jyrkaMa ei tea, kuidas teistega, aga mina aeg-ajalt püüan enda jaoks selgeks mõelda, miks ma loen ainult ulmet... olgu, peamiselt vaid ulmet. Ma ei tea, kas on põhjus lapsepõlves/poisieas, kui nii mõnigi täiskasvanu muudkui korrutas, et küll see ulmehuvi kasvades mööda läheb. Või sai see alguse tudengipõlves, mil filoloogide hulgas tuli ikka ja jälle seletada, et miks ma loen, et mis selle mõte jne.

Ega ma pole kindel, et mul sellele küsimusele mingit põhjapanevat vastust ka on. Meeldib, seda kindlasti! See on juba piisavalt hea põhjendus ja see võiks ka vabalt ainus põhjendus olla.

Samas, teinekord tahaks ajada n-ö tarka juttu ja teinekord tahaks mõelda endast kui mingist iseäranis analüütilisest tegelasest. Ja mis seal salata, tegelikult ju huvitab iga ulmefänni ja muidu huvilist, et tema huvi ja kirge jagaksid võimalikult paljud. Rääkimata üldinimlikust soovist oma maitset teistele peale suruda. Ka on laiema huvilisteringi olemasolu kasulik huvi allikale, antud juhul siis ulmekirjandusele. Mida rohkem huvilisi, seda rohkem on võimalusi, et keegi midagi kirjutab ja keegi selle midagi ka avaldab. Eks loomulikult on populaarsusel omad varjuküljed... kasvõi, et piisava menu korral hakkavad nähtusest huvituma raha ja kõrvalised isikud ning see reeglina vaid rikub asja.

Mis seal salata – tänapäeval on ulme populaarsem kui kunagi varem. Iseküsimus, et kas ulmefänn just taolist menu on tahtnud? Jah, ulmet on palju ja ulmel oleks justkui ka tohutu kandepind ja isegi ulmekaugete ringkondade austus. Kui aga lähemalt vaadata, siis on suur osa uuemat ulmet pigem libaulme, valeulme või lihtsalt ulmereostus. Kandepind tundub vaid tohutu ja ulmeväliste ringkondade austus on vaid soovmõtlemise poolt tekitatud luul.

Ei, ma pole milleski pettunud ja ulmet loen endiselt edasi, kuid igatsugu kah ulme vohamine on vast enam pannud mõtlema sellele, mis on mulle ulmes oluline ja miks ma seda või teist teksti teistest paremaks ja/või olulisemaks pean.

Kindlasti on minu jaoks oluline sisu kui selline. Lugu! Et midagi toimuks. See toimumine ei pea ilmtingimata seiklus olema, aga võiks siiski olla midagi enamat, kui seosetu ringituiamine. Ka peaks teoses olema mõte, probleem, idee. Kui mitteulmest loo isegi veel leiab, vanemast sagedamini ja korralikuma, siis mõtte, probleemi, ideega on olukord enam kui nutune. Tundub, et autoritel lihtsalt pole midagi öelda. Vähemasti mina seda ei leia, võib-olla olen vähe otsinud... võib-olla polegi seda seal, sest ei peagi olema. Viga võib tõesti minus olla, aga mul on raske endale ette kujutada lugejat, kes otsib lugemisvara põhimõttel, et oleks aga igavam, ot oleks aga tüütum, et oleks aga tühjem, et oleks aga sogasem. Kindlasti on olemas erinevaid lugejaid. On veel ka kriitikud, kes peavad ja kellele makstakse. Ja siis on veel ka autori sõbrad ja tuttavad, kel on kohustus. Jah, eks pean ka mina lugema asju, mida ei tahaks, sest seisus kohustab, kuid ega raev sellest väiksemaks jää...
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0555)