28. novembril kohtusid ulme- ja muidu kirjandusfännid kirjanike liidu saalis nelja tuntud Eesti kirjanikuga. Vestlusõhtust võtsid osa vanameister Henn-Kaarel Hellat, kõigile tuntud tõsiteadusliku ulme viljeleja Siim Veskimees, Reaktori lugejatele tuntud Triinu Meres ja Algernoni kaaskirjutaja Kristjan Sander. Muusikat tegi Allan Vainola, esitades endapoolset ulmetemaatilist loomingut. Kohale oli tulnud umbes 30 huvilist, kellest paljud olid tuntud Estconilt või paljudelt ulmekogunemistelt, kuid oli ka tundmatuid nägusid.
Õhtu juhatati sisse luuletusega:
On tolmul harjumuseks koguneda
Ja maisel kilal-kolal loguneda,
Kuid see, kes mõtleb ainult olmele,
See vastab elus ainult kolmele:
Kes veel ei tea,
Kes kergitabki kulme
On parim ulmeimeja just ulme.
Vestluse juhiks oli Siim Veskimees, kes enne vestlust lasi kuulajaskonnale filmist „Kosmoseodüsseia 2001“ tundud tõenäoliselt kõigile tuttava teemaloo Richard Straussi „Also Sprach Zarathustra“, kes andis seejärel jutujärje Henn-Kaarel Hellatile, jättes taustale jooksma orbiidil tiirleva süstiku aknast võetud autentsed kaadrid Maast.
Härra Hellat jutustas pikalt laialt omaaegsest ulmehuvi kõrgajast 1965. aastal, pikalt oma ülikooliajast ning mitmel korral pidi Veskimees teda õigele teele juhatama, kui vanameister liialt heietama kippus. Huvitavaks seigaks oli Hellati väide, et Verne on liialt igav, kuna ta kipub jääma liig reaalseks – mis tast lugeda, kui 10-15 aasta pärast on need masinad olemas. Hellat oli ka see mees, kes tõi eesti keelde mõiste „ulme“, mille laiemasse käibeleminekusse ta suuremalt ei uskunudki.
Pärast Allan Vainola esitatud lugu „Loss Taivalkoskis“, selgus, et Kristjan Sanderi jaoks oli ulme definitsioon naabritüdruk. Lisaks kisti üles ka vana võitlus fantastika ja muinasjuttude näol. Siim Veskimees tõi välja ka enda maitse eripära, mille järgi ei suuda ta pidada fantaasiakirjanduse sihtgrupiks vanemaid kui 12-aastaseid. Meres muidugi tõi selle kaitseks välja muinasjuttude algusaja, mil kõik need jutud olid mõeldud täiskasvanuile. Lahati Strugatskite kirjandust kui propagandamutrikest ning uuriti ka Härra Hellati käest, palju tema kirjandust Nõukogude poliitika mõjutanud. Selgus, et tema raamatust „Naiste maailm“ oli seda hoopis vähemaks toimetatud. Teema lõpetas taas Allan oma looga „Kaks meest“.
Järgmisena tõi Veskimees välja huvitava küsimuse ulmekirjanikust kui tuleviku visionäärist, toetudes siinkohal A. Clarki tõsisele uskumusele, et selle sajandi alguses hakkab inimkond Jupiterile sõitma. Kristjan Sander pareeris selle omapoolse väitega, et me siiski teeme seda, kuid täiesti omamoodi, pidades möödunud sajandi arvamust, et igale poole on vaja inimene saata, vanamoodsaks. Põnev oli ka tema väide, et iga ajastu ulmes kirjeldatud maailmalõpud on väga iseloomulikud antud ajastule. Näiteks tõi ta Wellsi-ajastu hirmu sakslaste invasiooni ees ning Teise Maailmasõjajärgse hirmu tuumasõdade ohu tõttu. Tema väitel elame me hetkel aga väga heal ajal, mil moodne küberpunk on loonud singulaarsuse näol hästi positiivse programmi maailmalõpu jaoks.
Suurepärane teema oli ka kirjaniku võime mõjutada reaalsust. Pärast Wellsi „Maailmade sõda“ hakkasid paljud inimesed tahtmatult taeva poole vaatama. Strugatskite kirjanduse tulemusena hakkas ühiskond hoopis teisiti suhtuma kosmoseuurimisse ning kindlasti ka iseendasse – ühiskonda.
Kristjan: „Ulme puhul on sedasi, et kohtumine tundmatuga võiks nagu olla üks põhimotiive ja inimesed, kes selle tundmatuga kohtuvad, võiksid olla hästi standardsed, et igaüks võiks end nendega samasta. Kui nüüd küsida, kas võime uhked olla selle üle, mida võiks tänapäeva ulme öelda meie ühiskonna kohta, siis on see tundmatuga kohtumine mulle võrdlemisi vastumeelne, kuna ma tunnen ulmekirjandusest tuttavat arhetüüpset tulnukat paremini kui oma naabrimeest. Mis kuradi tundmatu ta enam on?“
Jõuti ka niiskete teismeliste vampiirilugude teemale, mille autori nime keeldus Siim Veskimees suhu võtmast. Üllataval kombel oli see vestlejatel sedasi hinges, et sellega sai jätkatud vahelduva eduga lõpuni välja. Seda võrreldi omaaegse Conaniga ning vaadeldi seda kui ajutist trendi.
Vesteldi ka teemal „Mida Eesti ulmes ei ole.“ Kristjan arvas, et üks, mida meil kindlasti ei ole, on kristlik ulme. Kas seda ka vaja on, ta ei täpsustanud. Samuti ei ole meil ka väga palju ülikooli õppejõude, kes ka ilukirjandusega tegeleks.
Siim Veskimees: „Milline on ideaalne raamat?“
Kristjan Sander: „Ei, mina ei tea!“
Vestlusõhtu kestis kokku peaaegu kaks tundi ning pakkus publikule kohati palju lusti. Selliseid õhtuid võiks veel tihedaminigi pidada, kuna ulmekirjanikke jagub, ilma et mõnda üksikut peaks ära kurnama. Loomulikult ei saanud õhtu selle vestlusega läbi, vaid Spiriti juhtimisel mindi edasi kõrtsu, kus äsjakuulatud teemadel arutati õlleklaasi taga edasi.
