja ihu peale järeleandmatu pitseri. Selline kalk haare lõi mu pahviks, vappusin, sõrmed ümber pingi nii pingeliselt, et nad olid kahtlemata sama valged kui mu nägu. Palusin mõttes ennastunustavalt, et luud mu sõrmedes tuhandeks killuks ei puruneks. Jäsemed olid kui halvatud, nahk ja ihu rebenemas. Painajalik valu kiskus nii tugevalt, et kartsin, et kaotan kohe mõistuse. Kummalisel kombel aga see hoopis ergastas mu ähmaseid meeli, mis hetk tagasi olid justkui viimsesse unne suikunud. Surusin hambad kokku ja sulgesin silmad. Järgnev hingetõmme oli tõenäoliselt karastavaim kogu mu senise lühikese elu jooksul.

Ja ma tundsin, et midagi mu sees lõi ärkvele. Et ma korraga mõistsin, mis oli juhtunud. Kus ma olin. Ja kuhu poole. Võõras vaikis, tummalt kui koolnu, ning hobusedki olid vakka, nii uskumatu kui see säärase koletu kiiruse juures kapates üldse tunduda võib. Või olin see hoopis mina, ausalt, Juhan, seda ma siin kirjutades isegi ei mäleta. Aga ühtäkki ma teadsin, või vähemalt arvasin teadvat, kes see mu nii ootamatult üles oli korjanud. Kelle abi see oli, mille vankumatut lõivu mul õige pea tasuma tarvitses hakata. Olin paigale kivistunud, keha tõllapukis jäik, külm ja ülevoolav hirm ihu oma raudsesse haardesse allutanud. Silmad liikusid vägisi alla, kutsari jalge poole, ent üritasin neid kõigest jõust enda ees hoida. Esimene lumi ikkagi langes, viirastuslik oma ilus, krudises ühtviisi ohjeldamatute tõllarataste ja elukate jõuliste jalgade all. Metsaladvad sulasid sünkja taevaga ühte, tundsin, et olen kui põhjatu meresügaviku all, kuhu päevavalgus iial küünitada ei suutnud. Ajatajugi oli mu maha jätnud. Ma ei teadnud kaua me teel olime olnud, ent okkalised kuuseoksad olid juba pilvekahlu meenutavate lumekuubede alla peitunud. Teele oli ilmunud õhkõrn udukogu, mis püsis madalal justkui kuju võttev vaim tõusnud maapõuest endast. Just siis aga avastasin ma, et iga kord kui ma välja hingasin, paiskus mu suust tontlikult tantsisklev õhupahvakas. Sa kahtlemata möönaksid praegu, et selles pole külmas talveilmas midagi eriskummalist, ent vastupidi. Sest võõral mu kõrval, kutsaril pukis, sel mõistatuslikul abimehel niimoodi ei olnud. Tema hingamisel ei väljunud öhe mitte midagi. Ma pöörasin pea eemale ja sulgesin taas silmad, üritades hinge võimalikult kaua kinni hoida ja kui vaja, siis laseksin välja vaid väikseima hingamise. Ma ei suutnud arvata mis võiks juhtuda siis, kui võõras mõistab, et olin märganud tema veidrust. Mis minuga saaks. Milline säng mind siis oma volis hoida suudaks.

Ma ei taha, et sa mõistataksid nüüd, kas sa oleksid suuteline minu patte ära kandma. Me ei ole ju siiski ühe näo järgi voolitud. Minu puudused on mu enda omad ning tol hetkel leidsin, et kõik mu üleastumised laotusid mu ette selgemalt kui tindist voolitud sõnad valgeima paberi peal. Tundsin end kui lävepakul, pooleldi võõras ilmas, peatumatul minekuteel ning teadsin, et hukk ei ole kaugel. Mu silmad jõnksatasid taas kutsari jalge poole, ent sain nad viimasel hetkel pidama ning üritasin jätta muljet, et lumi oli silma läinud, surudes sõrmed nii jõuliselt silmakoobastesse, et nägin pimeduses lõhkevaid tähti. Lootsin pooleldi, et kui nad avan, leian end tagasi metsasüdames, oma surnud hobuse juurest, isegi siis, kui hundid mu kohe murraksid. Ent kui laud taas lahti lõin, nägin võõra ebamaist naeratust, kaledat justkui kustunud kuusirp. Ta küsis mult kas kõik oli korras, hääl sama sõbralik kui ennist, ent sedakorda aimasin ma sõnade taga külmust, säärast, mida võib ära tunda vaid kõige pahelisemate isikute palges. Üritasin neid mõtteid peast tõrjuda, kinnitasin endale, et see on vale, see mida tunnen, et kõik on tegelikult korras ja väsimus pani mu arvama midagi, mida tegelikult olemas ei olnud. See kinnitus kõlas aga vääramalt kui võõra leebe ja heasoovlik nägu.

Viimases hädas asetasin vasaku käe vööle, haaramaks oma saabli pidemest, juhuks kui sugeneb vajadus seda enese kaitseks kasutada. Ma tardusin taas, silmad pärani, lõug nii jõuliselt kokku surutud, et tundsin, kuidas hambad lukus kirisevad. Olin ennist jahmatavas meelevallas oma saabli hundikerre jätnud ning ilma relvata pukki istunud. Selle mõistmise järel valgus aga uus kohkumus üle mu meelte. Olin suutmatu isegi kokku lugeda, kui mitu neid jubedaid hetki sel ööl olnud oli. Mu pilk vaatas ainiti tõtt võõra jalgega, mille ümber alles nüüd mõistsin, ei olnud hoopiski ratsasaapaid. Lund koguv velvetkuub sai põlvede juures otsa justkui lõigatult, paisates valla ainult midagi, mille võisin arvata mõne elaja jalgadeks, karvased, tumedad, lõppedes inetute väändunud kapjadega. Häälitsus, mille kuuldavale tõin, oli midagi kirjeldamatut, õudusest pungil koitmine, surmaeelne hingevallandus.

Ent surma ei järgnenud. Võõras ei rünnanud mind, hoolimata mu ehk isegi asjatust kartusest. Ta ajas hoopis käed läbi juuste, just nagu muuseas, ning viskas ohjad käest, väites, et hobused teavad tegelikult ise kuhu minna. Ainus, mida paotada suutsin oli küsimus, keda ta tõllas sel mornil ööl sõidutab. Ma arvan, et mul ei tarvitse tema vastust eraldi välja tuua. See tund oli varutud vaid minu jaoks. Ma ei mõistnud aga miks. Kuidas oli ta teadnud kuhu täpselt tulla? Kuidas oli ta juhuse tahtel just õigel hetkel minu päästmiseks seal, kus vaja? Ta raputas mõrult pead, ohkas ja surus sõrmenukke silmadesse just niisamuti nagu mina paari hetke eest. Ma tundsin end nõnda viletsalt nagu vaid need, kes vaagivad mõne koletu tõve kütkes. Ja siis ma mõistsin. Tegu ei olnud üldse haigusega. Külmad ihuliikmed. Ängistav tunne mu rinnus. Valu, mida ma alles mõne aja eest tundma olin hakanud. Ja mõtted, mis liikusid vaid ühes suunas. Ma küsisin talt, kas tõesti on nii. Tõllalaterna kahvatupunases valguses nägin, et tema vaid naeratas.

Loodan, et teil on kõik hästi,
Teodor
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0542)