1.Alustame üldisest. Tean, et oled avaldanud Tõusva Päikese Maa vaimuga jutukogu („Hinged Mõõgateral”) ja vaimustud igasugu Jaapani värgist, ent esiteks pole see sinust kõik ja teiseks, ehk pajatad ka sellest Jaapani-huvist lähemalt?

Elukutselt olen ajakirjanik ja töötan Rahvusringhäälingus. Üldiselt olen igast otsast nohik: väljaspool Jaapani-huvi mängin lauarollimänge („Dungeons & Dragons“ jms), videomänge ja tegelen jõudumööda ka larbiga (live action roleplaying). Jaapanis elades armusin matkamisse ja mägironimisse. Samuti huvitun sõjaajaloost ning loomulikult ka ulmekirjandusest. Pärast lapsevanemaks saamist on aga erinevate hobide jaoks siiski märksa vähem aega jäänud.

Kuidas ma täpselt Jaapani-huvini jõudsin, on raske öelda, sest see algas juba lapsepõlvest. Üks mõjutaja oli kindlasti see, et viiendas klassis hakkasin karated õppima. Kuigi ma pole sellega enam ammu tegelenud, jäid võitluskunstid minuga kogu eluks. Praegu harrastan Jaapani mõõgakunsti nimega Suiō-ryū iai kenpō, mida on meistrilt õpilasele edasi pärandatud juba 16. sajandi lõpust. See hõlmab lisaks mõõgale ka mitmeid teisi keskaegseid Jaapani relvi ja on väga praktiline.

Teiseks oluliseks mõjutajaks oli Jaapani animatsioon. Mul on kustumatu mälestus hetkest, kui nägin lapsena ETV pealt Hayao Miyazaki legendaarset filmi „Princess Mononoke.“ Olin nii vaimustuses, et ei suutnud öösel magama jääda. Tollal ei teadnud ma animest veel midagi, kuid põhikooli lõpus ja keskkooli alguses avastasin selle uuesti ning siis tarbisin seda tohututes kogustes. Tänaseks olen muutunud küllaltki valivaks vaatajaks.

2. Kuna su ülalnimetatud raamat on puhas žanriulme ja meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud?

Huvi ulme vastu algas nii varakult, et seda on raske täpselt meenutada. Küllap hakkasid kõigepealt huvi pakkuma kodumaises televisioonis nähtud ulmefilmid, -sarjad ja animatsioon. Lapsepõlvest meenub näiteks telesari „Tähevärav“ ja „Digimoni“ anime.

Ulmeromaanid jõudsid minu ellu kusagil keskkooli ajal. Mul polnud püsivust, et pikalt paigal istuda ja lugeda, kuid audioraamatud sobisid suurepäraselt – eriti koeraga jalutades, puid lõhkudes või muude liikuvate tegevuste kõrvale. Sellest ajast saadik olen audioraamatute juurde jäänud. Just sel perioodil süvenesin ka täielikult ulmesse. Kuna suur osa Jaapani animatsioonist kuulub samuti ulmežanrisse, ammutasin tohutult ka sellest suunast.

3. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see, mis sind selleni viis?

Esimesed katsed midagi kirja panna tegin samuti keska ajal, kuid tõsisemalt hakkasin kirjutamisele pühenduma ülikooli kõrvalt. Ei oskagi täpselt öelda, kust tuli tung midagi ise luua – võib-olla on see lihtsalt mingi pisik, millega sünnime.

Kirjutasin sahtlipõhja terve fantasy-romaani, aga ei lõpetanud seda kunagi ära. Hiljem tundus see liiga mahukas ja laialivalgunud, et selle juurde tagasi pöörduda. 2016. aastal ilmus mul ülikooliõpingute kõrvalt esimene jutt Reaktoris. Selleks oli „Teiselpool inimest“. Tollal köitsid mind eriti küberpunk ja militaarulme.

4. Kui palju oma ajast pühendad kirjutamisele ja kuidas see protsess sul üldjoontes välja näeb?

Praegu on pereelu kõrvalt kirjutamiseks väga raske aega leida, kuigi näpistan siit ja sealt hetki. Kui võimalik, kirjutan töö kõrvalt või nädalavahetustel. Kahjuks pole mind õnnistatud võimega õhtuti kirjutada – kogu looming peab sündima päevasel ajal. Kui õhtul laps juba magab, siis on endal ka toss väljas. Võin küll tahtejõuga sundida end kirjutama, kuid tekst kannatab sellest.

Minu looming sünnib suuresti jalgades. Pean kõndima, et mõelda. Ideed tekivad matkates või pikkadel jalutuskäikudel metsas, mistõttu on pastakas ja märkmik alati kaasas. Linnatänavatel see aga ei tööta – loovus hakkab voolama vaid looduskeskkonnas. Istudes kipun kinni kiiluma ning tähelepanu hajub kergesti, tekib tahtmine telefoni vaadata jne. Seetõttu peab kirjutamise ajaks enamik mõtteid juba valmis olema. Kuulun kindlasti nende kirjanike hulka, kes planeerivad ette, mitte ei kirjuta spontaanselt.

5. Ja ka sulle küsimus klassikavaramust – sa kirjutad (ka) ulmet ja tuleb tunnistada, et usaldusväärsetele andmetele tuginedes väga head ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme?

Sellele küsimusele on raske vastata. Teadusliku fantastika puhul meeldib mulle alati mõelda, kuhu praegu pead tõstvad trendid võivad kunagi välja viia—olgu selleks kliimamuutused, antibiootikumiresistentsuse levik, murrangulise tehnoloogia areng (näiteks tehisaru) või midagi muud. Mind paelub just meie enda maailma tulevik. Lugu ei pea toimuma kusagil kaugel kosmoses. Ei oskagi öeldagi miks, aga mind on alati võlunud sünged tulevikustsenaariumid. Ma ei taha loomulikult, et need tõeks saaks, aga huvitav on nende mõtetega mängida. Samuti on mind alati huvitanud transhumanism ja see, kuhu see võib viimaks välja viia.

Fantasy-alamžanri armastust on raskem kirjeldada. Mind paelub keskaeg ja varauusaeg, eriti Jaapani kontekstis, kuid miks mitte siis juba kirjutada ajaloolistest sündmustest meie enda maailmas? Milleks üldse ulme? Ajalugu on iseenesest väga põnev, aga üleloomuliku lisamine ajaloolisse keskkonda annab minu meelest loole palju juurde. Teisest küljest olen alati tundnud vajadust luua just enda maailmu.

Ma saan mingit nohiklikku rahuldust sellest, kui mul on oma fiktsionaalse maailma, mandri või riigi kaart. Kogu see kaardiporno on teatud fantasy-autoritel lausa kiiks. Enda tehtud kaardiga maailm on minu liivakast. Paljud minu lemmikautorid kirjutavad nii, et enamik nende lugusid leiavad aset ühes ja samas, nende enda loodud fantaasiamaailmas. Kui nendesse maailmadesse pidevalt uusi lugusid lisada, hakkavad need tõeliselt elama. Maailmale tekib ajalugu. George R. R. Martinil on ainuüksi oma maailma ajaloost terveid raamatuid! Mõni peab seda mõttetuks müraks, asjatuks infoks, mida lugeja üldse ei vaja, aga see on jällegi mingi eraldi kiiks ja mulle tundub, et selle kiiksuga inimesi jagub. Muidu need fantasy-tellised nii hästi ei müüks. Tahaksin, et minu Tuhande Saaremaailm saavutaks midagi sarnast: terviklik oma ajalugu, sündmused, mis põimuvad omavahel ja loovad suure narratiivi. Et lugeja avaks raamatu ja näeks kohe kaarti. Mul on see fantasy-kaardiporno ikka tugevalt veres.

6. Kui reastaksid enda eelistuste pingeritta ulmekirjanduse kolm põhilist alamžanrit ehk teadusliku fantastika, fantasy ja õuduse, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja ja põhjendada lause-paariga.

1)      Fantasy – Siinkohal on oluline minu armastus keskaegse ja varauusaegse sõjanduse vastu. Relvad, turvised, võitlemine – kõik selline. Põhjalikest võitluskirjeldustest ei tule minu lugudes üldjuhul puudust. Ehk siis fantasy puhul lööb minus tugevalt välja sõjaajaloo huviline. Samuti peegeldub siin mu huvi Jaapani ajaloo vastu, isegi kui ma ei kasuta otseselt ajaloolist Jaapanit, vaid omaenda loodud versiooni sellest. Lemmikutena tooksin välja Joe Abercrombie „The First Law’“ sarja(d), Anthony Ryani „Covenant of Steel’i“ sarja ning Lian Hearni „Otori lood“. Kõik nad on sünkmorni ehk grimdark 'i musternäited, eriti esimesed kaks.

2)      Teaduslik fantastika – Kui oleksin seda pingerida koostanud 5–6 aastat tagasi, oleks see olnud esikohal, kuid ajaga on huvid veidi nihkunud. Teaduslikus fantastikas köidavad mind eriti küberpunk, tehnotrillerid ja militaarulme. Eelistan realistlikku, kõva ulmet, mis on pigem sünkmornides toonides ja millel on sageli noir' mõjutusi. Noir ja ulme sobivad minu meelest suurepäraselt kokku. Lemmikute hulka kuuluvad Daniel Suarez („Change Agent“), Paolo Bacigalupi („The Water Knife“), Ramez Naam („Nexus“), James S.A. Corey („The Expanse“) ja Marko Kloos („Frontlines“).

3)      Õudus – Õudus üksinda minu jaoks ei toimi, aga ma jumaldan seda lisandina. Minu lugudes leidub õuduselemente nii fantasy's kui ka teaduslikus fantastikas. Õudus loob suurepärase pinge ja atmosfääri—see on nagu universaalne maitseaine, millega saab rikastada peaaegu iga žanri.

7. Elame ajastul, kus raamatu välja andmine on lihtsam kui kunagi varem ja uut kirjandust tuleb uksest ja aknast, aga… Mis eristab sind teistest autoritest sinu enda meelest? Et miks peaks keegi justnimelt sinu tekste lugema?

Kõige lihtsam on küsida: kui paljud autorid kirjutavad keskaegsest Jaapanist inspireeritud ulmet? Ja mitte lihtsalt Aasiast või Jaapanist lõdvalt mõjutatud lugusid, vaid ulmet, mis tugineb põhjalikule ajaloolisele uurimistööle? Olen süvitsi uurinud Jaapani ajalugu ning kuigi mu lood leiavad aset väljamõeldud maailmas, püüan edasi anda võimalikult realistlikku ja ajastutruud pilti 16. sajandi viimase veerandi Jaapanist. Ka mu üleloomulikud elemendid põhinevad jaapanlaste endi uskumustel ning sealjuures mitte ainult lugejatele laialdaselt tuttavatel troopidel. Kõige selle taustal püüan usutavalt edasi anda toonaste jaapanlaste arusaamu armastusest, traagikast, ohverdustest ja kohusetundest. See pole lihtsalt fantaasia, millele on lisatud samuraimõõgad ja kirsipuud.

8. „Hinged mõõgateral“ on üks vähestest kodumaistest Kaug-Ida vaimuga teostest, mille maailm on siiski väljamõeldud. Ent kui kaua sa lõid seda maailmalugu ja tegelastelugu ning kuidas sa seda tegid?

Minu loodud maailm hakkas kujunema Jaapanis elatud aastatel. Elasin ajaloolises linnas ning reisisin palju mööda erinevaid ajaloolisi paiku—pühamud, templid, lossid ja kunagised lahinguväljad. Osalesin nii budistlikes kui ka šintoistlikes usutalitustes, külastasin vanu võitluskunstide koole ning kohtusin traditsiooniliste käsitöömeistritega, nende hulgas ka mõõgaseppadega. Imasin Jaapani olustikku, kultuuri ja traditsioone nagu päevalill päikesevalgust.

Looming ise sai siiski alguse pärast Eestisse naasmist. Ühtäkki tundsin, et kogu see kogemus vajas mingit väljundit – see tuli endast välja kirjutada. Eestis hakkasin veelgi põhjalikumalt uurima kirjalikke allikaid, süvenedes Jaapani ajalukku ja traditsioonidesse. Just nii hakkas kujunema maailm, mis on küll väljamõeldud, kuid tugevalt ajaloolisest Jaapanist inspireeritud.

9. Olen kindel, et Tõusva Päikese Maa eksootika jääb su loomes domineerima, aga  mind huvitab, et kas kõigest domineerima? Et kas plaanid ka muud temaatikat kui senistes lugudes valitsev katana-romanss?

Mulle meeldib, et kasutad väljendit katana-romanss – peaksin seda enda reklaamimiseks kasutama! Aga vastuseks su küsimusele: jah, tahaksin käsitleda ka muud temaatikat. Olen põgusalt uurinud näiteks Eesti Põhjasõja ajastut, mis on mulle teatud mõttes huvipakkuv. Kahjuks jääb ajast rängalt puudu. Hetkel pingutan, et Tuhandel Saare maailmas midagi edaspidigi sünniks. Isegi kui lood võtavad kaua aega, tahan, et see maailm elaks edasi.

10. Kuidas suhtud tagasisidestustesse ja mida arvad Eesti ulmearvustustest üldiselt ja loomulikult nimesid nimetama?

Tavaliselt ei loe ma arvustusi kuigi palju, välja arvatud siis, kui need puudutavad teoseid, mis mind otseselt huvitavad. Seetõttu ei saa ma ka Eesti ulmearvustuste kohta väga üldistavaid hinnanguid anda.

Mis puutub tagasisidesse, siis seda vajab iga autor. Konstruktiivne kriitika on hindamatu, kuigi selle definitsioon võib inimeseti erineda. Mõned eelistavad väga otsekohest ja halastamatut lähenemist, samas kui paljud – eriti alustavad autorid – ei pruugi sellega toime tulla. Enamik kirjutajaid on oma loomingu suhtes tundlikud. Otsekohesuse ja taktitundelisuse vahel on vaja leida õige tasakaalukoht. Paraku pole see sugugi lihtne ülesanne.

11. Kui kursis oled sa kodumaise ulmega ja kas sul arvamus/üldhinnang, et milline on Eesti ulme seisukord täna, anno 2025?

Tunnistan, et ma ei loe kodumaist ulmet ülemäära palju, kuid täiesti pimedas siiski ka ei koba. Üldiselt paistab, et värsket verd ei tule eriti peale, vähemalt mitte selliseid inimesi, kes konkreetselt žanriulmet viljeleks. See tähendab, et meie ulmeskeene autorite ring kipub vananema. Samas on palju neid, kes tantsivad ulme serval. Vaevalt, et uitulme rohkus meie ulmefänne ülemäära rõõmustab.

Tundub, et Eestis saab ulmet edukalt kirjutada siis, kui sa ei ütle, et see on ulme. Tegelikult on inimesed ulme suhtes üsna sallivad, kuigi sageli ei teadvustata seda. Üleloomulikku on meie kirjanduses küllaga. Samas kui lüüa peale tempel „ulme“, kangastub paljude inimeste silme ette arvatavasti midagi imelikku, veidrat ja juustust. Midagi laserpüsside ja rakettidega. Samas on ulme tegelikult nii palju enamat. Tegelikult domineeribki kino- ning voogedastusplatvormidel täna juba ulme. Võib-olla ei tee eestlane seda ühendust ära? See on vähemalt minu tähelepanek.

12. Reaktorisse saabus hiljuti esimene AI-hõnguline lugu, et mida sa arvad AI-kiirmarsist kunstide valdkonda?

Ma arvan, et tehisarust pole meil pääsu, meeldib see meile või mitte. Mitte ükski tehnoloogia pole ajaloos kunagi purki jäänud, kui kellelgi on sellest midagi võita. Piltlikult öeldes meeldiks meile kõigile, kui AI teeks ära kõik nõmedad tööd nagu nõude pesemine, tubade koristamine ning puude lõhkumine, jättes meile vaid loomingulise töö. Samas tundub, et AI liigub just loomingusse ning jätab puud, nõud ja koristamise meile.

Ma usun, et tulevikus võib AI asendada keskpäraseid autoreid ja toota näiteks nn lennujaamakirjandust ja muid kergeid sopakaid. Sellisele asjale on kindlasti  turgu. Kuid ma ei usu, et tehisintellekt suudaks iialgi asendada suuri autoreid, eriti geeniusi. AI-l on selleks liiga vähe leidlikkust ja originaalsust. Kuigi võiks väita, et kõik me jäljendame mingil määral varasemat loomingut, on tehisaru puhul see eriti silmatorkav.

Küll aga arvan, et AI võiks olla kirjanikule väärtuslik abivahend. Selle asemel, et lasta AI-l enda eest kirjutada, võiks sellega konsulteerida. Tal võib olla häid nõuandeid

13. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on?

Mulle meeldib väga kirjutada suvilas. Sealjuures mitte isegi suvel, vaid hoopis pigem sügisel, kui ilmad on juba jahedamad ja õhtul läheb varem pimedaks. Kaminas praksub tuli, palkseinte taga sahisevad sügistuules kuused ja männid või pladiseb vihm. Enne kirjutamist lähen mere äärde jalutama ja vaatan päikeseloojangut.

Kirjutamise puhul on mulle kõige vähem meeltmööda toimetamine, eriti õigekeelsusega mässamine. Keegi võiks selle töö täielikult minu eest ära teha, aga paraku päris nii ka ei saa. Samuti muudab kirjutamise ebameeldivaks, kui õlul on liialt palju argimuresid. Ma ei oska neid ajutiselt välja lülitada. Minu jaoks ei kao probleem kunagi ära enne, kui see on lahendatud, seetõttu saan kirjutada alles siis, kui ma ei muretse mingi muu asja pärast.