endgame


Kuna jõulud on tavapäraselt ikka selline ninnu-nännu kullakarvaline püha, siis miks mitte valida tasakaalustamiseks võimalikest detsembrikuu sünnipäevalastest üks vähe nurgelisem. 15. detsembril oleks saanud ümmarguselt 80-aastaseks Aristide Massaccesi, Itaalia lavastaja ja produtsent ning vajadusel ka operaator või stsenarist. Mees, kelle varjunimedest täidaks ära umbes poole sellesinatse kirjatüki planeeritud mahust, aga kõige tuntum neist mitmekümnest kindlasti Joe D'Amato.

Tema lavastajakontol suurusjärku 200 linateost ja ma isegi ei hakka mitte teesklema, nagu ma oleks suutnud neist mingigi arvestatava osa läbi vaadata. Küll aga julgen ma ilma väga eksimist kartmata väita, et suurem osa neist pereringis kuusalõhnalises harduses vaatamiseks kõige sobivamad ei ole. Käsitsi üle lugema ei hakanud, aga vabatahtlikkuse alusel koostava veebienstüklopeediale tuginedes moodustavad rohkem kui pooled Joe filmidest vägagi loominguliste pealkirjadega vägagi, hmm... mis sõna siia passiks, võimekate ja teotahteliste inimeste osalusel vändatud filmid. Mõned pealkirjanäited – „Porno Holocaust“, „Messalina Orgasmo Imperiale“, „Anal Instinct“. Ja kuigi me hetkel sellesse žanrisse sügavamalt (hö-hö, sügavamalt) ei süüvi, siis D'Amato modus operandi kohta saame nende nimede abil veidi aimu.

amato


Rahaga ei olnud mehel kunagi priisata ja nii pidigi ta tegema Asylumit veel enne kui Asylum ise selle peale tuli, et kuulsatest filmidest saab teha odavalt omi versioone. Üks ilmekas näide Atori filmiseeria. „Ator l'invincibile“ (1982) jõudis kinodesse umbes viis kuud hiljem kui „Conan the Barbarian“, seeria teine „Ator 2 - L'invincibile Orion“ (1984) jõudis aga kinodesse isegi varem kui „Conan the Destroyer“. Tulid ka veel „Iron Warrior“ (1986) ja „Ator 4“ (1990). Seeria kvaliteedist saab vast kõige paremini aimu, kui öelda, et on olemas MST3K kommenteeritud versioon Ator 2-st nimega „Cave Dwellers". Minu enda jaoks põhiliste märksõnadena jäävad neist filmidest meelde hiigelkollid, kes on erakordselt häbelikud (ämblik näitab ainult oma karvaseid jalgu ja boamadu pistab ainult pea nurga tagant välja) ning võitlused nähtamatute vaenlastega (ühele visatakse võitluse käigus mingi palakas üle pea, nii et edasine stseen näeb välja umbes nagu Majasokk vs Karlsson).

Nimemaagia vaieldamatult elegantseim näide aga muidugi La Casa seeria, kus sisulise poole pealt järjepidevusest väga rääkida ei saa. Pikema mäluga lugeja mäletab vast oktoobrikuu sünnipäevalast Sam Raimit ja tema Evil Dead triloogiat. Itaalias linastusid kaks esimest nimedega „La Casa“ ja „La Casa 2“. Omaenda filmikompani Filmrage sildi all produtseeris Joe teise vägagi produktiivse itaallase Umberto Lenzi filmi „La Casa 3“ (tuntud ka nimega „Ghosthouse“). „La Casa 4“, mis pidavat isegi olema mõeldud „La Casa 3“ järjena, väärib märkimist ka David Hasselhoffi peaosa ja Linda Blairi kõrvalosa tõttu. Ja siis tuleb film „La Casa 5“ (1990) millel pole seost ei Evil Deadi ega Ghosthouse filmidega, mis on aga tundud ka nime all „Beyond Darkness“, mis (täiesti) juhuslikult (või siis mitte) on Joe enda 1979. lavastatud „Buio Omega“ ingliskeelses maailmas levinud nimi. Produtsendirolli kõige märkimisväärsem saavutus loomulikult aga „Troll 2“ (1990) millele mees ise kolm aastat hiljem veel ka järje väntas.

Antropophagus


„Buio Omega“, „Antropophagus“ (1980) ja „Absurd“ (1981) on aga need kolm filmi, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin. Eelnev kehtib muidugi siingi - „Absurd“ on tuntud ka nimede „Antropophagous 2“ ja „Zombie 6“ all (igasugune seos on otsitud) ja sisuliselt on ta „Halloween“ (1978). Nende kolme peamine väärtus seisneb üüratus meelelahutuslikus potentsiaalis. Asjatundamatule pilgule ehk küündimatud näitlejad on tegelikult ära teeninud marulised ovatsioonid, sest esitada tõsise näoga sellist dialoogi ja mitte suunurkadest verist vahtu välja ajada, on imetlusväärne enesevalitsemine. Isegi kaine peaga on võimatu ekraanil toimuvat mitte kommenteerimata jätta. Kujutage end aga ette halbade fimide sõprade seltsi koosolekule, kus ka mõningal määral joovastavaid vedelikke on tarbitud. Ja kui parooliks on siledal teel komistamine ja pahkluu välja väänamine või kellegi kõri läbi närimine või pea kaotamine või soolikate paljakäsi rinnust välja kiskumine, siis janusse keegi ei jää.

Vähemalt mõned aastad käisid Itaalia Joe D'Amato filmide sõbrad lausa festivalil koos. Õudusfilmide sõbrad. Ingliskeelse info alusel vahemikus 2002 – 2008. Parimail aastail suurusjärku 6000 külastajat. Jäägu siis see fakt selleks põhiliseks määrajaks, miks Joe D'Amato sünnipäeva tasub meeles pidada. Kõigile huvilistele aga vihje, et 1999. on välja tulnud dokumentaal „Joe D'Amato: Totally Uncut“, kus mees ise pikalt oma tegemistest räägib ja mainimist leiab sadakond tema lavastatud teost. Kui praegu nimetatud filmidest tõesti midagi intrigeerivat ei leidnud, siis proovige sealt. Midagi leiab sealt igale maitsele.

Ator 2
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0689)