peeter

Ulmestaar


Aasta viimane ulmestaar on Peeter Helme. Jällegi isik kes ise ja kelle ulmepanus tutvustamist ei peaks vajama. Aga lühidalt mainiks ära, et lisaks ulmekirjanikule on tegemist ka silmapaistva ulmekirjanduse propageerijaga, kes on enda raadiosaadetes korduvalt ulmeraamatuid jutuks võtnud ning peale selle on Peeter aktiivselt tegev Kirjanike liidus.

1. Mida praegu loed?
Praegu on pooleli prantsuse kirjaniku Mathias Enardi romaan „Varaste tänav“, mille on eestindanud suurepärane tõlkija Heli Allik. Ka Enard ise on suurepärane. Ta võitis 2015. aastal Prantsusmaa kõige tähtsama kirjandusauhinna Goncourti preemia ning on hetkel prantsuse kirjanduse üks kuumemaid nimesid. Eks põhjus ole ka Enardi taustas ja teemades – nimelt on see 1972. aastal sündinud härra õppinud iraani ja araabia keelt ning viibinud pikemat aega Lähis-Idas.

Ka „Varaste tänav“ käsitleb sealseid – ning nagu teame uudistest ja nagu näitab ka Enard oma romaanis – ning üha enam siinseid probleeme. Ehk siis on „Varaste tänava“ peategelaseks üks Maroko noormees, kes kasvab üles Prantsuse kriminaalromaane lugedes ning kelle süda on mingis mõttes lõhki rebitud: ühelt poolt elab ta kaasa Araabia kevade vaimustusele ning on harjunud käima lapsest peale mošees, teisalt ihaleb ta Euroopasse, kuhu ta romaani kestel ka satub. Seega aktuaalne värk, sest teose tegevus algab kuskil 2010. aasta lõpul või 2011. aasta alguses, mil vallandusid hiljem Araabia kevadena tuntud protsessid. Nii et lugemine, mis aitab natuke mõista pagulaste vaateid Euroopas ja Lähis-Idas toimuvatele protsessidele.
Sama teemaga on seotud ka Triinu Tamme tõlgitud Michel Houellebecqi „Alistumine“, mille ilmselt kohe järgmiseks läbi loen.
Aga ulmest rääkides ootab lugemist Lois McMaster Bujoldi „Mälu“ Allan Eichenbaumi tõlkes. See on üheteistkümnes Vorkosigani-sarja raamat. Varasemad on mulle väga meeldinud, nii et mõnulen juba ette lugemisnaudingu ootuses. Samuti on laua peal valmis Michel Faberi mahukas ulmeromaan „Imelike uute asjade raamat“. Selle on tõlkinud Aet Varik.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
See on hea ja lihtne küsimus, millele vastata on paha ja raske. Asi on selles, et põhjused sõltuvad nii loetavast raamatust, lugejast kui ka sellest, mis olukorras ja kontekstis teos lugejani jõuab. Näiteks tänavu suvel haaras mind kihk lugeda kõike antiikaegsest sõjakunstist, mis kätte sattus. Põhjus oli iseenesest lihtne – sattusin „Total War: Rome II“ lainele ning tahtsin teada, kuidas need asjad ikka päriselt käisid. Ja siis lugesingi.

Mõne raamatu puhul võib naelutajaks olla autori keel. Meelis Friedenthali „Mesilaste“ puhul näiteks on keel ja stiil väga oluline. Ilma autori väljapeetud keeleta poleks see jutuke ju midagi erilist.

Mõneteise teose teose puhul on põhjuseks põnev tegevus. Marju Randlase tõlgitud Pierce Browni „Punase tõus“ ja „Kuldne poeg“ on ju, mis siin salata, suht null-stiilis raamatud: nende keel on lihvitud sedavõrd lihtsaks, et see ei segaks lugemist. Võimalik on tõesti libiseda üle lausete, jälgides üha põnevamaks muutuvat aktsiooni.

Ja siis, nagu enne öeldud, on raamatuid, mille puhul on tähtis kontekst. 15aastasena tundusid Remarque ja Salinger üliägedad. Praegu ei julge neid enam kätte võtta, sest kardan pettuda. Samas on autoreid, kes on ajatud. Lugesin tänavu suvel jälle läbi Asimovi kolm algset Asumi lugu. Olgem ausad: ei „Asum“ ning „Asum ja impeerium“ Linda Ariva tõlkes ega „Teine Asum“ Indrek Ellingu tõlkes pole keelelised või stiilišedöövrid. Ja süüdi pole tõlge, vaid Asimov oligi selline autor – ta armastab kõnelda asjast ning kui ka lord Dorwini viis rääkida r-tähte kasutamata mõjub hea meelelahutusena, siis muidu Asimov keeleküsimustega ei tegele. Ega peagi tegelema. See pole tema ala lihtsalt.

3. Ulme kolm lemmikut?
Eks need peavad ikka olema sellised raamatud ja autorid, keda ja mida ma viitsin uuesti lugeda. Asimovit sai juba mainitud. Teine sedalaadi kirjanik on Philip K. Dick, kelle hullus – ja selle varjus hiiliv häiriv aktuaalsus ning läbinägelikkus – mõjub alati kutsuvalt ning kaasamõtlema sundivalt. Ning eks muidugi vennaksed Venemaalt – Arkadi ja Boris. Ma ei kujuta ei iseennast ega oma arusaama mitte ainult ulmekirjandusest vaid kirjandusest üldse ilma nendeta ette. Samas võin olla Strugatskite aadressil siiski ka päris kriitiline. See vist oli Veiko Belials – muide, samuti väga hea autor, et nimetada, mis siis et neljandana, ära ka keegi kodumaine kirjanik – kes tõi esile Strugatskite võimetuse kirjeldada mitte-venelastest tegelasi ja mitte-nõukogulikke olusid. Kohati on see naljakas, kohati aga üsna tüütu, kui mingite anglosaksi või germaani nimedega tüübid veneliku eksalteeritusega karjuvad ja oigavad või sentimentaalitsevad. Aga mis siis, ikkagi loen „Ajastu ahistavaid“ asju või „Raske on olla jumalat“ aegajalt uuesti üle.

Reaktor Raadio kahes



raadio-ove


Raadio kahes käis külas Ove Hillep ja ulmest jätkuks juttu kauemakski, seega Elagu ulme!

Kes tahab Ove juttu Reaktorist järelkuulata siis kolmas tund ning umbes 32:11 hakkab pihta

... ja tema vahtkond on lõppenud.



2938


Detsembri alguses lahkus meie seast näitleja Peter Vaughan, kes kogus ülemaailmset kuulsust vägagi auväärses eas, mängides Troonide Mängu sarjas pimedat meister Aemoni, olles ise filmimise ajal üle 90 aasta vanune. Kokku jõudis Vaughan kino- ja teleekraanidel olla 56 aastat, jõudes kokku vähemalt 73 erinevasse sarja või filmi, seda küll alati ainult kõrvalosatäitjana, mitte kunagi peaosas. Lisaks Troonide mängule näitles veel seitsmes ulmelises teoses - Village of the Damned (1960, teadusulme), A Ghost Story for Christmas (1972, kummituselugu), Symptoms (1974, õudus), Time Bandits (1981, fantaasia), Brazil (1985, düstoopiline teadusulme), Haunted Honeymoon (1986, õudus-komöödia) ja The 10th Kingdom (2000, muinasjutuline fantaasia).
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0598)