Unenäod painasid mind juba kolmandat nädalat. Need olid kas kirjeldamatult realistlikud ja hirme ning õudust täis või siis sellised, kus ei toimu midagi peale abstraktse ja seosetu sagimise, kuid mis virutavad hullemini jalad alt kui miski muu.

Olin just ärganud ühest, kus mind ajasid mööda iidse ja pehastunud puitlinna kitsaid tänavaid taga mingid vormitud-kehatud õudused. Üritasin nende eest meeleheitlikult põgeneda, aga jalad olid tuimad ning ootamatult rasked, keeldudes sõna kuulamast. Inimmeeltega ähmaselt aimatavaid olendeid tuli aga aina juurde, neid voolas võika massina tänavaäärsete majade mustavatest akendest ning ustest, ja mida rohkem neid lisandus, seda raskemaks näis edasiliikumine muutuvat. Viimaks ei kuulanud jalad enam üldse sõna, sain vaid abitult jälgida nende grotesksete peletiste tahtlikult aeglast lähenemist nagu võrku takerdunud kärbes, kes on ümbritsetud loendamatust hulgast ämblikest. Ärkasin hetkel, kui kõige lähemale jõudnu end minu poole küünitas ja oma liigendliku käpaga minu pea järele haaras.

Lamasin üleni higisena, linad ihukülge kleepumas, ja tundsin vaid külma, väsimust ning lootusetust. Uuesti magamajäämiseks olin liiga hirmul, voodist üles tõusmiseks aga liiga väsinud.

Lõpuks vajusin mingisse hämusesse seisundisse, kus tiksusin aegajalt ärgates kogu ülejäänud öö hommikuni.

Lõplikult virgusin esimeste päikesekiirte saatel, vaarusin kööki ning vägistasin sisse kannutäie kohvi. Peale seda oli nüüd juba ka füüsiliselt kehv olla, kohv keeras maos nagu hape ja väsimustunne ei kavatsenudki taanduda.

Istusin köögis tükk aega toolil ja jõllitasin vana raadiot. Töökohta mul enam polnud. Arsti juurde polnud mõtet minna, seal kirjutati vaid hobuseannuseid ravimeid, mille ostmiseks raha ei jätkunud ning mis ei mõjunud mu seisundile karvavõrdki.

Ülejäänud päeva veetsin vanaisa raamatukogus. Lugemiseks polnud jõudu ega keskendumisvõimet. Nii ma siis sirvisin nahka köidetud ja kulunud teoseid, kuni hakkas taas hämarduma ja käes oli uus videvikutund. Selline küll pealiskaudne, aga siiski süstemaatiline tegevus aitas samas närve lõdvestada, sest päev otsa nähtamatult õhus rippunud pinge hakkas tasapisi isegi kahanema. Käisin köögis, sõin kasina õhtusöögi, mis koosnes paarist võileivast ja eilsest kartulipudrust ning otsustasin viimaks kiire jalutuskäigu kasuks õhtuhämaruses.

Sikutasin mantli selga ja tegin liigselt kiirustamata tiiru ümber kodukvartali. Tuleb tunnistada, et õhtustel jalutuskäikudel on alati olnud mu üle imeline maagiline mõju. Imetlesin lopsakate aedade rohelusse uppunud maju, helendavaid aknaid ja nende taga salapäraste varjudena askeldavaid inimesi ja tundsin end märksa paremini.

Kodumaja ette jõudes lahustus verivärske kindlustunne taas olematuks. Kogu hoone tundus igast avausest ja kivipraost õhkavat kujutlematut õudust. Seisin nõnda rumalalt maja ees küllap oma pool tundi, kuni lõpuks jõudis mulle kohale, et ma ei saa ka lihtalt kogu ööks tänavale jääda.

Ampsasin veel kööki jäänud jääke ja suundusin sealt otse voodi. Uni aga ei tahtnud mitte tulla, vähkresin linade vahel tund või kaks, kuni loobusin ja otsustasin rohud appi võtta. Peale pisut mõtlemist meenus ka, kus olin unerohu karpi viimati näinud – eks ikka raamatukogus.

Päikesepaistes nii hubane ruum kujutas end ööhämaruses tõelise luupainajana. Kõige hullematena tundusid aga riiulid, mis näisid naginal pea kohale kokku koolduvat ilmselge sooviga mulle peale vajuda ja mind surnuks lämmatada. Sõimasin end mõttes idioodiks ning lipsasin riiulite alt läbi ruumi keskele. Rabasin laualt ravimipurgi ja ühe poolelioleva raamatu ning tahtsin sama kiirelt kaduda, kui ootamatult haaras mu tähelepanu riiulite vahelt kostev itsitamine. Vaatasin sinnapoole ning tundsin, kuidas veri soontes jäätus. Riiulite vahele oli madal poolemeetrine käik, mida ma polnud kunagi varem silmanud ja sealt jõllitas mulle vastu pulstunud rotisarnane olevus. Ainult et sellel olevusel oli inimese nägu. Küll väändunud ja kohutavalt moonutatud, aga selgelt inimese oma lai irve ees ja kollased hambad paljastatud. Röögatasin ehmatusest ja ärkasin oma voodis. Selgus, et olin kõigest hoolimata siiski magama jäänud.

Keerasin teise külje ja üritasin uuesti uinuda. Seekord tabas mind üks neist abstraktsetest unenägudest. Sellistest, kus vorm, ruum ja aeg ning mõtted sulanduvad ühtseks amorfseks massiks.

Ainult seekord puudusid sedasorti fantaasiaga kaasaskäivad hirm, meeleheide või ahastus täielikult. Pigem kujutas unenägu endast vabanemist, kus pidin võõrapärase hääle poolt mu kõrva sosistatud nimekirja alusel korjama kogu majapealt kokku terve hulga absurdseid esemeid ja need siis täpselt etteantud juhiste järgi kokku seadma. Ja see ei olud lihtsalt mäng, tundsin iga rakuga oma ülesande olulisust ja ülimust, enda äravalitud positsiooni ning kui lõpuks sain viimase detaili paika, valdas mind uskumatu kõikehõlmav eufooria. Kogetud ekstaas oli sedavõrd tugev, et ärkasin üles ja naersin ning vähkresin heameelest mitu minutit, kuni hakkasin enda ümber asetsevat maailma aduma.

Väljas paistis olevat varajane lõuna ja ma ei suutnud enda õnne uskuda. Olin maganud rahulikult, näinud ehk küll jaburat unenägu, aga selle eest sugugi mitte hirmsat – pigem vastupidi - ääretult meeldivat. Tundsin end väljapuhanuna ja värskena. Kargasin voodist üles ja ootamatult haaras hirm oma raudse ja niiske käega kõrist.

Kirjutuslaual lebas seesama arusaamatu konstruktsiooniga masin, mida olin unes nõnda õhinaga ehitanud. Selge see, olin lõplikult segi läinud, muutunud kuutõbiseks ja hakanud ehitama kättejuhtuvast sodist tont teab mida. Tahtsin vihaga laual lebava agregaadi põrandale paisata, aga miski takistas seda tegemast. Pigem kummardusin sellele lähemale ja püüdsin aparaadi otstarvet ära arvata. Loomulikult see ei õnnestunud. Hullem veel - ma ei suutnud isegi taibata, kust on selle osised pärit. Paari jupi puhul tekkis vähemalt kahtlus, et küllap pidin nende saamiseks rüüstama koridori seinakella, aga valdav enamus neist olid mulle täiesti tundmatud.

Taga hullemaks - lähemal silmitsemisel tundus see isegi kergelt rohekalt helendavat. Võtsin selle unest tuttava konstruktsiooni kätte ja silmitsesin seda igast küljest. Pikkust oli esemel ehk umbes lillevaasi jagu ning hoolimata oma keerukusest tundus see üllatavalt kergena. Koukisin lauasahtlist paberinoa, plaaniga veider agregaat juppideks lammutada, aga lõin kõhklema. Meenus taas äsjanähtud unenägu, kus mu käesoleval seadmel oli ülimalt oluline tähendus – ainult et ma ei suutnud seda enam kuidagi meenutada.

Saatsin mõttes kõik põrgu ja viisin müstilise masina raamatukokku, et seda hiljem edasi uurida. Seejärel loivasin kööki, praadisin kartuleid ja mugisin kõhu täis. Proovisin vahelduseks jätkata ka tööd ühe oma varasema artikli kallal. Üllatuseks seekord isegi mõnevõrra edukalt. Kui väljas uuesti hämardus, oli tekst omajagu arenenud ja peab ütlema, et tuju oli seetõttu viimase peal. Justkui oleks mingi paine peale veidra masin-skulptuuri valmimist minust välja voolanud. Kõndisin rahulolevalt raamatukokku, et mõnd teost sirvida ning mu pilk langes taas masinale, mis tundus nüüd veelgi intensiivsemalt helendavat. Võitlesin veelkord sooviga see osadeks lahti lammutada, kuid ka seekord sai alateadlik unest pärit kartus ratsionaalsest mõistusest võitu. Heitsin seega diivanile otsusega unenäo-aparaati esialgu eirata ja võtsin ette ühe kergekoelise seiklusloo kosmoseränduritest.

Uni, mis vanale kosmoseooper-sopakale järgnes, oli veider, aga kui meeldivalt veider! Selles unes kõndisin ma mööda oma vanaisa maja, käes seesama müstiline seade, mis helendas kui kaarleeklamp, ja igal pool, kuhu selle valguskiired langesid põgenesid kiunudes kõikide mu varasemate unede painajad. Nad tormlesid must eemale, kogunesid pimedatesse nurkadesse ja piiksusid ning kriiskasid surmahirmus, kui neid laterna roheka valgusega üle kallasin. Ei pea vist ütlemagi, kui rahuldusttekitav see uni oli. Jooksin naerdes ringi ja kihutasin painajaid mööda hoonet üha kaugemale ja sügavamale. Lõpuks keldrisse jõudnud, polnud tontidel enam kuhugi taganeda ja nad sulandusid kriisates sammaldunud kividesse.

Ärkasin rahuloleva ja rõõmsana, kuigi kehas oli tunne, nagu oleksin sörkjooksu teinud ja mind valdas isegi kahtlus, ega ma päriselt kogu unes nähtud matka läbi teinud. Tõstsin enda kuutõbise mõistuse sünnitise kaminasimsile ja silmitsesin seda hullumeelse teadvuse loomingut üheaegu nii uhkuse kui hirmuga. Paistis, et mu teadvuses vallandus mingi iseeneslik kaitserefleks ja hullusehoos olin ehitanud endale talismani, mille abil mu mõistus kaitses seda alateadvuses peituvate koletiste eest.

Päeva jooksul sain oma artikli valmis ja käisin viisin selle posti. Kuram, nii võib tõesti taas tööle hakata.

Ka sel ööl ilmutas müstiline latern end mu unedesse. Seekord hõljus tema salapärane rohekas helendus üle kogu maja ning iga akna taha sattunud uudishimulik olevus imeti koheselt agregaadi silmipimestavalt helendavasse sisemusse.

Nii jätkusid uned kolm- või neli päeva. Pean tunnistama, et ma pole kogu oma elu jooksul niivõrd kirkaid ja meeldejäävaid unenägusid näinud. Ühes kõndisin näiteks aeglaselt kogu linna tänavad läbi ja puhastasin enda laterna abil need kõigest kurjast ja sopast. Teises käis aga linnarahvas mu kodus justkui palverännakul kaasavõetud küünlaid laterna pealt süütamas, et puhastavat valgust igale poole üle kogu linna laiali kanda. Tundsin end neis unenägudes kui kangelane või päästja ja mõnus ebamaine hea tunne täitis hinge ka ärkveloleku ajal.

Loobusin ka enda soovidest maagilist talismani lahti võtta või hävitada. Pigem hakkas mulle üha enam tunduma, et olin valmis ehitanud oma isikliku versiooni indiaanlaste unenäopüüdjast – voodi kohale riputatavast esemest, mis takistab halbu unenägusid ja neid toovaid kurje vaime.

Ühel ööl lõpetasin, nagu ikka, hilja. Vedasin end voodisse ja kustusin võrdlemisi kiirelt ära. Kuid selle asemel, et vajuda unenägudeta hämarikku, leidsin enda oma maja rõdul. Ent midagi oli muutunud. Tundsin lausa füüsiliselt millegi suure ja kohutava lähedalolekut. Ja siis see tuli. Pilvitust taevast ja tähtede vahelt langes alla maa poole midagi musta. Nii musta, et selle vaatamine tegi silmadele sama palju haiget kui päikese silmitsemine. Alguses oli see väike, aga siis voltis see end lahti ja varjutas oma kehaga tähed. See oli midagi vormitut, kirjeldamatut ja võigast. Veidi õhus rippununa hakkasid koletisest välja venima pikad londi või paljude liigenditega ämblikujalgade sarnased moodustised. Need tungisid ükshaaval kõigi linna majade korstendest sisse. Rohkem ma ei suutnud enam vaadata. Tormasin tagasi majja ja minuni jõudis taipamine. See asi, see talisman, see ei tulnud mu enese alateadvusest. See oli hoopis majakas. Ese, mis oli määratud näitama nimetule õudusele teed läbi dimensioonide vaheliste karide ning kuristike meie maailma, minu kodulinnani!

Jooksin raamatukokku ja peksin rusikatega nõrgalt helendavat masinat, kuni valu mind äratas. Seisin hetke vaadates enda ees lebavaid kilde ja verest tilkuvaid särgikäiseid ning teadsin, et olin jäänud lootusetult hiljaks.

Kõndisin kuutõbisena alla esikusse. Paotasin välisukse. Veel siiani olin lootnud, et kõik see oli lihtsalt uni. Mu haige alateadvuse vasturünnak mu enda leiutatud vastumürgile. Kuid pilk tänaval märatsevale loomastunud rahvamassile ja oma soolikatega laternapostide külge poodud inimestele kustutas viimasegi hingitsenud lootusekübeme.

Lõin ukse pärani lahti ja tormasin välja tänavale. Tänavale, kus valitses kaos, maniakkide tänavale.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0546)