Mõned nädalad tagasi, ühel reedesel lõunatunnil, istusime Margotiga peale Eduard Vilde muuseumi külastamist Katharinenthal kohvikus. Kiirest tööpäevast hoolimata nautisime südamerahus ülihäid küpsetisi ning pläkutasime koolielust ja elukoolist.

Mina olin samal hommikul jõudnud läbi hüpata ka Akadeemilise Raamatukogu fuajeest ning osta paari mündi eest mõned raamatud. Üks ostetud teostest oli "Lugejalt kirjanikule: koguteos eesti raamatusõpradelt üle viie mandri". Kohvikus seda raamatut lapates leidsime 1950ndatel eestlastest pagulaste seas läbi viidud küsitluse: "Loendage järgnevalt viis eesti raamatut, mis võtaksite kaasa, kui teid saadetaks inimtühjale saarele...".

See küsimustik tekitas ka kohvikulauas kohese arutelu, mis raamatud võtaksime meie inimtühjale palmisaarele kaasa. Valik on ju tänapäeval kordades laiem. Nii numbrites kui ka žanrites. Minu kiire ja 100% lukku läinud vastus oli Indrek Hargla "French ja Koulu".

See teos on olnud mu vaieldamatuks lemmikraamatuks esimesest lugemiskorrast peale. Mäletan uskumatult selgesti, kui mu vend kümme aastat tagasi "Frenchi ja Koulu" oma klassikaaslaselt laenas ja lugedes pidevalt aina valjenevaid naerupahvakuid tekitama hakkas. Ma PIDIN teada saama, mis selles raamatus nüüd nõnda erilist on, et mu vend ei suutnud seda mitme päeva jooksul käest panna. Ükski raamat ei olnud mu vennale varasemalt sellist mõju avaldanud.

Kümnend hiljem, kauaoodatud "Frenchi ja Koulu" kordustrüki valguses, ongi paras hetk teha kokkuvõte ühe teose võimalikust mõjust indiviidile. Tuleb välja, et minus tekkinud uudishimu venna poolt loetava raamatu vastu oli minu "hukutajaks" ning kuldvõtmekeseks eesti ulmekirjanduse maailma. Enne "Frenchi ja Koulut" ei olnud meil kodus ühtegi kodumaist ulmeraamatut. Nüüd on meil terve eraldi raamaturiiul eesti ulmekirjanduse tarvis ja varsti on see vaja suurema vastu välja vahetada. Enne "Frenchi ja Koulut" ei teadnud ma midagi ulme alažanritest või mis on näiteks peidus termini "aurupunk" taga. Nüüd ma õpetan klassi ees oma põhikooli juntsudele ka ulme algtõed selgeks. Enne "Frenchi ja Koulut" polnud ma kordagi kuulnud (ja ilmselt poleks kunagi kuulnudki) nimesid nagu Veiko Belials, Lew R. Berg, Karen Orlau, Siim Veskimees või Maniakkide Tänav. Nüüd olen ligi kümme arvustust kirjutanud eesti ulmekirjanike uudisteoste kohta ajakirja "Reaktor".

Võin südamerahuga öelda, et "French ja Koulu" muutis mu elu ning teeb seda siiani. Samaga sai hakkama "Toomas Nipernaadi", kui ma olin üheksandas klassis. Seda suudavad ainult väga vähesed raamatud meie elus. Selle ÕIGE otsingud võivad kesta aastaid ja viia su väga kaugetele radadele. Kuid üks päev avad sa raamatu ja mõistad "see on nüüd see". Sa oled omale eluaegse sõbra leidnud. Kaaslase, kellega sa läheksid koos üksikule saarele ning see saar polegi enam nõnda üksik.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0849)