Väga harva suudetakse filmile panna tõsiselt sisuga haakuv nimi, kuid AssAss-ins Creed on sellega edukalt hakkama saanud. Ei alla ega üle kahe tagumiku ei ole võimalik sellele filmile hindeks anda. Mis siis valesti läks?
Kas teeme hea filmi?
Ma arvan, et ei.
Esiteks mainin ära, et olen Assassin’s Creed’i mänge mänginud kokku ehk pool tundi, ehk siis piisavalt, et umbkaudu aimata, mis seal toimuda võiks. Kuid isegi mina sain aru, et järjekordselt on tulnud arvamusliidrid, ning asja paika pannud. Selliste filmide peamiseks reegliks tundub olevat, et raamatud, arvutimängud ja muu selline on infantiilne kraam, mis on ainult läbi pimeda õnne edukaks saanud. Filme kirjutavad aga suured nimed, vägevad ajud, intelligentsele vaatajaskonnale. Seetõttu tuleb film täiesti nullist üles kirjutada, ning vältida kõiki algallika elemente. Ainult nii on võimalik tõeline suurteos luua. Või siis peetakse kinokülastajaid lihtsalt lausidiootideks.
Sisukokkuvõte: peategelasel on närune lapsepõlv koos traumaga, mille tõttu temast ei saanud kunagi head ühiskonna mutrikest. Läks närvi ja lõi mingi kupeldaja maha. USAs saab tavainimese tapmise eest veidi ühiskondlikult kasulikku tööd või miskit, aga kuna kupeldaja on tähtis ühiskonna liige, siis saab meie peategelane pikema jututa surmanuhtluse. Tuleb aga välja, et tema hukkamine oli lavastatud, ning teda vajab Templirüütlite ordu, et tuua igavene rahu ja õnn maa peale. Nii hüppabki meie poiss kung-fu-masinasse, et oma 1492. aastal elanud esiisa seiklusi 3D seiklusena läbi elada.
Emme, ma lendan!
Kui selline sissejuhatus magedat teostust ignoreerides veel kuidagi kõlbab, siis edasi läheb aina allamäge. Kui mängus käis mälestustesse sukeldumine sisuliselt peavõru-unenägude põhimõttel, siis mille jaoks on vaja (ülimalt ohtliku ja ebamugava välimusega) kung-fu kaadervärki, milles rippudes ägedaid liigutusi teha? Vajadusel ka ilma särgita. Liiga palju oli mõttetut dramaatilist õhkupeksmist. Aga ka see veel on algus.
Templirüütlite ordu eesmärk on mängudest üle võetud, kuid ma usun, et filmi jaoks suudeti leiutada veel nürim ja mannetum versioon. Nimelt tahetakse luua maapealset paradiisi, kus poleks vägivalda, kuid selle jaoks tuleb välja juurida inimeste vaba tahe. Tahetakse luua taltsas ja sõbralik orjade ühiskond. Arusaamatuks jääb, kas needsamad Templirüütlid tahaksid olla selle Eloide ühiskonna osa või valitsejad. Selle eesmärgi jaoks on kokku kogutud palju salamõrtsukaid, kelle esivanemate mälestustes käiakse sobramas, kuni lõpuks ilmub meie peategelane. Nii kakerdabki seal laboris ringi erinevas läbipõlemis- ning ekstsentrilisusastmes inimesi, kes üritavad peategelasega võimalikult krüptiliselt rääkida. Jään ootama filmi, kus keegi ütleb peategelasele otse näkku: “Sinu geenid/artefakt/oskused/silmad on tuleviku jaoks tähtsad, ära pista oma pead pesumasinasse”. Senikaua tuleb aga leppida, et samal ajal kükke tegev ja otsa ees taldrikut balansseeriv kloun ütleb miskit stiilis “ära lase Ariel Floral Fiestaga ajukääre siluda”.
Action filmis peab ju actionit olema. Kõvasti ja palju. Pannakse meile ka siis madin käima ja…. Kes? Kus? Mis? Kuidas? Kaameratöö on “Petsil läheb käest 2011” tasemel. Kõva vehkimine aina käib ja käib, kuid sellest puudub igasugune koreograafia, kaamera on tüüpidel vastu nina, nii et jääb väga segaseks, kes keda ja kuidas virutab. Kes on näinud Aasia üle-võlli kaklusfilme, on kindlasti tuttavad nähtamatute kaablitega tehtud suurte hüpetega. Esimest korda nägin aga lääne filmis, kuidas keegi jookseb mööda seina üles, nähes sealjuures kaugeltki liiga vähe vaeva. On täiesti mõistetav, et keskmise inimese, ning isegi professionaalse kaljuronija tempost jääb märulifilmi jaoks väheks, aga nad oleks võinud veidikenegi rohkem pingutada, kui teha nööri otsas uimaseid ujumisliigutusi.
Viu! Vops! Kärts! Pauh! Pabahh!
Filmi lõpupoole hakkas dollar/minut suhe alla käima, kuid filmi pikkus oli juba betooni valatud, nii et ei jäänud üle, kui tuli lisada ohtralt kaadreid, kus tegelane jõllitab enda meelest tundelise pilguga veidi kaamerast mööda, sealjuures raskelt ohates. Ma ei ole kunagi olnud lähemal sellele, et ma käratan üle saali: “kaua see jama kestab veel?”
Tordiks kirsil: kavas on veel kaks filmi. Järgmine film pidavat olema lausa külma sõja temaatiline.
Ja mina panin veel õige kampsuni selga.