Erinevalt tavapärastest ilukirjanduslikest teostest on Sylvain Neuveli debüütromaan „Magavad hiiglased“ koostatud intervjuude, telefonikõnede, kohtumiste ja raportite vormis. Esmapilgul ehmatav stiiliga harjub kiiresti, sest intervjueeritavad jutustavad väga ladusalt, küsimused on huvitavad ning juhivad süžeeliini vajalikus suunas. Siinkohal teekski väikese etteheite sellel teemal, et kuigi karakterid on ilusti välja joonistunud, tundub uskumatuna, et kõik tegelased räägivad küsimustele vastates, nagu oleks nad saanud juba eelnevalt ette valmistuda. Pole mingeid ee-sid ega liigset kokutamist. Viimast tuleb ette ainult ühe tegelase puhul, kes ilmub raamatusse umbes keskpaigas ning tema kõnehäire tundub korrektselt vormistatud vastustega juba ära harjuda jõudnud lugejale seda rohkem võõristavana.

Nagu raamatut tutvustavatest reklaamtekstides öeldi, on tegemist poliitilise ulmepõnevikuga, mille tegevustik keerleb ühe salapärase objekti ümber. Selleks objektiks on maavälise päritoluga robot, keda tükkide kaupa kogu maailmast välja kaevatakse. Kogu operatsiooni juhib mõjuvõimas intervjueerija, kelle isik jääb romaani lõpuni saladuseks. Militaarse ja teadusliku taustaga tegelaste inimlikud jooned tulevad intervjuude käigus üha rohkem esile. Jääb mulje, et isegi külm ja kalkuleeriv intervjueerija ei suuda jääda päris ükskõikseks ning temast saab lisaks vaatlejale ja nii-öelda nukujuhile terapeut, kes ärapiinatud piloote ja teadlasi kuulab ning neile vähesel määral nõu annab.

Grupp, mis peab uurima hiiglaslikku robotit ja leidma mooduse selle tööle panemiseks, koosneb neljast inimesest: füüsikust, kahest piloodist ja semiootikust. Nad kõik on koondatud salajasse baasi, kus robotit hoitakse. Pilootide ülesandeks on õppida inimesekujulist masinat juhtima, kuid see polegi nii kerge kui arvata võiks, sest üks neist peab spetsiaalse puldi abil liigutama roboti ülakeha, teine alakeha. Füüsiku arvates ei koosne masin sugugi tavalisest metallist ning aine omadused on üllatavad ja isegi ohtlikud. Semiootik avastab salapäraseid märke uurides, et tegemist on millegi palju keerulisemaga, kui seni arvati. Peagi liitub grupiga veel üks teadlane, kelle ülesandeks on teada saada, miks masina juhtkonsoolide küljes olevad kiivrid ainult kahe inimese peas tööle hakkavad.

Päevast päeva üksteist välja kannatama pidavate inimeste vahel tekib erinevaid suhteid armumisest vihkamiseni. Kuna üks pilootidest on kena välimusega naine, kelle iseloomuga võiks raudkange kõveraks väänata, ei jäta ta sugugi ükskõikseks meesoost töökaaslasi. Füüsikust saab omamoodi emafiguur, kes kogu ülejäänud seltskonda taltsutama peab. Hiljem juurde tulnud teadlane, kelle erialaks on geenitehnoloogia, torgib kõiki nõeltega ning teenib oma tööd tehes paratamatult välja kaaslastepoolse pahameele. Kogu selle suhete sasipuntra taustal on tarvis tõsist tööd teha ja aru anda intervjueerijale, kes grupi tegemistel pidevalt silma peal hoiab.

Paralleelselt roboti kokkupanemise ja tundmaõppimisega tuleb Ameerika valitsusel lahendada konflikte teiste riikidega, kellele pole sugugi meelepärane, et nende territooriumilt hiiglaslikke metallist kehaosasid välja kaevatakse. Läbirääkimised kujunevad teravaks ja isegi omamoodi naljakaks. Irooniat ja musta huumorit jagub raamatu algusest lõpuni ning sündmuste käik tundub olevat üpriski tõepärane. Tulnukatele vihjavad leiud mätsitakse kinni juttudega isetehtud pommidest, allveelaevadest ja reaktoritest. Rahva eest varjatakse toimuvat nii kaua, kuni robot kõigi silme alla satub ja valetamine muutub võimatuks. Maailm on kolmanda maailmasõja lävel, sest robot osutub ülivõimsaks massihävitusrelvaks. Mis kogu loost lõpuks saab, jäägu juba lugejale avastada.

Kui olin mahuka ja ülipõneva raamatu läbi lugenud, tundsin, nagu oleksin kogu „Salatoimikute“ sarja ühekorraga läbi vaadanud. Kõik oli olemas: vandenõuteooriad, tulnukad, teadlased ja ülikondades mehed. Küsimusi kerkis järjest üles ning mõni neist sai häguse vastuse. Just nagu „Salatoimikuteski“, jäi lõpuks kõlama mõte: Tõde on kusagil olemas.
Lendavaid taldrikuid ja putukasilmadega rohelisi mehikesi siiski oodata ei tasu. Sest see raamat on teistsugune.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1237)