Kuigi teletutvustuses kasutatakse “Süvahavva“ kohta tapva järjekindlusega sõnapaari “müstiline põnevusdraama“ ja “õudusfilm“ kipub jääma üksikuks hundiks koerte keskel, ütles sarja produtsent Ivo Uukkivi siiski seda viimast. Täpsemalt määratles ta “Süvahavvat“ kui kogu-pere-õudust. Ja siinkohal jääb vaid üle nõustuda.

Iseenesest pole ju mõlemal sõnal ega ka žanril midagi viga, samas ei tule vähemalt mulle ette liiga palju sarnaselt vändatud telesarju, õigust öelda ei meenugi korrapealt. Oh, õudust on küll ja enam, aga sellised, kuhu on segatud lapsed ja perekonnad, on suhteliselt haruldased ka maailma mastaabis, mis siin väiksest Eestist rääkida. Samas just see kogu-pere-asi sai ilmselt magusaks kommiks teleonudele, kellest sõltus sarja käikuminek. Niisiis tabasid nii produtsendid kui ka stsenarist ära midagi üldiselt söödavat.

Filmindus on eelkõige koostöö. Niisiis, ma ei saa ka parima tahtmise korral osutada näpuga kas stsenaristile või režissöörile. Isegi kui tahaks. Samas tuleb tunnistada, et stsenaristi usaldan ma tunduvalt rohkem, eelkõige seepärast, et ma lihtsalt ei tea Indrek Hargla lugudel lõpetamata otsi. Iga väikegi jutt saab oma lõpetuse, ei jää kuhugi kõlkuma. Võimalik, et varasemates teostes pole ta selline pedant olnud, nii täpselt ei mäleta, aga suurem osa teoseid, kas või väikesed jutud, on siiski lõpuga. Enamasti puänteeritud.

“Süvahavvas“ aga jäid nii mõnedki asjad lihtsalt ripakile. Vägisi jääb mulje, et sari jätkub, sest suur sõlm on küll vaigutaja ilmsikstulemisega kokku pusitud, aga rida väiksemaid ripub seeneniidistikuna ikkagi õhus.

Näitena võib tuua neidsamu “Mulderit ja Scullyt”. Kuidas nad said eksisteerida 40 aastat tagasi, kui nad täpselt samade nägudega ajasid taga Teele-tädi või Õnnelikku Valgust ehk Felix Luksi? Või üldse, mis pagana mulderjaskalli? Paadunud “X-failide” fännina ei näinud ma muud sarnasust neis FBI imidžiga agentides kui seda, et tüübid uurisid paranormaalsust ning olid ülikonnastatud. Mingeid muid siduspunkte neil X-failidega küll polnud. Ei olnud üks teisest terasem ega teine ühest osavam suhtesõlmija. Nad lihtsalt kuidagi... olid. Suvalised agendid. Siiski, lausa ebameeldivad.

Samamoodi – kuidas kaamerad said salvestada vaime, kui need olid silmale nähtamatud? Tavaliselt on vastupidi. Silmaga näed, aga vaat telesse ei püüa. No olgu, see on ulmefilmide võttestikku kuuluv nõks, aga siiski... Ja mis selle majaga saab? Kas Arbuja salajane elukaaslane saab endale soovitud maja? Mis saab Arbuja pojast? Uus Arbuja on teada, seekord naissoost, aga kas siis Vaigutaja vahetab samuti sugu ja poeb mehe sisse? Või vahet pole, peaasi, et on piisavalt rumal ja/või meeleheitel inimene, kes laseb kurja-paha enda sisse. Ning mis pagana ordu... Vabamüürlaste vandenõu pikad kõrvad lausa lehvisid saksa härra viimistletud elegantsist. Iseenesest aga Ivo Uukkivi osatäitmine oli sümpaatne, kuigi olen kuulnud ka täpselt vastupidiseid arvamusi.

Muusika osas ma ka väga ei viriseks. Samas aga juhiti üsna hiljaaegu mu tähelepanu sellele, et nii kui raadio lahti keerati, tuli sealt Tajo Kadajas. Ja palun öelge, mitu teismelist Kadajast kuulab? Või üldse raadio Elmarit? Olgu, mulle Kadajas täitsa meeldib, aga ma olen valmis kihla vedama, et paljudele mitte... Niisiis ei ole ka üldine meeldimine argument. Suurema eduga oleks võinud ju raadio mängida träna, trumm-ja-bassi või midagi Tätte Jaani repertuaarist.

Plusspoole peale aga läheb kindlasti lugu ise, head näitlejatööd, eriti lastel, ja saun teispoolsuses. Muuseas, ühes viimases osas sai seal näha ka stsenaristi... Väga lahe oli ka Vaigutaja ise. Samas polnud väga lahe see, et üsna esimestest osadest peale arvasin teadvat, nii 95%, kes on Vaigutaja. Ja oligi. Ja siinkohal tahaks ka kellegi poole näpuga näidata. Sest lugu ise oleks pidanud olema kuni peaaegu finaalini põnev. Nii põnev, et Vaigutaja esimesed nimetähed oleksid tekitanud ohoo-efekti. Paraku seda ei juhtunud, sai ainult närviliselt õlga kehitatud – aga võibolla sellepärast, et seda tavapärast harglalikku segadusseajamist polnud. Sest Vaigutaja portree ju rippus kõik see aeg kultuurimaja seinal... ning Martal olid punased juuksed ja ta käitus nagu üks hingenoolija kunagi. Samas kui aga arvesse võtta, et näitleja päris esimestel filmivõtetel ei teadnudki, et ta on see paha, siis Indrek mängis päris hästi inimeste emotsionaalsel skaalal...

Kui suve teisel poolel rääkis Indrek Hargla veidi unistaval toonil “Süvahavva“ raamatuks kirjutamisest, siis praeguseks on plaan kindel. Siin jääb üle vaid oletada, miks ta otsustas “Süvahavva” ilukirjanduseks ümber “seivida”. Kardetavasti on suurem osa oletusi õiged... Nendega aga ma lugejat ei koorma. Ühesõnaga, kes veidigi teab filmide tegemisest, võib aimata, mil moel võib valmistoodang stsenaristile olla pisut... üllatuslik.

Aga telesarja jätkumises, vaatamata sõlmimata otstele, erilist kindlust siiski ei ole. Ühelt poolt tuleks Indrekul üles korjata kõik näitamata jäänud taustad ja lood ning neid näiteks unenägudena esitada, teiselt poolt pole ka keegi konkreetset ettepanekut veel teinud.

Niisiis jääb “Süvahavva“ fännidel vaid üle pöidlaid pihku vedada.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0817)