Kui koht, kus sa ärkad, ei kõla nagu Hibernatsiooniune Taastusravikeskus, kus sa omast arust peaksid ärkama, vaid rohkem nagu pühapäeva õhtu sinu isa lemmikstriptiisiklubis, on kindlasti kusagil midagi väga valesti.

Ma kuulsin seda läbi seinte ja uste. Huvitav, kuidas on ilmeksimatult aru saada, et inimesed karjuvad, isegi kui heli on võrdlemisi vaikne. Naiste hääled tungisid tänu kõrgemale helinivoole rohkem läbi ja hetkeks tulin tobedale ideele, et võib-olla on kõrvalasuvaid ruume kisakooride võistluse tarbeks välja üüritud. Omal ajal sai neil võistlustel vahel käidud koos omasuguste arglike nohikute kambaga. Istusime kõige kaugemal tribüünil ja õgisime silmadega kõige ilusamate tüdrukute kõige ilusamaid sääri, samal ajal kui jalgpallurid oma kambaga kõige ees huilgasid, kahemõttelisi nalju karjusid ja silma tegid. Pärast pidi veel kindlasti enne autasustamist minema hiilima, et mitte mõnele liiga alfaisaseks transformeerunud gorillale asja eest teist tagant ette jääda.

Raputasin pead, toppisin nimetissõrmed kõrvadesse ja keerutasin ettevaatlikult. Natuke kohises, natuke krudises ja kui sõrmed välja tõmbasin troonisid küünte otsas koledad helepruunid vaigupallid. Nipsutasin need minema ja ajasin ennast istukile. Rebisin ümmargused andurid koos juhtmetega käsivartelt ja muudelt kehaosadelt maha ning libistasin jalad põrandale. Tegin ettevaatlikult mõne sammu. Kõige hullem ei tundunudki, kuigi olin just kaks ja pool aastast marsisüstikus vegetatiivses olekus veetnud. Kaasaegne meditsiin ei lase kaaluta olekus lihastel kärbuda, liigestel ja luudel olematu kulumise kompensatsiooniks ülemäärast massi kasvatada ning südame-veresoonkonnal tegevusetusest nõrgeneda. Tundsin ennast, kuidas seda nüüd öeldagi, vägagi reipalt.
Valgus oli mõnusalt hämar, nii et nägin ilusasti, kuhupoole liikuda. Uks sõitis sahinal seina sisse ja astusin, võiks vist siiski mainida, et pisut kõheldes, koridori. Karjuvas kõneviisis esitatud häältepalett kostis nüüd juba tunduvalt valjemalt, naiste kriiskamise sekka kostis ka madalamaid meestehääli. Kui mulle alguses tundus, et kusagil on suur riid lahti läinud, umbes nagu Brooklyni turuplatsil, kus hiinlased, hindud ja muud kaupmeeste gängid maid ja puid jagatud ei saa, siis nüüd tabas mu kõrv, et olin vist siiski eksinud. See ei olnud niivõrd karjumine kui hüüdmine või midagi rohkem sellesarnast. Mälupilt lapsepõlvest, kui vanaema kõva kuulmisega vanaisaga õiendas, et see jälle köögis sigarit suitsetab ja tuha vastpestud kohvitassidesse raputab. Toon ei kõlanud üldsegi vihaselt.
Liikusin tasapisi edasi, kuni heli nii valjuks muutus, et juba oli võimalik sõnu eristada.
„Mis mõttes ei kuule hästi...“
„Ma ei kuule enam üldse midagi...“
„Kurat, kas see pauk oli nii kõva...“
„Ei, ma alguses nagu kuulsin täiesti normaalselt...“
„Mul küll kumises kõrvus aga ma kuulsin nagu ka ennist ikka midagi...“
Läksin järjest valjeneva heli suunas, kuni vaatevälja ilmusid kaks kitlitesse riietatud taastusravikeskuse töötajat, umbes kolmekümnene mees ja vanemas keskeas naisterahvas. Nad seisid teineteisele väga lähedal ja karjusid üksteisele kõrva. Nad vist märkasid mu pikaks veninud varju, keerasid ennast minu poole ja jäid üksisilmi jõllitama.
„Näe, üks ärkas selle paugu peale üles,“ karjus naine täiest kõrist mehele kõrva. Mees raputas pead ja karjus vastu: „Ma ei kuule mitte midagi.“. Kui nende inimeste pead oleks saanud oma kujutluses ära vahetada mõne muldvana äti omaga, oleks see vaatepilt loogiline tundunud. Praegu ei tundunud.
Naisterahvas tuli kiire kõnnakuga minu poole ja sirutas hoogsalt oma huuled mu kõrva poole. Kui ma oleks sekundi murdosa hiljaks jäänud, oleks ma kindlasti hetke pärast sama kurdiks jäänud, sest ma kuulsin, kuidas õhk vilinal naise kopsudesse sisenes ja ta mulle kõrva röökima valmistus. Astusin instinktiivselt sammu tagasi, aga kuna tasakaalukeskus mu piklikajus ei olnud veel nii hoogsa liigutusega harjunud, prantsatasin täie hooga maha ja lõin pea kõva kolakaga vastu põrandat ära.
„See on see Mr. Boone McLowden, kes meile täna toodi,“ kuulsin läbi kustuva teadvuse ebainimliku valjusega kajavaid sõnu.
„Ta ei saanud pauku kuulda, ta alles saabus...“

***

3. september 2090
Boone McLowden, 1. sissekanne

Päeviku esimene sissekanne.
Kirjutan sulepeaga paberile. Tähed on kõverad ja konarlikud. Olen hiilgavate tulemustega läbinud käsitsikirjutamise kursused ja olin oma grupis pikalt kõigist ees. Sellegipoolest ei tule kirjutamine veel eriti hästi välja. Nüüdsest peame lisaks peitserveritesse edastavatele raportitele ka käsikirjas märkmeid tegema. Ei pea, aga võime. Just nimelt märkmeid, vabas vormis ja vaba mõttega. Kirjutame, mis hetkel oluline tundub ja mida me tahaksime tulevatele põlvedele edasi anda. Võib juhtuda, et peitserverid hävivad. Võib juhtuda, et kogu inimkond ja kõik inimkonna poolt loodu hävib. Vabandust, hävitatakse.
Kirjutan happekindla laeka kaanel. Mul on 600 valget lehte sünteetilist paberit ja kilomeetrite kaupa sulepeasse peitunud tindijoont, mida sõnadeks painutada (haha, see tuli nüüd küll luuleline).
Kirjutan siia lühidalt, millest kõik algas.

5.mail 2086 toimus sündmus, mida nimetati kohe algusest peale “suureks pauguks”. Vana tähendus sellele väljendile, mis tähistas Universumi algust, läks kõigil kiirelt meelest. Seda on lihtne mõista, sest see väike “suur pauk” tähistas samuti millegi täiesti uue algust.
“Suur pauk” oli meeletu intensiivsusega helilaine, mis tabas kõiki maakera punkte üheaegselt. Ka hoonetes, paksude seintega hoonetes, asetsevaid punkte. Maa-aluseid punkte. Õhus viibivates lennumasinates asuvaid punkte.

Vähemalt kindlasti kõiki neid punkte, kus paiknes mõni inimene.
Nii palju, kui ma tean, rebenesid väheste inimeste trummikiled koheselt. Mõnedel kumises kõrvus pärast suurt pauku, mõnedel kohises, osad kuulsid lihtsalt halvasti, nagu oleks vaigukork kuulmekile vastu surutud. Ainuke häda oli selles, et kuulmine ei taastunud vaid muutus järjest halvemaks kuni kadus sootuks. Kahe päeva pärast oli 99.999999 protsenti maalastest täielikult kurdistunud. See 0,000001 protsenti, kes kuulis, olin mina (ärge komakohti lugege, panin need suvaliselt). Sel hetkel olin ainus inimene maal, kes kuulis.
See sai võimalikuks seetõttu, et mina saabusin just marsimissioonilt. Olin laevas üksi. Piloot. Juhuks, kui on vaja käsijuhtimisele üle minna (seda ei olnud tegelikult kunagi juhtunud). 7. veebruaril 2084 istusin Marsil La Playa Rhodochrosit’i neemel süstikusse, viskasin hibernatsiooniune kapslisse pikali ja ärkasin 5.märtsil 2086 Maal. 16 minutit enne kui mu süstik maa atmosfääri sisenes, kõlas “Suur Pauk”.
4 päeva hiljem alustasid maabumist kõik 2491 Maa orbiidil viibivat inimest. 13 päeva hiljem hakkasid Maale riburada pidi tagasi saabuma 13 085 Kuul viibivat inimest. 2 aastat ja 8 kuud hiljem jõudsid tagasi viimased 19 841-st “marslasest”, kelle hulgas palju minu sõpru. Lisaks veel mõned väiksemad missioonid. Kosmosest kutsuti tagasi koju kõik, kes kasutasid hingamiseks tehisõhku.
Meid, kuuljaid, on umbes 35 tuhande kandis. Mittekuuljaid on alles jäänud mõne miljoni jagu. Nelja aastaga on kadunud 27 miljardit inimest.
Mis asi siis ikkagi oli “Suur Pauk”?
Kunagi elutses maal umbes 400 000 erinevat taimeliiki. Liike tekkis ja kadus, oli ürgseid, planeet Maa roheliseks muutumise algusest pärinevaid ja alles rohelisi, andke mulle väike kalambuur andeks. Nende hulgas oli ka liik, mis metsikult kasvas vaid Kaukaaasia jõgede kallastel ja metsalagendikel. Täpselt on kindlaks tegemata, kes tuli mõttele seda taime levitama hakata. Olid ajad, mil neid lausa külvati ja kasvatati suure hoole ja armastusega. Oleks tublid farmerid vaid teadnud…
Kas ma nime juba kirjutasin?
Halvim, mis Inimese kui liigiga kunagi juhtunud on, kaasaarvatud suured sõjad ja tuumarünnakud. Mu daamid ja härrad, saage palun tuttavaks.
Sosnovski karuputk.
Saja aasta jooksul olid need taimed pidevalt oma mõjuvõimu suurendanud. Siiski piisavalt märkamatult, et inimesed oma hüperlinnastumise ja kosmosevallutuste kõrvalt kõige olulisemale tähelepanu pöörata ei osanud.

Vähehaaval, aga uskumatu järjekindlusega olid nad imepeenikese faktuuriga mikroskoopilist, lõhnatut ja maitsetut õietolmu atmosfääri paisanud. Oli küll väike grupp keskkonnaaktiviste, kes sellele tähelepanu üritas juhtida, kuid keegi ei pannud neid tähele.
“Suure Paugu” hetkel muutus midagi selle õietolmu rakutuumas. Lihtsam oleks öelda, et see plahvatas, kuigi see pole päris korrektne. See kõik toimus üheaegselt, mis võimendas efekti drastiliselt. Kõikide inimeste, kes viibisid planeedil Maa, kuulmekiledesse tekkisid mikrorebendid. Seesama tolm võttis rebendi servadel koha sisse ja hävitas mõne päevaga jäädavalt kuulmekile. “Suure Pauguni” arvati, et kuulmekile taastub ise suhteliselt lihtsalt vigastustest, mis oligi õige niikaua, kuni enam õige ei olnud.

Ühiskond ei kukkunud kohe kokku. Läks ikka mõni kuu aega.
Miks oli vaja kellelgi inimesed kurdistada?
Õige varsti saime teada.

8. oktoober 2090
Boone McLowden 2. sissekanne

Täna liikusime palju edasi. Grupp oli õhtuks väga väsinud. Mina olin väsinud. Olen praegu ka. Grupp magab ringi kujuliselt ümber lõkke. Ühekäeline Kyle tõmbleb veidi unes. Ta on kõige noorem, alles kuueteistkümnene. Ta nägi 4 aastat tagasi pealt oma perekonna ja kolme naabriperekonna hukkamist. Kaotas käe ja hingerahu kogu eluks.
Teised magavad rahulikult, välja arvatud Riley. Mitmel ööl on olen märganud, et see varajastes kahekümnendates noor daam mind magamiskoti serva alt salaja piidleb. Mulle see eriti ei meeldi. Esiteks peaks ta magama, sest ma vajan homme keskpäeval neljaks tunniks nende kõigi täiuslikku keskendumist. Kui kellegi tähelepanu hajub, näiteks magamata öö tõttu, võib see meile kõigile hukatuslikuks saada. Samuti võivad isiklikud suhted minu ja mõne grupi liikme vahel grupi ühtsust lõhkuda.
Tegin just kaks tundi ringkäiku ümber laagriplatsi, kuna õhtu oli veidi tuuline. Puude lehed on juba kuivamas ja seetõttu krabisevad rohkem kui mulle meeldiks. Kõrvalised helid segavad ja häirivad tähelepanu.
Hakkab juba kergelt koitma, tuul on vaibunud ja ma istun selg vastu männitüve. Hetkel on ohutu puhata ja märkmeid kirjutada. Ma tahaks väga, et seekord õnnestuks mul grupp inimkaotusteta tagasi viia. Eelmine kord kaotasin neli inimest.

Pean Rileyga midagi ette võtma. Rääkima temaga, kuigi tehniliselt on see viiplemine. Ma arvan, et juhtunud on see, mis ikka minuga juhtub. Noored naised kipuvad minusse armuma. Mitte, et ma eriti kena mees oleksin, aga ma olen juht. Teine, ma arvan, et vähemalt sama suur põhjus on, et ma kuulen. Ma olen naiste jaoks justkui korralik terve bioloogiline materjal, kuigi minu kuulmisvõime ei ole geneetiline eelis. Mul vedas kunagi. Ma olen mitmeid kordi pidanud tagasi lükkama ettepanekuid, võrgutamiskatseid ja palveid lapse eostamiseks. Ma lihtsalt ei taha, et mõni laps sellisesse maailma sünniks.
Veidi aega tagasi avasin ekraani ja lugesin Suure Ringi juhiseid. Mõned meie droonid on uusi häirivaid kaadreid salvestanud. Kasutame viimasel ajal luureks vanamoodsat droonitehnoloogiat, kuna see on odav ja lihtne valmistada. Need on enesetapumissioonid. Droon läheb, filmib, saadab andmed ja ei tule mitte kunagi tagasi.

12. oktoober 2090
Boone McLowden 3. Sissekanne

Sattusime täna staatilise koloonia peale. Seire töötas laitmatult. Liikusime hommikul mööda kergelt külmunud metsa kuni jõudsime mäeveerule. Saatsin 2 lähiluuredrooni välja ja grupp kogunes minu ümber ekraani vaatama See oli vist Poolesilmne Charles, kes kolooniat märkas. Tiheda männimetsa vahel, puude latvadest pisut kõrgemal hõljusid tuules tuttavad suured tumerohelised lehed. Kuna tegemist oli noore staatilise kolooniaga, ei olnud meile endile suuremat ohtu. Saatsin hävituskutsungi ja kusagil tõusid õhku 6 suurt drooni. Ootasime umbes tunni, kuni eskadrill kohale jõudis.

Esimesena ankurdusid koloonia kohale leegidroonid. Suured lehed tundsid lõppu ette, tõmbusid võimalikult väikeseks ja püüdsid end mändide vahele ära peita. Minul neist küll kahju ei olnud. Leegidroonid suunasid lõõmavad joad otse metsatukka. Põlemine oli üliintensiivne. Õige pea oli rohelisest metsavaibast justkui tükk välja rebitud. Suitsev mustendav ovaal, mille peal ei kasva mitu aastat mitte ühtegi taime. Nüüd oli aeg kustutusdroonide käes. Neli valge pulbri juga ujutasid musta laigu omakorda üle ja värvisid selle valgeks, justkui oleks üksik lumepilv taevasse ära eksinud ja ennast tühjaks puistanud. Suits vaibus. Rahu laskus taas metsale. Selleks korraks oli etendus läbi.
Mu grupp hakkas plaksutama kuigi mina ainsana kuulsin seda. Nad ise tajuvad ilmselt üksteise vibratsiooni. Neile meeldib väga plaksutada.

17. oktoober 2090
Boone McLowden 4. Sissekanne

Täna rünnati meid esmakordselt.
Oli rahulik õhtupoolik, grupp liikus ettevaatlikult edasi. Nagu ikka, poolkaares minu selja taga, mina ise absoluutselt keskendunud igale võimalikule helile. Alati kui keegi liialt mahakukkunud lehtedes sahistas, õlaga põõsa oksi riivas või kuivanud oksale peale astus, tõstsin ma käe üles ja grupp seisis liikumatult kümmekond sekundit. Seejärel viipasin ja me hakkasime uuesti liikuma.
Korraga kuulsin heli, mida ei ole võimalik ühegi teise heliga segamini ajada. Selline madal ragin. Ma kujutan ette, et kui hiiglane terve puu maha võtab ja sellest endale vibu painutab, võiks heli pisut sarnane olla.

Tegin mõlema käega allasuunava liigutuse. Grupp langes nagu niidetult maha, tõmbus põlvitades kägarasse ning kattis näo kapuutsi ja kätega. See positsioon ei aidanud otserünnaku vastu kuid kaitses nägu juhuslike pritsmete eest. Tõmbasin endale ette kaitseprillidega maski, mis samuti ei kaitsenud eriti rünnaku eest, aga andis mulle teatava psühholoogilise ettevalmistuse võitluseks.
Liikusin ettevaatlikult kägardunud kehade vahel, relv tugevalt pihku surutud ja otsisin ohuallikat. Järjest tugevnev ragin aitas mul putke asukoha kindlaks teha. Seisin harkisjalu ja suunasin relva otse võimalikule väljumisavale. Mahavarisenud lehed hakkasid väga ettevaatlikult liikuma ja järsult sirutus maa alt välja peenike toru. Torust paiskus mitmesse erinevasse suunda inimese kaela kõrgusel peenikesi happejugasid, mis lõikasid pooleks puulehti, oksi ja puutüvesid. Üks võimas tüvi langes otse Stepheni ja Tabitha kõrvale, peaaegu seda armsat ja alati kokkuhoidvat hilises keskeas abielupaari lömastades.

Suunasin täppisleegiheitja täpselt taime happepritsimise avale ja vajutasin päästikule. Juuspeen tulejuga paiskus karuputke sisemusse, hävitades põrguliku kuumusega järjekindlalt kõiki taime elutähtsaid organeid.

Maapind hakkas lainetama, kui juurepundar oma viimases agoonias viskles. Ma lootsin alati, et nad tunnevad valu. Seisin kui surfar lainetel, püüdsin piisavalt tasakaalu hoida ja jätkasin ülitõhusa põlemissegu taime sisse pumpamist. Aegamisi hakkas mu vastase jõud raugema. Maapinna spasmid nõrgenesid kuni vaibusid lõplikult ja huumuskiht langes oma kohale tagasi. Meie lahinguväljal immitses siin-seal mahalangenud lehtede vahelt pisut suitsu. Ma teadsin,et olen seekord võitnud.

Esimese asjana kontrollisin grupiliikmete seisukorda. Keegi ei olnud happega pihta saanud,mis oli hea uudis, sest neutraliseeriat ei pidanud kulutama. Grupp tõusis mu märguande peale püsti ja liikus täpselt mulle järgnedes ohupiirkonnast välja.
Me olime äsja kohtunud ühe ohtlikuma versiooniga Sosnovski karuputkest. Need (mu keel ei paindu ikka veel putkesid “nad” sõnaga austamast) liiguvad maa all, on meeletu purustusjõuga ning kurdi inimesega kohtudes peaaegu alati surmavad. Ma olen näinud neid läbi lennuvälja stardiraja tungimas, et startivat lennukit alla pritsida, maju langetamas, et korraga võimalikult palju tappa, inimesi ja tanke ühe ja sama happejoaga läbi lõikamas.
Meie, kuuljad, saame neist jagu, kuigi mitte alati.

22. oktoober 2090
Boone McLowden 5. Sissekanne

Ma olen liiga väsinud, et edasi liikuda. Võitlus putkega röövis suure tüki minu tavapärasest vastupanuvõimest. Ma pean magama.
Minu magamine on kõige ohtlikum aeg. Ma saan seda endale vaid nelja tunni kaupa lubada, mis on minimaalne aeg, mil saan välja puhata. Mitte just välja puhata, aga mu aju on võimeline järgmised 20 tundi pingsalt grupi kaitseks töötama. Iga magatud minut suurendab eksponentsiaalselt ohtu minu kaitse alla usaldatud inimeste elule ja heaolule.
Minu uneaeg algab põhjaliku ettevalmistamisega. Kõigepealt otsime võimalikult sileda lagendiku või muu puudest vaba paiga. Puhastame selle heinast ja rohust ja riisume täiuslikult siledaks.
Ma teen viimase suure raadiusega ringkäigu ümber magamisplatsi. Kui mul vähimgi kahtlus puudub, viiplen grupile motiveeriva lühikõne. Nemad heidavad maha, ringikujuliselt ümber minu. Mina heidan samuti pikali. Uinumiseks ei ole aega raisata, kasutan enesehüpnoosi tehnikat ja magan umbes kümne sekundi pärast.

Samal ajal on mu grupp kõige kõrgema tähelepanu seisundis. Pool nende koljust on vastu maapinda surutud, et läheneva karuputke vibratsiooni tajuda. Samal ajal jälgivad nad kõige pingsamal moel maapinda enda ja minu vahel. Kui nad tunnevad või isegi arvavad tundvat vibratsiooni või kui näevad happepritsi maapinnast välja tungimas, viskavad nad mind haamritaolise esemega. Kui viskab üks, viskavad kõik. Vahel saan pihta ühe haamriga, vahel kõigiga. See äratab mu. Siiamaani on äratanud. Edasi tegelen putkega mina.

Eelmise grupi inimkaotused juhtusid just siis, kui ma magasin. Me kasutasime teistsugust tehnikat. Tookord kõndisid nad ringi ja üritasid happepritsi väljailmumist näha. Ükskord ei näinud nad seda õigeaegselt ja putk suutis neli pead maha lõigata, enne kui ma jaole sain.

27. oktoober 2090
Boone McLowden 6. Sissekanne

Pärast rünnakut ei ole midagi erilist juhtunud, aga ma tunnen, et pean midagi siiski kirjutama. Kirjutan siis nendest luurevideotest, mida Suure Ringiga jagatakse.
Maa alt ründavad putked ei ole ainus ohuallikas. Tundub, et nad muteeruvad ja täiustavad end pidevalt. Täiustavad end kui relvi. Nad plaanivad ilmselgelt kogu ülejäänud elutegevuse maamunalt minema pühkida.
Meil on video Kanada läänerannikult ühest sügavast lahest, mis on kaetud rohelise hõljuva kaanega. Seal on sadu miljoneid karuputke lehti, mis kohandavad endid eluks ookeanidel. Droon rippus 6 päeva selle lahe kohal ja filmis muuhulgas kaadrid kuidas üks küürvaal putkevaibast läbi tungis. Võimas, 48 tonni kaaluv veeimetaja võttis ilmselt väga sügavalt hoogu ja murdis läbi kaane. Vaene loom paiskus õhku ja veel selle sama õhusviibimise ajal lõikasid peened happejoad tal mõlemad loivad küljest. Ta ei saanud tagasi vette sukelduda, sest lehed katsid kiiresti väljumisava. Suur ja hukule määratud loom jäi justkui rohelisele lõikelauale lebama ja putked tükeldasid ta keha mõne hetkega. Seejärel avanesid lehed uuesti ja pooletonnised verest nõrguvad lihakäntsakad vajusid aeglaselt vette. 5 minutit hiljem olid kõik jäljed kadunud, tundus nagu oleks veri karuputke lehtedesse imbunud.

Veelgi ohtlikumad on linnaputked.
Üsna varsti pärast „Suurt Pauku“ kui inimkonna hävitamine oli täies hoos ja militaarjõud üritasid vastupanu organiseerima hakata, pandi tähele, et putked on just suurlinnad oma erilise tähelepanu all võtnud. Esialgu ei saadud põhjustest aru. Arvati, et see on mingit moodi psühholoogiline sõda. Et inimkonna vastupanu murdmiseks vallutavad nad suurlinnad kui inimese maakeral viibimise sümbolid.

Nüüd, kui nad kasvasid, nägime selle tegelikku põhjust.
Paljud taimed vajavad kasvamise algusjärgus pisut tuge. Hiljem kui kasvamise hoog juba sees, suudab vars ise enda raskust kanda ja tuultele vastu seista. Karuputked kasutavad kõrghooneid toestusena. Neil on välja arenenud külgväätide süsteem, millega nad ennast pilvelõhkuja külge kinnitavad.

Nad on tõesti suured. Meil on video Manhattanilt, kus suurimad karuputked on 600 meetrit kõrged ja nende varred on jalamil 30-35 meetrise diameetriga. Tuletan meelde, et tegemist on rohttaimega, mitte puuga. Üksainus külgmine leht on sama suur nagu Vabadussamba valge kuju, mis on ikka veel alles, kuigi mitte enam nii valge.
Nende suuruses peitub ka nende oht.
Suure Ringiga jagati üht luurevideot, mis oli nii jahmatav, et esimesel korral seda nähes nööris mul kõri kinni ja külm higi imbus nahale.
Kaadritel on näha karibuukari jooksmas putkevabas piirkonnas. Järsku tulvab nende poole justkui hiidlaine. Karibuud muudavad karja liikumissuunda ja üritavad põgeneda. Laine jõuab viimaste loomadeni ja kohe, kui nad vedelikuga kokku puutuvad, langevad jooksu pealt maha. Nad justkui upuvad selle vedelikutulva sisse, kuid tegelikult nad lahustuvad.
See vedelik on putkehape ja see tulistati kahe meetri jämeduse joana välja 800 kilomeetrit eemal asuvast Torontost putke poolt, mis kasutas kasvamiseks toena Scotia Plaza nimelist kõrghoonet.
Sellepärast olemegi me viimased 6 kuud väikeste gruppidena pidevalt ringi liikunud. Meil ei ole sihti, meie ainus eesmärk on elus püsida niikaua, kuni linnaputkedega midagi ette võetakse. Võimalik, et üks minigrupp, samasugune nagu minugi oma, on massiivsete happejugade juba hävitatud. Loodetavasti suudab gruppide hargnemine seda protsessi piisavalt aeglustada.

Lähinädalatel peaks aset leidma esimene tõsisem vasturünnak. 9 300 napalmi täis topitud tiibraketti on stardivalmis, et linnaputked viimses puhastustules hävitada. On paratamatu, et sellega kaob maakeralt midagi inimestele väga olulist.
Hüvasti, New York, Peking ja muidugi Pariis koos oma kolmnurkse rauast fallosega. Hüvasti, kõik suuremad linnad, mille inimkond kümnete sajandite jooksul rajas.

20. august 2091
Boone McLowden 7. Sissekanne

Pole ammu kirjutanud. Täna paluti meil märkmed arhiivi anda. Enne, kui mu kirjutised kinni pitseeritakse ja ülisalajasse hoidlasse saadetakse, lisan viimase sissekande.

Pärast napalmirünnakuid linnadele hakkasid asjad kohutava kiirusega arenema ja mul ei olnud enam mahti ridagi kirjutada.
Ühesõnaga, rünnakud õnnestusid paremini, kui me keegi loota oskasime. Toimus midagi sarnast, nagu inimkond nägi II Maailmasõja ajal Dresdeni pommitamise ajal, kuigi 100 korda võimsamalt. Põlemine oli totaalne, temperatuuri ekstreemne tõus pani leegitsema materjalid, mis muidu kunagi tuld ei võta. Nende hulgas teras, betoon ja looduslik kivi, klaasist rääkimata, mis sadas nagu vihm maapinnale ja imbus pinnase sisse. Vesi jõgedes mitte ei keenud vaid aurustus otse. Linnaputkedel ei olnud mingit lootust.

Selle peale läksid närvi maa-alused. Nad hakkasid meeleheitlikult ründama. Oli päevi kui ma tapsin neid üle kümne. Nad olid nii lohakad, et neid sai hulgi läbi kärsatada.
Umbes samal ajal käis mingi plõks Ühekäelise Kyle'i peas ja ühtäkki sai temast parem putkekütt, kui mina kunagi olnud olen. Ta hakkas hirmuäratava täpsusega maa-aluste asukohti ära arvama. Ilmselgelt ta naudib nende hävitamist. Praegugi käib ta nädalate kaupa retkedel, aga tema saak väheneb järjepidevalt, mis on muidugi hea uudis. Riley on ka sellest kartmatust kütist nüüd võlutud, nii et ma ei pea üldse võimatuks, et neist kahest saab ühel heal päeval paar, kes hakkab maakera uuesti suure kirega mehitama.

Õnnestunud on ka esimesed tehiskuulmekile siirdamise operatsioonid, mõned inimesed kuulevad jälle.

Mis putkedest saab, ei tea muidugi keegi. Ilmselt on see inimkonna jaoks nagu alkoholism üksikindiviidi jaoks. Me ei saa neist enam mitte kunagi lahti, aga me oleme võimelised olukorda kontrolli all hoidma.
Mingi seeme jääb ju ikka kusagile mulda alles.
Lõpp.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0508)