madmaxMaailmalõppu on kardetud niikaua, kuni inimkond on olemas olnud. Gilgameši eepos, mis kirjutati aastatel 2000 - 1500 e.Kr, räägib suurest uputusest, millest vaid vähesed pääsesid. Viikingid olid veendunud Ragnaröki saabumises ning (kehvemad) hindud värisevad Kali Yuga lõppemise hirmus. Väidetavalt olevat ka kristlik jumal tõmmanud oma loomingule vee peale ja tema mustade paksude kaantega raamatus ähvardatakse seda veelgi teha. Isegi hästi käitumine ei aita, need kes tublid ja vagad on saavad peale maailmalõppu lihtsalt uues maailmakorralduses paremad ametid.

Zoovolinikku jumala loodud maailmas ette nähtud pole, võrdõiguslikkus ka ei kehti. Jumala vits nuhtleb valusalt ja mitte meie maiste seaduste järgi. Homod, ateistid ja muud elukad lähevad ikka põrgukatlatesse.

Nagu aru võib saada, on maailmalõpp iga suurema usulahu üheks alustalaks – midagi, mille nimel usutõdedest kinni pidada, kuid mille saabumise kuupäeva päris täpselt ei tea... Seega peab pidevalt valmis olema ning oma hingeõnnistuse pärast muretsema. Samuti leidub ka kultuure, mille puhul lõpp on vältimatu. Maiade mütoloogia näiteks väitis, et hiiglasuured tormid hävitavad inimsoo ja muudavad ellujäänud ahvideks – pole oluline, mitu issameiet sa eelmine õhtu lugesid.

Maiadest on muideks õige juba rääkida sellegipärast, et kristlaste jumal sai juba võimaluse maailmalõpuks. Alguses lubati aastaks 1000, siis lubati aastaks 2000. Ei tulnud veel kummalgi korral midagi. Nüüd siis lükati vanemad põlisrahvad tanki. Juba on aga kahtlused, et kas kõik need Quetsalcoatlid, Chalchihuitlicueed ja Huitzilopochtlid kah üldse asjaga hakkama saavad. Mõned räägivad, et nende kalendrid lõpevad seetõttu, et vaba kivipind sai otsa, teised väidavad, et kalender läheb teises kohas edasi, kolmandad ei viitsi üldse hulludega vaieldagi.

Mis nüüd siis saab kui 2012 ka maailmalõppu ei tulegi? Moodne jumal - teadus, kellele on nüüd palju vanade jumalate kohustusi üle kantud, kehitab õlgu ja pobiseb mokaotsast midagi päikesetormide kohta, mis kahjuks ei veena kedagi. Ka väidetav viie miljardi aasta pärast tulev päikese paisumine ei rahulda lõpuihalejaid.
godzilla

Viimaseid aga on palju, vaadake juba sageli filmides New York ja Tokyo mäsaks trambitakse.
Neid uputusi, godzillasid, hiidmechasid, tõusulaineid, maakoore pragusid, purskavaid vulkaane
jms ei jõua isegi maniakaalsem filmifriik ette lugeda. Enne lõpeb tõesti maailm ära kui katastroofi
filmidest täieliku nimekirja kokku saab. Järelikult maailmalõppu on ikka vaja? Seda justkui oodatakse. Ootajaid on aga läbi aegade palju olnud. Maailmalõppu on kuulutatud viimase paari sajandi jooksul üle aasta. Põhjuseid on mitmeid ning wikipedia sellekohane artikkel aitab ootajatel ehk aega parajaks teha.
Aga mida teha kui jumalate käed lühikesteks jäävad?

Ideepoolest saaksime ise ka maailmalõpu korraldamisega hakkama. Tuumapomme ju nagu jätkub. Riigijuhid ainult kõhklevad, leebeks on nad muutunud ega taha eriti käsi määrida. Põhja Korea on veel üks viimaseid, kes tõsiselt pingutab tõsiselt pomme loopida lubab. Aga ega see kommunistlik pisiriik ka üksi jõua kõike ära teha.

Selles osas ei ole kirjanikud ega filmitegijad kitsid olnud ning pakkunud suuresti võimalusi, kuidas maailm võiks lõpuks hukka saada. Kasutusel on olnud kõikvõimalikud variandid Maaga põrkuvatest asteroididest kuni epideemiateni välja.
Esimeses maailmalõppu kajavas ilukirjandusteoses (Mary Shelley „The last man“, mis kahjuks tundub tema tuntuma teose „Frankensteini“ varju jäävat) oli just haiguspuhang see, mis inimkonna 21. sajandi lõpus hävitas. Nii Asimov, Simak kui ka Heinlein on kirjutanud maailmalõpust omal moel. Arthur C. Clarke ühes loos lõppeb maailm siis, kui Tiibeti mungad saavad üles tähendatud kõik jumala 9 miljardit nime. Tema teises teoses „Kauge maa laulud“ loos on maakera määratud hukule, maailmalõpp õnnestub kogunisti tuhat aastat enne toimumist täpselt ette ennustada ja ehitatakse suuri seemiklaevu, mis saadetakse valguse kiirusest madalama kiirusega teele potentsiaalsete uute elukohtade suunas. Kohalejõudnud tähelaevades meisterdavad robotid valmis esialgse koloonia ja kloonivad sinna ka inimesed.
post-apocalyptic-google5

Tuumatalve kontseptsioon on samuti olnud väga populaarne apokalüptiline lähenemine alates 1950-ndatest aastatest, mil külma sõja esimesed kriisid olid möödunud ning tuumasõjaoht oli vägagi aktuaalne. Tänapäeva paktide ning lepetega on see oht võrdlemisi kadunud, mistõttu on kahanenud ka sellest kirjutamise populaarsus. Konkreetselt maailma hävingust rääkivaid raamatuid on siiski kõigi nn apokalüptilise kirjanduse hulgas vähe, kuna see kategooria hõlmab endas enamasti ka post-apokalüptilised teosed, mis, nagu nimigi ütleb, räägivad hoopis maailmast, mis apokalüpsise üle elas. Nendest aga mõnes teises artiklis.

Teoses Accelerando lõppeb maailma eksistents üsnagi ebatavalisel moel ja põhjusel – planeet maa (ja üldse kõik muud päikesesüsteemi taevakehad) võetakse koost lahti ja ehitatakse neist mitmekihiline päikest ümbritsev mikroarvutite sfäär.

Raamatus „Kantileen Leibowitzile“ lõppeb maailm koguni kaks korda tuumasõja järel, st ehitatakse peale tuumasõda üles ja hävitatakse taaskord aatomitulega.

Nõukogude teaduslikus fantastikas on maailmalõpp üsnagi haruldane nähe, võiks öelda, et maailmalõpp ei ühti eriti kommunistliku ideoloogiaga. Aga eks kujutab ka maailmarevolutsiooni algus mõnesmõttes meile teadaoleva maailma lõppemist ja seega on nii võttes enamus N-liidu ulmet üsnagi postapokalüptiline.

Herberti Düüni sarjas pole üldse teada, kus planeet maa enam asub. Küll aga lastakse lõpuks planeet Arrakis mõnuga kõrgeauliste matroonide poolt räbuks ja sulanud kivimiks.

Vernon Vinge raamatutest „Leek sügaviku kohal“ ja „Sügavik taevas“ tutvustatakse päris huvitavat kontseptsiooni. Nimelt seda, et absoluutselt iga ja kuitahes arenenud tsivilisatsioon on lõpuks määratud hukule. Planeetidel elutsevad inim- (kuid ka mitte inim) maailmad sünnivad, elavad ja surevad täpselt nagu elusorganismidki oma vääramatus tsüklis. Teoses „Sügavik taevas“ saavad lugejad osa ka pompöössest kirjeldusest, kus üks supertsivilisatsioon võikas sõjas laguneb.

Eesti kirjandusest tuleb esmalt muidugi peale Tiit Tarlapi raamatu „Meie kromonjoonlased“, kus inimsarnased humanoidsed olevused on sunnitud peale oma planeedi eksistentsi lõppu asuma elutsema uues ja enamikus primitiivsete inim-eelastega asustatud planeedil.

Leo Kunnase „Gort Ashryni“ triloogias kirjeldatakse üpriski elavalt senise süsteemi kokkuvarisemist Buluo lianmengi sissetungi järel. Kunnas toob elavalt lugejate silme ette suure osa inimkonna sihikindla hävitamise ning invasiooniga kaasaskäinud ühiskonnamuudatused.

Maniakkide Tänava, J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra ühiskogumiku „Saladuslik Tsaar“ jutud tiirlevad suures enamuses ümber ühe raamloo – Maaga on kokku põrkamas asteroid Tooni. Mõne erandiga räägivad lood maailmalõpueelse Maa elanikest (osa tegevust toimub ka orbiidil), mille majanduslik ning moraalne mõõdik on saanud korraliku hoobi.

Aga nüüd ratsa filmikunsti. Jätame siinkohal ehk kõrvale kõige tuntumad koletiste ja maailmalõpufilmid, mis pärit juba kõigile tuntud Hollywoodi rüpest. Pealegi luges Delfi alles äsja need kõik üles.

Vähemtuntud filmidest tuleb kohe esimesena pähe meie endi kodumaine kinotalgufilm „Täitsa lõpp...“ kus on esitatud kirev ja humoorikas kollaaž maailmalõpueelsest eestimaast läbi kahe noore mehe silmadega. Ehkki küll hüpleva kvaliteedi ja humoorikuse ning vaieldava väärtusega teos, aga kahtlemata Eesti tuntuim maailmalõpu teemat käsitlev film.

Siinkirjutaja üheks enda lemmik maailmalõpu-teemaliseks filmiks on 1988. aastal vändatud „Miracle mile“, kus tagasihoidlik noormees saab poolkogematta kogu New Yorgi inimestest ainsana teada hirmsa saladuse – puhkenud on tuumasõda ja juba mõne tunni pärast hakkavad aatomimürsud maanduma. Enda tüdruksõbra ülesleidmine ja linnast varvast viskamine osutub aga raskemaks pähkliks kui ta arvata oskas.

Muide, on vale arvata, et filmimaailmas maailmapäästmises on eriti osavad ainult Jänkistani tublid ja töökad kodanikud. Jaapanlased ei jää selles osas neist just väga maha – siin tuleb tänada neil eriti Ishiro Hondat – jaapani oma Ray Harryhausenit – kes lisaks Godzilla leiutamisele on teinud veel suurepäraseid filme, kus nt pääsetakse maakerale läheneva asteroidi eest sedasi, et ehitatakse Antarktikasse tohutud tuumajõul köetavad reaktiivmootorid ja sõidetakse lihtsalt eest minema.

Lauamängudest rääkides tuleb samuti kõigil maailmalõpu fännidel leppida suuresti post-apokalüptiliste üllitistega. Siiski leidub paar mängu, mis räägivad maailmalõpu-epideemiast („Pandemic“), tulnukate sissetungist („Conquest of Planet Earth: The Space Alien Game“) või siis tuumasõjast („Doomsday America“ ning vähem-tõsine mäng „War on Terror“).
See-eest leidis Reaktori toimetus suurepärast mängu tutvustava video:


Võibolla on aga maailm juba ammu ka vanadele jumalatele liiga suur ja ülejõu käiv suutäis ning ka nemad pigem loodavad, et ehk teeb maine teadus kõigele elavale otsa peale. No vaatame. Kui te seda teksti loete, siis ilmselt 21. detsembril maailm siiski otsa ei saanud ja tähtaeg on taas edasi lükatud. Varjenditesse pugenud inimesed saavad vihaselt saabaste trampides tagasi kodudesse ronida ja paljudel peredel on vähemalt soola ja tikkude varu nüüd mitmeks aastaks kindlustatud ja börsihinna kõikumised neid ei morjenda.

Reaktori toimetus soovib aga lugejatele head uut aastat, head hirmu maailmalõpu ees ning et see pauk rahva rõõmuks kunagi ikka ära käiks ning tulemata ei jääks. Olgu siis kasvõi vaja sinnani tõesti kolm miljardit aastat veel oodata ja põdeda.
end-of-the-world
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0600)