Pühendatud Hanna S-ile.

Ragnarholmi küla asub neljasaja kilomeetri kaugusel lähimast asulast, seal, kus Piirimägede viimased nõlvad annavad teed arktilisele tundrale. Enne lõputusse tundrasse minekut peatuvad võõrad alati väikeses söögimajas küla serval. Mõned sapisemad ehk ütleksid, et see on lihtsalt neljasaja kilomeetri raadiuses ainus kõrts. Tegelikult peitub söögimaja saladus aga selles, et siin saab kogu Põhja parimat kuuma šokolaadi ja jänesepirukat. Pärast lühikest või pikemat puhkust ja kehakinnitamist lahkusid nad kõik söögimajast, lubades peagi võidukalt muistse vägilase Ragnari aaretega naasta. Üksteise järel kadusid nad Rumi pilgu eest tundra järeleandmatusse lumetuisku.

Tagasi ei tulnud kunagi keegi.

See päev ei erinenud teistest kuigi palju. Kahvatu põhjala päike näitas mõneks tunniks oma nägu ja pani söögimaja härmatanud aknaklaasid särama. Külalisi polnud palju, enamus kohalikke on väljas, kas pidamas jahti kõhnadele lumejänestele või püüdmas kala igavesti külmunud Vanalauka järve puuritud jääaukudest.

Vaid Vencen ja Blok olid platsis nagu igal hommikul ning lürpisid jäneseraguu kõrvale teed. Rumi istus leti taga ja kuulas nende lobisemist poole kõrvaga. Võõraid polnud Ragnarholmis käinud juba peaaegu kaks kuud.
„Võib-olla said nad lõppeks aru, et põle mõtet tundrast tuult püüda,“ ütles jässakas blondi põskhabemega Blok ja kehitas oma laiu õlgu.
Vencen, kelle nägu ehtis kaks pikka sinakat küünisearmi, urgitses parajasti terava jäneseluuga midagi hammaste vahelt. „Ma peaaegu et tunnen neist puudust,“ tunnistas ta.
Just siis hakkas maja eest kostma saginat, hääli ja koormaloomade kära. Vencen ja Blok vaatasid korraga Rumi poole. Nende irvitamisest võis järeldada, et nad olid võõraste saabumisest juba enne kuulnud. Rumi naeratas neile vastu ja asus klaase letile laduma.

Õige pea löödi uks lahti ja koos pakaseauruga tungis sisse viis karusnahkadesse mässitud teelist. Neli neist olid pikad ja tugevad põhjala mehed, relvavööd vööl, ehkki tapariistad olid nad kombekohaselt söögimaja ukse taha jätnud. Viies aga oli lühem ja ehkki temagi oli samaväärselt kasukatesse mähkunud, tundus ta kõnnak ja kehahoid kuidagi teistsugune. Neli meest seisatasid ukse juures ning vaatasid tema poole. Tema aga tuli otseteed üle toa, tõmbas käigu peal kindad käest ja viskas need enda ette letile. Siis kiskus ta karvase servaga kapuutsi peast ja tiris näoräti eest. Rumi nägi nüüd, kellega tal tegemist oli, ja see üllatas teda. Võõras oli naine, ent see polnudki nii kummaline. Ragnari varandust otsivate seiklejate seas oli üksjagu õrnema soo esindajaid, kelle puhul see nimetus küll enamasti sobivana ei tundunud. See naine aga polnud põhjalane ega ka mitte seikleja, nii palju oli kohe silmaga näha. Ta oli üsna noor, kindlasti noorem kui Rumi. Tal olid pikad tumedad juuksed ja kaarjad kulmud. Tema nägu, ehkki pakasest punane, oli sile, mitte kare ja parkunud nagu ülejäänud siitkandi rahval.
„Pikka päeva, sõber,“ ütles naine viisakalt, langetas kergelt pea ja puudutas rusikasse surutud käega laupa. „Olgu sinu koda alati soe.“ Tema hääl oli mahe ja meeldiv. Aktsendi järgi oletas Rumi, et naine oli pärit Suurtasandikult kaugel lõuna pool. Ta polnud seal kunagi käinud, aga ta oli kohanud paljusid tasandikurahva soost rändureid ja õnneotsijaid. Ent mitte ühtegi sellist, kes põhjala kombeid nii hästi tunneks.
„Tänan, emand,“ vastas Rumi. „Olgu teie rada alati sirge ja kõva.“
Naine – õigem olnuks teda neiuks nimetada – kirtsutas naeratades nina. „Ei ole ma kellegi emand, vaid alles õpitüdruk,“ lausus ta. „Minu nimi on Elva. Elva Endern Matteringi ülikoolist. Need on minu kaaslased Rolf, Asger, Ingolf ja Hakon.“
„Mina olen Rumi Kettilipoeg ja see on minu söögimaja. Palun tundke end nagu oma kodus.“ Rumi osutas letile sätitud klaasidele. „Kas pakun teile midagi soojenduseks?“
„See oleks väga teretulnud,“ vastas võõras tänulikult. Ta vaatas üle õla nelja mehe poole. „Tundke end vabalt, poisid. Teeme siin väikese peatuse.“
„Kas tohib küsida, kuhu te teel olete?“ päris Rumi katelt tulele pannes. See oli muidugi puhas formaalsus ja tundus, et ka neiu Elva sai sellest aru.
„Me otsime Ragnar Kaarnapea hauda,“ ütles ta. „Matteringis on mitu käsikirja, mille järgi tema kääbas peaks siin kusagil üsna lähedal olema.“
Blok turtsatas ja ajas lauale teepritsmeid.
Elva vaatas tema poole ja kergitas kulmu. Samal ajal nööpis ta oma kasukat lahti ja Rumi märkas, et ta pilk on kogemata neiu peale ekslema jäänud.
„Kas sulle teeb miski nalja, sõber?“ päris Elva.
„Eks ikka säherdune lõunamaalase tarkus, mis see muud,“ muigas Blok endale habemesse.
„Võid rääkida selgelt ja mind harida, sõber põhjalane,“ lausus neiu naeratades. „Ma olen siin selleks, et õppida.“ Kasuka all kandis ta tagasihoidliku lõikega, ent heast kangast õpetlase rüüd, mis ulatus talle põlvini. Kaelas rippus tal nahkse paela otsas lihtne rauast ehe. Rumi noomis end jõllitamise pärast, tänas õnne, et külalise tähelepanu oli mujal ja keskendus teekannule.
„Mis nüid mina ülikoolis käind tüdrikut harida saan,“ arvas Blok.
„Blok tahab öelda, et tundras pole miski „üsna lähedal“,“ seletas Vencen. Ta oli ilmselt kavatsenud sõbralikult naeratada, aga tema hirmsad armid muutsid näoilme pigem groteskseks irveks. Elva võpatas, kuid kogus end kiiresti.
„Vabandust, oleksin pidanud end täpsemini väljendama,“ sõnas ta. „See oli ainult kõnekujund. Mul on tegelikult väga hea kaart.“ Ta patsutas oma rinnataskut.
„Hea kaart?“ Vencen näppis oma ainsat kuldsõrmust ja teeskles ükskõiksust, aga Rumi nägi tema silmades huvi. „Ma pole tundrast veel ühtki head kaarti näinud.“
„Minu oma on hea,“ jäi Elva endale kindlaks. „Ülikooli raamatukogust.“ Ta nööpis rüükaeluse lahti, pistis käe põue, tõmbas välja pruuniservalise kokkumurtud paberipaki ja näitas seda Vencenile ja Blokile.
„Paprit es saa seal usaldada,“ ühmas Blok.
„Blok tahab öelda, et sul oleks parem leida mõni kohalik teejuht,“ seletas Vencen.
„Kas te pakute end välja?“ päris neiu.
Vencen muigas ja raputas pead.
„Kes siis meie eest teed jooks ja istet soojendaks?“
„Kas te teate kedagi, kes võiks aidata?“
„Kohalikud es käi tundras,“ pomises Blok.
„Aga me oleme näinud paljusid mööduvaid otsisalku,“ poetas Rumi omalt poolt. „Kui te näitaksite oma kaarti, võiksin ma selle abil näidata, millises suunas nad läksid.“
„Kas neid salku on siis varem palju käinud?“ küsis Elva. Ta heitis pilgu üle õla sinna, kus tema neli põhjalast olid end tuleaseme ees sisse seadnud.
Rumi noogutas vandeseltslaslikult ja nõjatus letil ettepoole. „Paljud on kuulnud jutte Ragnari suurtest rikkustest. Kulda olevat kääpas nii palju, et ei saa ustki lahti teha. Ja kalliskivid...“
Teekann hakkas vilistama ja ta pidi selle tulelt ära tõstma.
„Eks seda näeme siis, kui sinna jõuame,“ sõnas Elva. „Mind huvitab rohkem, mis meid enne seda ees ootab. Kuidas teil põhjas öeldaksegi? Ei maksa hüljest kotis osta.“
„Oh.“ Rumi noogutas. Ülikooli rahvale pakkusid muidugi rohkem huvi teadmised kui kuld. Küllap oli mõjuvõimul nende maailmas teistsugune hind. Temal jätkus jutte ka sedasorti inimestele.
„Sa kindlasti tead, et kääpa rajasid Ragnari preestrid, muistse aja kirjatargad,“ hakkas ta teelehti kannu puistates jutustama. „Seal leidub kahtlemata raidkirjasid vanast võlukunstist ja seninägematuid lugusid Kaarnapea vägitegudest. Võib-olla isegi Iidväe õpetusi...“
Elva vaatas teda kummalise pilguga.
„Kas sa räägid seda kõigile, kes siin käivad?“ küsis ta.
Rumi tundis end kohmetuvat. Ta kratsis kukalt. Ta ei olnud seda oodanud.
„Mitte päris.“
„Mõnele üht, mõnele teist, kas pole? Igaühele täpselt seda, mida talle kuulata meeldib.“ Elva naeratas, aga mitte niimoodi viisakalt, nagu ta oli naeratanud Vencenile ja Blokile. See oli soe ja südamlik naeratus, mis ulatus ka silmadesse.
Kui tüdruku küsimus oli Rumi välja raputanud tema harjumuspärasest rutiinist, siis see naeratus oli kui lõplik hoop. Rumi tundis, kuidas veri valgus näkku.
„Seda et... Sa oled väga läbinägelik. Aga ma olen ju võõrustaja. Koos toidu ja joogiga pakun lihtsalt lisaks jutuajamist. Pealegi, mis kahju saaks tulla juttude vestmisest? Rändhõimud hoiavad juba aastatuhandeid sedamoodi oma pärimusi elus.“
„See on väga imetlusväärne,“ arvas Elva. „Me jääme tänaseks siia – koormaloomad peavad pisut puhkama – nii et meil on hiljem piisavalt aega juttu vesta. Praegu aga palun sind, et sa räägiksid mulle seda, mida mulle kuulata meeldib.“
„Ja mis see oleks?“
„Millised on tundras teeolud? Mis ohud seal varitsevad? Mida me ootama peaksime?“
Rumi kõhkles. Üldiselt ei esitanud ta võõrastele küsimusi ega huvitunud neist väljaspool oma võõrustajakohustusi. Sellel polnud ju mõtet, sest keegi neist ei tulnud kunagi tagasi. Aga see naine tundus teistsugune. Ta nägi küll neiu silmis huvisädet, kuid see ei tulnud Rumi lugudest, vaid näis sinna otsekui loodud olevat. Ta kiikas Venceni ja Bloki poole, ent nood olid tõmbunud ruumi kaugemasse otsa, kus nad lauaplaadil kriiditükiga poomist mängisid ja samal ajal omavahel nalja viskasid.
„Ma räägin sulle, aga kas tohin enne midagi küsida?“
Elva kehitas õlgu. „Muidugi.“
„Kui sind ei huvita varandus ega teadmised, siis miks sa siin oled? Mida sa Ragnari hauast otsid?“
Elva kummardus talle lähemale. „See on lihtne,“ ütles ta tasa. „Minu ülikoolist on ennegi Kaarnapea kalmu otsima mindud. Paljud head õpetlased ja targad mehed on kaduma jäänud. Ma tahan nad üles leida. Tahan teada, mis nendega juhtus.“
Rumi noogutas. „Hea küll, kaup on aus. Nüüd on minu kord. Ma muidugi ei tea, kus kääbas asub, aga tee sinna on kindlasti ohtlik. Tundras on külm ja lumetormid on väga sagedased.“
„Me oleme siiani hakkama saanud,“ märkis Elva.
„See läheb veel hullemaks. Siit edasi tuiskab peaaegu kogu aeg. Rahvas räägib, et see on sama tuisk, mis varjas Ragnari väe riismed vaenlase eest, ja et see on puhunud juba sadu aastaid.“
„Hästi, aga kõik need inimesed ei saanud ju ometi tormivangi jääda.“
„See pole ainus oht,“ sõnas Rumi. „Tundras liiguvad suvel hundikarjad ja aasta ringi võib leida näljaseid jääkarusid. Vencen näiteks sai karult korraliku nätaka, kui ta veel kõiki oma päevi siin kõrtsis ei veetnud.“
„Rolfi poisid on tugevad ja kogenud kütid. Nad kaitsevad mind metsloomade eest.“
Rumi silmitses neid nelja võõrast. Kahtlemata olid nad karmid mehed ja võis arvata, et ka oskuslikud. Aga ta oli näinud neist paremaid rajaleidjaid, kes polnud siiski kogu oma jõu ja oskuste kiuste tagasi tulnud.
„Rändhõimud teavad rääkida, et seal on ka olevusi, kelle vastu meeste jõud ja haljas teras ei aita,“ jätkas ta. „Pärimus jutustab, et Ragnari preestrid tegid tehinguid mustade jõududega ja kutsusid välja kurje vaime, mis nüüd ulgudes kalmu ümber ringi uitavad ja ettesattuvate surelike hinged kehast välja puhuvad, et neid endale seltsilisteks teha. Mõned šamaanid kõnelevad suurest mustast kaarnast, kes kääpa kohal tiirutab ja saaki märgates alla sööstab, et ühe nokahoobiga haua lähedusse sattunute päid lömastada. Ja siis on veel veriastel, lihasööja okastaim, mis luurab lume all ja söövitab oma happega kõike elavat, millega kokku puutub.“
„Aga need on ju ainult jutud,“ ütles Elva naerdes.
„Võib-olla,“ lausus Rumi ja hakkas teed klaasidesse valama. „Aga mina tean ainult seda, et keegi pole kunagi tagasi tulnud.“
„Ja sellepärast ma ju siin olengi,“ tuletas neiu talle meelde. Ta võttis kaardi, mille oli enda ette letile asetanud, ja toppis selle tagasi põue. Siis puudutas ta jälle tänu märgiks rusikaga otsaesist.
„Tänan sind jutu ja nõu eest, Rumi Kettilipoeg. Tee lõhnab hästi. Ma kuulsin, et sa valmistad head jänesepirukat. Ehk kostitaksid sellega mind ja minu mehi?“

***

Rumi katsus Elvat meelest heita, nagu ta oli unustanud kõiki teisi, kes söögimajast läbi käisid, ent see ei läinud korda. Tegelikult polnud nii päris õige öelda. Ta polnud kedagi teist unustanud, sest ta polnud kedagi teist meelde jätnud. Nad kõik olid olnud lihtsalt nimetud rändurid ja seiklejad, kes peatusid tema juures teel tundrasse, kust tagasi ei tuldud. Nende teed ristusid Rumi omaga vaid üürikeseks viivuks ja nende saatus oli sama kindel kui nende vääramatu soov leida Ragnari kalm. Polnud üldse mingit mõtet vaevuda neist hoolima.

Mille poolest siis Elva teistest erines?

Rumi ei osanud sellele küsimusele vastata, ent iga mööduva tunniga tundis ta üha enam, et ei taha neiut tundrasse lahkumas näha. Päike kadus peagi silmapiiri taha ja söögimajas tuli süüdata õlilambid. Ta viis Elvale ja tema meestele süüa. Nood hoolitsesid oma loomade eest, saalisid edasi-tagasi ja tassisid varustust tule ette kuivama. Vencen ja Blok silmitsesid seda kõike ilma erilise huvita, rüübates kõrvale juba ei-tea-mitmendat tassitäit teed.
Rumi ootas, kuni nad toimuva pealt vaatamisest lõplikult tüdinesid ja kabelaua välja otsisid, ja läks siis närviliselt Elva juurde, tuues mõttes ettekäändeks nõude ära koristamise.
„Tõesti väga maitsev,“ kiitis Elva. „Sinu söögimaja pole mitte ilmaasjata kohalike seas kuulus.“
Ka tema mehed noogutasid ja mõmisesid heakskiitvalt.
„Tänan,“ kohmas Rumi. „Kas ma saaksin sinuga hetke omavahel rääkida?“
Elva kergitas kulmu, kuid lausus siis: „Muidugi. Rolf, jätke meid üksi, palun.“

„Laske endale kõik vaadist üks õlu. Minu kulul,“ pakkus Rumi.
Põhjalased tõusid tänusõnu pomisedes ja kadusid leti taha.
„Milles asi, Rumi?“ päris neiu kaarti kokku lapates.
Rumi vaatas toas ringi ja kõhkles. Rolf ja tema mehed kallasid endale õlut. Üks kohalik kunde sõi nurgas oma kalarooga. Vencen ja Blok olid ilmselt hetkeks välja astunud, nende pooleli kabemäng vedeles endiselt laual.
„Siin lähedal on ühed väga kenad alamkeskaegsed varemed,“ ütles ta siis kiiresti. „Maalilised, väga huvitavad. Üks Skagslandi ajaloolane vist kirjutas neist traktaadi. Ainult päevateekonna kaugusel. Seda tasub uurida, kui juba siin oled.“
Elva kortsutas kulmu. Tema naeratus muutus pisut ebalevaks.
"Aitäh, aga...“
„Kes teab, võib olla läksid sinu ülikooli inimesed hoopis sinna? Ma võisin seda neile isegi soovitada. Tegelikult mulle nüüd meenubki...“
„Rumi, kas sa ei taha millegipärast, et ma Ragnari kalmule läheksin?“
Rumi niisutas keelega huuli. „Asi pole selles. Sa ei jõuagi sinna. Ma ei taha, et sa seda otsima läheksid, sest keegi ei tule sealt tagasi.“
„Seda sa juba ütlesid ja ma seletasin, et see ongi mu tuleku põhjus,“ lausus Elva kannatlikult, kulm endiselt kortsus.
„Palun mõtle ümber,“ ei jätnud Rumi järele. „Ära mine tundrasse. Usu mind, sa ei tule sealt tagasi. Mitte keegi ei tule.“
Elva nägu selgines. Tema pilk oli korraga karm. „Rumi Kettilipoeg, kas sa tead midagi?“ küsis ta äkki. „Sa tead, mis nendega juhtus, eks?“
Rumi neelatas.
„Sa tead, ja sa kardad, et minuga juhtub sama.“ Elva sõrmitses äraolevalt oma kaelaehet. Tema pilk oli Rumile naelutatud. „Sa tead, eks?“
„Ma tean ainult seda, et keegi ei tule tagasi,“ jäi Rumi endale kindlaks. „Mulle sellest piisab. Sa oled väga vapper, et tahad sellest hoolimata minna, aga usu mind, vapruse palgaks on tihti surm.“
Elva ei vastanud, vaid silmitses Rumit. Tal oli mõtlik ilme.
„Jälle kuuse otsan, kui pauk käis,“ ütles Blok lävelt. Oma paksu karvakasukaga näis ta peaaegu terve ukseava täitvat.
„Blok tahab öelda, et millest me ilma jäime?“ täiendas tema tagant heatujuline Vencen, armid külmaga punaseks tõmbunud näos kahvatud.
„Ei millestki. Ma keedan teile veel teed,“ pomises Rumi minema kiirustades. Tal oli nende vahelesegamise üle peaaegu hea meel, sest see andis talle aega järele mõelda.


Õhtuks oli Rumi juba peaaegu meeleheitel. Tundus, et tal ei õnnestu veenda Elvat tundrasse minekust loobuma. Jäi veel paar võimalust, aga ükski neist ei meeldinud talle eriti. Ta alustas sellest, mis tundus vähem vastumeelne. Kui kõik kohalikud kunded olid oma joogid lõpuni joonud ja koju magama läinud, libistas ta möödudes Rolfile kirjakese, kus seisis lihtsalt: „Räägime väljas maja taga.“
Tuul oli vahepeal tõusnud ja keerutas nüüd söögimaja ümber üles pinnatuisu. Rumi polnud kindel, kas talle lähenev tume kogu on ikka Rolf, kuni nad seisid päris vastakuti.
„Mida sa tahad?“ uratas mees, kui Rumi esialgu sobivaid sõnu otsis. „Räägi ruttu, ega siin soojemaks ei lähe.“
„Oled sa ikka kindel, et tahad oma mehed tundrasse viia?“ küsis Rumi. Ta pidi häält tõstma, et tema sõnad läbi tuisu Rolfini jõuaksid. „Tee on väga ohtlik.“
„Ma tean,“ vastas mees. „Aga Elva Endern maksis meile hästi ja me andsime talle oma sõna.“
„Kääpas ei olegi tõenäoliselt mingit varandust, isegi kui kääbas üldse olemas on. Elva teab seda,“ ütles Rumi. „Ta rääkis teile aaretest ainult selleks, et nõustuksite kaasa tulema. Teda huvitab üksnes eelmiste ekspeditsioonide otsimine, aga nemad on kõik kindlasti ammu surnud. Te ei taha ju, et teid tabaks sama saatus.“
Ta nägi, et Rolf lõi kahtlema, ja jätkas: „Sa sead enda ja kõigi oma meeste elud suurde ohtu. Sama hästi võiksid nad kõik ise tappa.“
„Millest sa räägid?“ küsis Rolf, ent isegi läbi tuulemüha sai Rumi aru, et ka põhjalasele ei meeldinud enam mõte Ragnari kalmu otsimisest.
„Kui palju Elva teile maksis?“ päris Rumi vastu.
„Kakssada hõbepenni,“ vastas Rolf. „Sada enne, sada pärast.“ Rumi võttis summa mainimist hea märgina, sest see võis viidata sellele, et mees oli valmis raha vastu võtma. Ta tõmbas kasukataskust raske kukru, kõlistas seda ja näitas Rolfile.
„Viissada hõbepenni,“ ütles ta. „Saad selle kohe kätte. Vastutasuks pead ainult andma oma sõna, et öösel pakite oma meestega asjad ja lahkute.“
Rolf vaatas kukrut ja sirutas selle järele käe, aga tõmbas siis sõrmed tagasi.
„Miks sa seda tahad? Kas sul on emand Elvaga mingid kurjad plaanid?“
„Otse vastupidi. Ma üritan teda päästa. Teda ja teid samuti. Kui teid enam pole, ei saa ta üksi edasi minna. Ta peab oma ekspeditsioonist loobuma. See on ainus võimalus tema meelt muuta, ta on liiga põikpäine.“
Rolf mõtles. Külm tuul tungis Rumi kasukahõlmade vahele ja pani ta värisema. Ta tammus kärsitult jalalt jalale.
„Kuidas siis jääb?“
„Ta leiaks külast uued teejuhid.“
„Ei. Ükski Ragnarholmi asukas ei lähe põhjapoolsesse tundrasse. Las selle pärast muretsen mina.“
Just siis, kui Rumile tundus, et Rolfile ei piisa tema pooleteise kuu säästudest ja tehing jääb katki, sirutas mees talle oma jämeda käsivarre.
„Hea küll. Lööme käed.“

***

„Lasid jalga, mes?“ vangutas Blok pead. „Äi need old siis õiged mehed.“
Seekord olid tema ja Vencen eriti varakult kõrtsiukse taga platsis ja valgusid sisse niipea, kui Rumi hommikul uksed avas. Nüüd istusid nad juba hommikusöögilauas, mõlemal aurav teetass ees.
„Blok tahab öelda, et sul ongi ilma nendeta parem,“ seletas Vencen lusikaga Rumi keedetud hommikupudrus sonkides. „Siukseid tüüpe ei saa usaldada. Mis siis, kui nad oleks sind keset tundrat üksi jätnud? Ei, Blokil on õigus. Hea, et raisast lahti sai.“
„Teie arvamust ei küsinud keegi,“ nähvas Rumi.
„Ma lihtsalt ei saa aru,“ sõnas Elva. „Nende tasu oli enam kui helde, et lihtsalt ümber mõelda.“
„Võib-olla lõid nad kartma,“ pakkus Rumi. „Paljud põhjalased on ebausklikud.“
„Aga nemad ei olnud,“ väitis Elva ja kinkis talle pika pilgu. „Ma pean nüüd minema külasse uusi teekaaslasi otsima.“
„Ära raiska aega, keegi neist pole nõus tulema,“ ütles Rumi kiiresti. „Need varakeskaegsed varemed pole nii kaugel, sinna oleks ilmselt ka üksi üsna ohutu minna...“
Elva aga ei lasknud ennast veenda ja marssis otsustavalt välja.

Niipea, kui ta oli kadunud, tõusid Vencen ja Blok püsti ning tulid otsejoones Rumi juurde.
„Mes see siis tähendama piaks?“ küsis Blok oma laiu käsivarsi letile lajatades.
„Blok tahab öelda, et mida sa enda arvates teed?“ täiendas Vencen, tumedad kulmud tormiselt kortsus. Ta hõõrus oma kuldsõrmust nagu ikka siis, kui ta vihane oli.
„Ma ei tea, millest te räägite,“ ütles Rumi taganedes. „Ma ainult rääkisin Elvaga teekonna ohtudest. Ta tundus selline tüüp, keda ohud ligi tõmbaksid.“
„Sa maksid Rolfile ja tema meestele, et nad ära läheksid, eks?“ Vencen naeris kurjakuulutavalt. See ajas Rumile judinad peale. „Kaval vennike. Pealegi veel kindlasti meie antud rahaga, eks?“
Rumi mõistis, et ta on paljastatud ja enam ei jäänud muud üle kui kõik kaardid lauale panna. Ta tõmbas sügavalt hinge ja küsis: „Kas te ei saaks temal minna lasta? Ainult see üks kord?“
„Oo-hii-hii-hii-hee-hee,“ tegi Vencen. „Ta meeldib sulle! Rumi on armunud!“
Rumi raputas pead eituse märgiks, kuid ei suutnud sundida end midagi ütlema.
Bloki suurt singikamakat meenutav kämmal langes talle õlale.
„Kuule poiss, sa ju tiad väga hästi, et me'i saa lasta kellelgi tagasi tulla,“ seletas mees isalikul toonil. „Eriti veel temal, ku tal on see kuramuse hia kaart.“
„Blok tahab öelda, et ta paneks ju kogu meie aarde pihta. Tema ja kõik ülejäänud, kelle ta endaga pärast kaasa tooks.“
Rumi oleks tahtnud märkida, et see oli siiski Ragnari varandus, mitte nende oma, aga sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Sel hetkel polnuks tark neid ärritada.
„Jätke mind sellest välja,“ ütles ta, üritades mitte välja teha sellest, kuidas Bloki haare tema õlal järjest valusamaks muutus ja Venceni käsi hõlma alla peidetud väitsale üha lähemale nihkus. „Mina pole teiega kokkulepet sõlminud. Seda tegite te kolmekesi koos Leiviga. Muide, mis temaga juhtus? Kas tema tapsite ka ära?“
„Ei, meie Leivi ei tapnud, sest temaga oli meil kontraht,“ ütles Vencen nii rahulikult, nagu arutaks ta pühapäevast ilma. „Koos me aarde leidsime, koos pidime seda ka jagama. Leiviga läks täpselt nii, nagu räägitakse. Ta jäi lumetormis kadunuks. Seda juhtub. Nii et näed, sul pole millegi pärast muretseda. Me peame oma sõna... Kui sa ainult kokkuleppest kinni pead.“
„Just, sest ka sinuga on meil oma äri,“ sisises Blok. „Meie kulutame sinu man rohkem raha, kui sa mudu eladeski näeks. Sa oless ammu pidand kinni panema, kui me iga päiv siin ei käiks.“
„Ärge siis käige enam, aga jätke Elva rahule!“ hüüdis Rumi ahastusega. Tundus, et neist kahest ei käi üle tema jõu ega nõu.
„Vaat seda me'i saa, kulla poiss,“ ümises Blok. Tema vorstjad sõrmed Rumi õla ümber olid nüüd nagu tulised pitskruvid.
„Varandus ei tohi avalikuks tulla, saad aru,“ seletas Vencen ikka veel külma rahuga, mis Rumil jalad nõrgaks võttis. „Nii et jäta lihtsalt oma vastu puiklemine ja räägi veel oma toredaid jutte Ragnari aardest ja unustatud teadmistest, seda sa ju oskad. Kas sa oled tubli poiss ja aitad meid nagu alati või peame me kellegi teise sinu asemele leidma?“
Ta libistas nagu muuseas oma särava noa hõlma alt välja ja hakkas sellega küüsi puhastama, aga tema silmade ainitine pilk ei lahkunud Rumilt hetkekski.
„Kahju oless küll, kust me viil siukse leiame, kes nii äid jänesepirukaid teeb,“ arutas Blok.
Rumi sulges silmad ja üritas vähemalt hingamist kontrolli alla saada. Jalgade värisemise osas oli ta juba alla andnud.
„Hea küll, hea küll,“ pomises ta. „Ma aitan teid. Nagu alati, eks?“
Vencen puuris teda pilguga. „Kindel? Sa ei löö ometi vedelaks ja ei räägi plikale kõike ära?“
Rumil õnnestus tema pilgule vastata. „Ei räägi. Ma ei taha surma saada.“
„Hmh,“ tegi Vencen mitte eriti rahulolevalt, aga pani siiski väitsa tagasi põue. „Olgu siis. Ja neetud, Blokil on su pirukate suhtes õigus. Kus me muidu oma varandust kulutaksime ja mõnusalt päevi mööda saadaksime, kui mitte sinu juures, hmm? Aga ära enam selliseid tempe tee, kuuled?“
„Hia poiss,“ ütles Blok ja lasi ta õlast lahti. Rumi vajus ohates leti najale kössi. See oli olnud napp pääsemine. Tema kaks ähvardajat aga läksid juba tagasi vaatamata ukse poole, nagu oleks kõik unustatud. Lävel pööras Vencen ringi.
„Me läheme tundrasse minekuks ettevalmistusi tegema,“ ütles ta. „Kui plika tagasi tuleb, hoia tal silm peal ja vaata, et ta enne meid jalga ei laseks. Oleme mõne tunni pärast tagasi.“
„Ja küpseta uma hiad pirukat,“ lisas Blok. „Mul tuli isu piale.“

***

Järgmise paari tunni jooksul käis söögimajas paar kohalikku einestajat. Rumi tegi neile süüa ja teenindas neid, aga tema mõtted olid kogu aeg mujal. Tal polnud mingit tegevusplaani ja varsti pidid nii Elva kui ka Vencen ja Blok tundrasse kaduma. Ta teadis vägagi hästi, et tagasi tuleksid sealt ainult tema kaks püsikundet. Hiljutisele vastasseisule mõtlemine võttis tal ikka veel seest õõnsaks. Vencen ja Blok polnud temaga kunagi nii varjamatult vaenulikud olnud – aga muidugi polnud ta ka neile kunagi nii aktiivselt vastu töötanud. Ühtäkki tundis ta häbi, et polnud neile varem vastu hakanud. Ta oli lihtsalt eelistanud mitte mõelda sellele, mis ränduritega tundras juhtus. Kõigi nende surnud inimeste veri oli ka tema kätel. Sellele pidi tulema lõpp, mõtles ta jänesepirukat ahju lükates.
Ta lootis, et tal avaneb võimalus enne Elvaga rääkida, kui Vencen ja Blok tagasi jõuavad, ent paraku tulid mõlemad peaaegu samal ajal.
„Rumi, kas Ragnarholmis elavad ainult argpüksid?“ küsis Elva sisse astudes. „Mitte keegi polnud nõus minuga kaasa tulema.“
„Nad tegid õigesti,“ ütles Rumi. „Ma pean sulle midagi rääkima.“
Elva märkas tema tõsidust. „Mis lahti on?“
Just sel hetkel valgusid läbi ukse need, keda Rumi peljanud oli.
„Kas jänesepirukas on valmis?“ küsis Vencen heatujuliselt.
„Tõstsin just natuke aega tagasi jahtuma,“ lausus Rumi. „Võtke istet ja ma toon teile mõne tüki.“
Nad istusid, aga mõlemad mehed pidasid Rumit teraselt silmas. Ta ei söandanud isegi Elvale ühtegi tähendusrikast pilku saata, vaid kadus kööki piruka järele.
„Ästi lõhnab,“ kiitis Blok õhku nuhutades, kui Rumi valge riidega kaetud roa nende ette asetas. Tema tähelepanu näis olevat koondunud toidule, kuid Rumi tajus endal ikka veel Venceni pilku. Ta avastas, et oli hakanud pisut higistama.
„Kas reisiseltsiliste otsimine läks kehvasti?“ päris Vencen viisakalt.
„Väga,“ tähendas Elva. „Tundub, et teie külas on kõik umbes sama tegusad inimesed kui teie.“
„Mis te nüüd,“ tõrjus Vencen tagasihoidlikult, nagu oleks neiu talle komplimendi teinud. Blok üritas täis suuga naerda ja Rumi pidas hinge kinni, et näha, kas mees äkki piruka kätte ära ei lämbu, aga seda siiski ei juhtunud. Vencen aga keerutas pirukatükki oma taldrikul küll üht-, küll teistpidi.
„Võib-olla tahaksite pisut teed?“ pakkus Rumi ja läks kannu järele. Tagasiteel värisesid tema käed nii kõvasti, et ta pidi ühe laua juures peatuma ja end koguma. Muidu oleks teekannu sisu põrandal lõpetanud.
„Ää rabista nüid,“ ühmas Blok.
„Blok tahab öelda, et sa oled kuidagi närviline, Rumi-vanapoiss,“ märkis Vencen. „Võta rahulikult. Sinu tee on meile alati meeldinud, ega me siin muidu iga päev ei istuks.“
Rumi ei vastanud, vaid keskendus tee tassidesse valamisele.
„Ka sa saaksid pärast seda minu kulud kokku arvestada?“ küsis Elva pisut kannatamatult. „Ma tahaksin viivitamatult teele asuda.“
Rumi avas suu, et vastata. Seekord tajus ta, et teda jälgisid mõlemad mehed.
„Jah, muidugi,“ ütles ta ainult. „Loodan, et su külastus osutus meeldivaks.“
Elva võpatas ja vaatas talle otsa. Nende silmad kohtusid, ehkki vaid viivuks. Rumi suunas pilgu kohe enda ette teekannule, lootes, et neiu tema plaanist aru saab.
Vencen tõstis oma aurava tassi ja nuusutas demonstratiivselt. Ta näis seda hetke nautivat.
„Pole midagi paremat kui hästi valmistatud tass teed,“ lausus ta. „Kõige etem on minu meelest see hetk enne joomist, kui hingad sisse kuuma auru ja tunned teelehtede hõrku aroomi.“
Rumi vihkas seda hetke kõige rohkem maailmas. Ta märkas, et ka Elva tema kõrval oli pingule tõmbunud. Kas neiu võis tõesti nii vähesest taibata, mida Vencen ja Blok kavatsesid? Ta oli küll ülikoolis käinud, aga ikkagi...
Vencen kummutas tassi ja rüüpas ettevaatliku sõõmu teed.
Rumi hingas kergendatult välja. Ent tema võidurõõmus naeratus oli ehk olnud pisut liiga aval.
„Mis sulle nii suurt rõõmu teeb?“ küsis Vencen. Tema puuriv pilk hüppas tagasi Rumile, siis aga Blokile, kes tema kõrval vaikselt kõõksuma hakkas. Jässaka mehe nägu tõmbus järjest punasemaks, ta ajas suu pärani ja üritas midagi öelda, kuid välja tuli ainult arusaamatu ägin. Tema verd täis valgunud silmade üllatunud pilk leidis Venceni. Siis haarasid tema kogukat keha ägedad krambid, ta kukkus toolilt maha, lõi pea vastu lauaserva ära ja jäi põrandale tõmblema.
Vencen ajas end üllatava kiirusega püsti. Ka temal oli juba silmnähtavalt raskem hingata, kuid ta oli vaid väikese sõõmu teed neelanud. Ta toetus ühe väriseva käega toolileenile, teisega aga tõmbas kuuehõlma alt oma pika särava väitsa.
„Sina... sa väike lurjus...“ sisises ta ja sööstis Rumi poole. Rumi taganes hirmunult, kui nägi loomalikku viha tema pilgus. Enne, kui ta jõudis üldse midagi mõelda, kukkus mees talle otsa. Ta ootas, et iga hetk tungib Venceni pussi hirmus tera tema kõhtu, ent valu ei tulnudki. Ta sai aru, et karjub kiledalt, ja jäi vait. Venceni nägu oli tema oma vastu surutud, nii et üks pärani silm täitis peaaegu kogu ta nägemisvälja. Rumi tundis tema mürgist hapukat hingeõhku. Pingutusega veeretas ta Venceni enda pealt maha.
Elva seisis tema kohal, käes üks neist väikestest taskuvibupüssidest, mida lauskmaa rahvale kasutada meeldib. Ta märkas silmanurgast, et Venceni kaelast turritas välja tilluke nool.
Elva suul mängles üllatusesegune naeratus, kuid millegipärast sihtis ta nüüd vibupüssiga Rumit.
„Mida sa tegid?“ küsis neiu. „Mingi mürk?“
„Veriastel,“ pomises Rumi. Kokakunst ja vanade lugude tundmine olid ainsad asjad, milles ta Vencenist ja Blokist kindlasti parem oli olnud, ja vanades lugudes oli alati terake tõtt. „See pole päriselt lihasööja taim, aga ikkagi... päris mürgine.“ Ta neelatas. „Ma tapsin sellega rotte. Sahvris.“
„Väga kaval,“ ütles Elva tunnustavalt. „Oleksin nendega ilmselt ise hakkama saanud, aga sinust oli palju abi.“
„Sa... sa ei ole Matteringi ülikooli õpitüdruk. Kes sa oled?“ Rumi üritas end küünarnukkidele püsti ajada, aga Elva raputas hoiatavalt pead ja viibutas oma vibupüssiga.
„Keegi, kellel on Ragnari aardele sama palju õigust kui neil.“
„Aga ainult nemad teadsid, kus see on.“
„Ei. Nemad ja veel üks mees. Leiv. Minu isa.“ Elva naeris. „Mõnikord tulevad surnuks peetud siiski tundrast tagasi. Ma lähen nüüd varanduse järele. Sinust oleks tark mulle mitte järgneda, Rumi Kettilipoeg.“
„Ja... mida sa pärast teed?“
Elva peatus enne tuisku kadumist lävel ja mõtles selle üle järele. Siis ta naeratas.
„Võib-olla tulen siia tagasi. Lõppude lõpuks teed sa ikkagi maailma parimaid jänesepirukaid.“
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0575)