„Surnud ei astu ise hauast välja.“ Ada Ashtoni pilk oli kurb. Kahetsused ja möödunud rõõm peitusid sinna, sõnad, mida ei jõudnud välja öelda siis, kui selleks oli võimalus.

Amon istus kannatlikult, käed süles, pilk ees. Samaaegselt oli tal külm ja palav ning üha higisemaks kiskuv laup pani ta ennast kiruma, et oli kuue selga jätnud. Ilma ei olnuks tal aga kahtlustki, et keha oleks oma võimusse võtnud külmavärinad. Ta tahtis midagi öelda, aga ükski mõte ei pakkunud selles mornis õhtus tröösti.

„Kas sa aitad mind?“ Ada tumedad juuksed olid seotud lodevasse krunni, näol mõtlik ilme tuhande-tuhande tedretähni keskel.

„Muidugi,“ ütles Amon. „Matthew....“ Sinu vend oli ka mulle venna eest, mõtles ta, ega suutnud seda välja öelda. Ühestki sõnast ei piisanud. Ta tõstis käe, tahtis neiule midagi pakkuda, midagi, mida tal ei olnud, mis oleks kõik ära parandanud, läinud päevade koledused, kõik, millega ta ei olnud ise toime tulnud.

„Ma aitan sind.“

 

*

 

Loch Magrath oli suur järv mägede jalamil, millelt alla voolavate jõgede vett see ahnelt neelas. Tumedad pilved moondasid mäeseljaku tuhakarva, ükski lill ega sinine sammal ei suutnud ajada sel aastaajal juuri mulda. Lumi, tundus see hall olevat. Amon kissitas silmi. Siinmail ei leidnud hing kosutust, ei karastavat talveõhku.

Järve keskel tõusis veest konarlik küngas, üle mille oleks kui nirisenud majad, tornid, müürid, korrapäratult kui ümberkukkunud klotsivirn. Sinnapoole Amon ei liikunud. Tema sihtpunktiks oli hoopis järvekaldal olev pisike asula. Kokkuklopsitud hooned, puit kulunud, katused räämas. Lombised teed, kajakad, kajakad igal pool, nende kõledad karjed, näljased silmad, nad tiirutasid küla kohal nagu raipeid noolivad kotkad. Laternad ei suutnud tänavaid valgustada, nende klaas oli tahmast tume. Rahvast oli vähe, tund liiga hiline.

Ükskõik, kus laias maailmas rännata, oli üks koht alati see, kust kõige parem uudiseid otsida. See kõrts aga näis juba väljast kummaliselt kõle. Uppivajunud uks, kõrval läbivettinud halukuhi, ämber, mille sisu ta ei julgenud vaadata, silt, millelt nimi ammu kulunud. Paik ei pakkunud tröösti, see oli loodud karmides oludes vastu pidamiseks.

Vestlus Adaga oli midagi temas äratanud. Minevik oli liialt valus, need mõtted, mälestused, paremad päevad. See sundis teda edasi. Armastus, iha vastuste järele või midagi hoopis seletamatut.

Korravalvekapten Maurice Rowley oli hommikul heitnud mured kõrvale. „See on ebausklik rahvas,“ oli ta öelnud. „Nad arvavad, et öös peitub rohkem kui vaid pimedus. Küllap tegi keegi uljaspea mõne omast arust kavala tüki ja ajas külarahva ärevile.“

Siiski ei olnud ta keelanud Amonil minna vastuseid otsima. Oli isegi korraldanud talle postitõllaga sõidu Loch Magrathi lähedale.

Amon sisenes.

See oli säärane kõrts, kuhu jõuti õhtu lõpuks, aga mida ei kõlvanud näha päevavalguses, kus riiulitel puhkavate pudelite sisu passis pigem põrandaid puhastama ning ainsat, mida kõlbas tõeliselt juua, poleks mujal proovinud isegi tasuta. Kunded olid nimme võimalikult uduste silmadega, keeled tundetuks kõrvetatud, lootused kõik jäänud üleeilsesse päeva.

Amon vahetas kõrtsmikuga tervitussõnad ja poolteist viisakusväljendit. Seejärel rääkis ta külastuse eesmärgist. Kogu jutu vältel püsisid kõhetu mehe silmad Amoni kuuel, mis oli selle paiga jaoks ilmselgelt liiga uhke.

„Ah et sina siis tulid meie muredele lahendust otsima,“ ütles kõrtsmik. Ta pühkis sõrmed põlle sisse ning kõlistas riiuli kõrval rippuvat kella. „Kiviorust tuli inspektor!“ hüüdis ta üle kõrtsi.

Amon raputas pead. „Ma ei ole inspektor,“ ütles ta, aga sõnad kadusid kasvava jutuvada varju.

„Habemetüügas ees, aga ega see poisikese lõusta peida,“ ütles üks vanemapoolsetest külastajatest.

„Ma mõtlesi, et tuleva päris pataljon, või noh, kõvasti kangeid korda majja lüüma!“ ütles teine.

„Raudselt sõidab hobusega, kui meie tallame mudateed. Rikas soerd.“

Amon hõõrus laupa. Postitõlla nurk, tahtis ta öelda. Korraga oli kambris lämmatavalt palav. Ta ei saanud külarahvale pettumust ette heita. Keegi neist ei teadnud, et ta on uurija olnud juba terve kümnendi. Keegi neist ei teadnud ka seda, mida kõike ta on näinud.

Kõrtsmik osutas sõrmega ühe laua poole, millele toetuvatel küünarnukkidel magas üks meesterahvas, käed laubal. „See on Kolmas,“ ütles ta. „Hauakaevaja.“

Enne kui Amon jõudis selgitust küsida, oli kõrtsmik võtnud juba uue klaasi ning valas tündrikraanist õlut.

„Vabandust?“ ütles Amon istet võtnult. Kolm hauakaevajat säärase pisikese küla jaoks tundus kaugelt liiga palju.

Magaja raputas end ärkvele, siis pilgutas jõuliselt silmi. Tühi klaas tema ees sellest ei täitunud. „Mh?“

„Kõrtsmik ütles kolmas.“

„Mina.“ Hauakaevaja hõõrus klaasi sisemust, siis lutsis näpuotsa. „Kolmas Karistuslävi.“

Amoni mõtted liikusid pühakirjale. Häguselt meenus peatükk orbudest ja kolmest vennast ja reetmisest ja üle mäetippude rulluvast veritasust, kuid kõik täpsem peitus aastate ja unustuseloori taha. Kirikus käimisest oli liialt kaua möödas.

Pilk tema vastas näis väsinud, aga mitte pahane, säärane, mis oli pidanud rääkima sama juttu lugematuid kordi. Ta tundus seda tüüpi: inimene, kes jõi pakutud klaasi tühjaks ja küsis siis, mis oli sees. Võtame, mis antakse, ütlesid need kurvad silmad, ja saame hakkama. „Mu vanemad olid kirjaoskamatud. Küll aga suutsid pühakirjas küünega järge ajada ja suure tähega sõnade äratundmiseks jagus neil piisavalt oidu. Vaatasid, et kaks tükki jutti, ju siis peab nimi olema. Näitasid ametnikule ja saigi valitud.“

„Sinu nimi on Kolmas Karistuslävi?“

„Mul läks isegi paremini kui õeraasul. Suri abiellumata.“

„Ma olen siin nende haudade pärast,“ ütles Amon.

Kolmas noogutas. „Inetu lugu.“

Amon vaikis.

„Neli tükki läinud nädalal! Mingi raisk kaevas üles või midagi. Enne seda kadus veel samapalju. Õhtul lähed koju, hauaplats korras nagu alati. Ja hommikul suured augud, tühjad, täitsa tühjad.“ Ta raputas pead.

„Vaimud,“ kõlas kõrvallauast. Vana naise silmad lõikasid kui hõõguv teras. „Hinged tulevad tagasi oma nõudma. Karistuseks meie pattude eest. Me oleme mandunud. Me oleme...“

„Ja-jah,“ tegi Kolmas. „Kummuta oma kruusi.“ Ta pöördus tagasi Amoni poole. „Iga auk on täpselt samasugune. Sama lai, sama sügav. Isegi mina ei oska nõnda kaevata. Nagu apteeker oleks mõõtnud.“

„Kaheksa hauda,“ ütles Amon. Ta üritas mõtted Adast ja tema vennast eemale suruda. Kaine meel ja tühi pea, muud moodi ei saa ülesanne täidetud, mõtles ta. Hambad sügelesid, selg kipitas, ta tahtis silmad sulgeda ja siit paigast lahkuda, leida läinud aastad, jõekaare, kus nad kõik ujusid, päikesevalguse. „Kaheksa kadunud laipa. Miks? Kes need surnud olid?“

„Tavalised külaelanikud. Ei midagi erilist. See on vale küsimus.“

Amon neelatas ja keeras pea kõrvale. Ta surus rusika suule, hingas sisse. Aeglaselt, aeglaselt, rahu, see on kusagil, seda on võimalik püüda. Ta pöördus tagasi. „Kes need tühjaks tegi?“

„Mida tahab keegi erineval ajal surnute ja maetud säilmetega?“

„Need on need Loch Magrathist,“ ütles ennist sõna võtnud eit. „Neetud järve elanikud, nende preestrid, nende väärjumala uskumused! Võtke mind kuulda, need on need järve...“

Kolmas lõikas taas lauselõpu ära. „Laibad ei kao ise. Mida nendega ikka teha? Apteekrid ja lahkajad, arstid ja teadusjüngrid, ega keegi teine oska nendega midagi pihta hakata. Arvan, et see on parim koht, kust alustada. Siinmail lahkunuile väärisesemeid kaasa ei panda, nii et see ei saa olla hauarööv. Siinmail ei olegi väärisesemeid kaasa panna.“

Kolmas Karistuslävi tõusis, haaras klaasi, noogutas Amonile, ja seadis sammud kõrtsileti suunas.

Nõelad, salvid, purgid täis kummalisi vedelikke ja teadlased, kellest ei saanud keegi aru, mõtles Amon. Vaevalt, et siin külas kedagi säärast leidus.

Keegi istus ta kõrvale.

„See memm on hull,“ ütles Ada. Ta haaras Amoni käest, silmad peaaegu elevil. „Aga ta ei eksi. Loch Magrath on kummaline paik.“

Amon vaikis. Ada hääl rahustas ümbritsevat sabinat.

„Kapten Rowley andis selle...“ Amon tõmbas hinge. Sõnad ei leidnud teda iial lihtsalt. „See on minu uurida. Meie.“

Ta otsis, mida öelda. Sõrmed laua all rusikasse surutud, pilk avatud, aga hägune, näol naeratus, mis ei veennud teda ennastki. Ta pigistas valu meelest. „Ada,“ alustas ta.

„Mul on olnud kolm aastat teda leinata. See...“ Ada hääl murdus. „Teeb ikka haiget. Iga päev. Aga ma tean, et ta on kusagil, kus tal vähemalt enam ei valuta. Ja miski ebard on tema rahu nüüd rikkunud. See ei saa nii jääda.“

Ei saa, mõtles Amon, silmad suletud. Aga tema oli lahkunud. Tema oli istunud Kiviorus, peitnud end tosinate kuritegude lahendamise rüppe, nagu tooks üks neist Matthew’ tagasi, kirjutanud Adale kirju, saatnud neid postiga võõra näo ja võõra meelega, unistanud ja lootnud, tulnud Loch Magrathi lähedale külasse kolm-neli korda aastas ning mõelnud igal korral, et ta ei vääri siin viibimist. Ta ei teadnud, kuidas minna edasi siis, kui jalad on juurdunud eilsesse.

Ta avas silmad. Ja mõistis, et ta ei olnud üksi. Ega ainus, kes kannatas. „Mul on kahju,“ ütles ta. „Et ma ei olnud...“

Ada sõrmed ta põsel katkestasid lause. „Õiget teed ei ole, Amon,“ ütles ta. „Ainult aus. Üksi... Üksi ei leia me midagi.“

Amoni mõtted liikusid aastatetagusesse aega, mälestustesse, mis teda painasid, aga samas panid südame hõiskama, kui nad lapsena kolmekesi vihmas jooksid, üritasid turulettidelt leiba varastada, kui nad hiljem Adaga üksteist avastasid, hingasid teki all üksteise kõrval, kopitanud tuba jäine, aga kehad soojad, andsid lubadusi ja naersid, naersid meeletult ja peletasid eemale sügismorne pilvi, nägid tulevikku ja murdumatut ärkvelolekut. „Ma olen siin,“ oli kõik, mis ta suutis öelda.

„Sellest piisab.“

Kui nad hiljem sel külateel kõndisid, pehme muld jalge all, madalad majad ümber nagu veidrad puuklopid, igaüks erinev, igaühes elu, leidis Amon end taas mõtlemast kõigest möödunust. Kolm läinud aastat, üks lahkunud hing, tema lahkunud meel keset linna küla lähedal, aga ometigi liiga kaugel sellest, kahetsused, kirvendus, kõik, mida oleks võinud teha teisiti. Nad seisatasid selle maja ees, kus ta oli viibinud tihti, aga liialt vähe, mida ta mäletas, aga ei arvanud tõeliselt tundvat, mis oli olnud nende nurgakiviks.

Sõnu ei olnudki vaja.

Vabandused keerlesid ta peas, ta ei olnud teinud seda, ta oli valinud tolle, ta oli valinud ainsa töö, mida see lapp maad pakkus, ta oli käitunud, nagu oleks tema ainus, kes ägas minevikuleegis, ta oli...

Ada vaatas samuti maad, ehkki Amon ei teadnud, mida ta mõtles, lootis, kahetses. Nad olid mõlemad viimase kolme aasta jooksul käitunud, nagu kumbki ei mäletaks, nagu kumbki ei hooliks, aga see side ei murdunud, see paindus. aga ei hajunud, ta mõtles...

Amon astus edasi ja haaras Ada oma embusse.

 

*

 

Udu tõi hommiku. See lasus kangana tänavaile, kerge vihma rüpes, mattis eelmise öö mured varjudesse ja tiris kaasa valguse, mis ei tahtnud niisama tihedate pilvede vahelt maale langeda. Valge suitsuvatt lükkas eest möödunud päevade mured. Hääletult võttis see eesoleva oma võimusse, vabastas meele, silmad, kõrvad, andis uue alguse.

Amon ei suutnud magada. Ärevad tunnid pakkusid küll mõne silmapilgu sõba, aga rohkelt mälestusi, veel enam kahetsusi. Ta lamas ärkvel, tõmbas Ada lähemale ja tundis iga hingetõmmet, mida too tegi. Ta kartis, et ei suuda neiut tõeliselt puudutada, et too on liiga lähedal, et tema võib olla siin, aga on kaugel eemal, et ei suuda naasta. Ta raputas pea selgeks. Väärad mõtted, väärad ebakindlused. Tulevased otsused on kõik, mis lugesid. Ta oli taas avanud oma kuue, paljastanud rinna, andnud voli noale, mis ei lõiganud teda iial. Nüüd oli vaid edasi minna.

Ta lubas endale, et ei lahku enam kunagi, et ei tee samu vigu, et on alati olemas siis, kui teda vaja, et nad on koos, et ühel päeval on nad kõik taas koos, siis, kui päike vajub merre ja nad on teisel pool taevakaart. Aga enne on palju teha. Enne aitas ta Adat, enne on ta siin, tänases, selles kohutavas mõistatuses, mis aga andis talle samas uue võimaluse. Läinud aastatel oli ta näinud unes nõnda palju, jõge, jooksmist, vahetatud hingust, varjudesse peituvat tulevikku. Nad saavad hakkama.

 

*

 

Pikk muldvallile ehitatud tee viis nad järve keskele, kus kattis konarlikku küngast nende sihtpunkt. Küla kasvas lähenedes täisväärtuslikuks linnaks, aga iga järgneva sammuga laskus hing madalamale. See paik kustutas südames igasuguse öösel tärganud lootusekiire. Ehitised näisid kandvat ajaloo ängistust, elanikud vaatasid Amoni võõriti. Ükski lind ei laulnud, talv haaras ta tõeliselt oma embusse ning kui tal poleks olnud kindaid käes, ei olnuks tal kahtlustki, et nahk oleks kattunud külma kareda puutega. Nägu kipitas, hingata oli raske, ning mis vähenegi õhk oli püsinud järveäärses külas, tundus siin olevat eemale peletatud.

Raskepärase värava ees seisis kaks kivise näoga valvurit, üks mornim kui teine.

Neil piisas heita üks pilk, kui suurema mehe käsi tõusis. Saabel rippus tupes, millest tundus, et seda ei olnud sealt pikka aega välja tõmmatud, aga ähvardus püsis pilvena pea kohal. „Pöörake tagasi,“ ütles ta.

„Meil on vaja siseneda linna,“ ütles Amon.

Valvurid ei vastanud.

„Loch Magrath. Laske meid sisse.“

Valvur asetas käe mõõgapidemele. „Ma ei ütle uuesti.“

Amon avas kuue ülemise nööbi ning näitas särgil rippuvat Härmarahnu kuningriigi korravalve vappi. Kolmnurkne mäesiluett võis olla kulunud, aga selle mõjuvõimu ei saanud eirata ükski teevalvur. Sõnu ei olnud tarvis, ent Amon ei suutnud vastu panna. Ada vend, tema noorem vend ei pidanud ekslema tormituules. „Mina ei ütle uuesti.“

Valvurid kummardasid. „Inspektor. Head teed teile. Loodame, et saate oma tegevustega kiiresti ühele poole.“

Ma ei ole inspektor, tahtis Amon öelda, aga astus läbi värava.

Kuus tosinat aastat tagasi oli Härmarahnu raputanud tugev katkulaine. Ei arstid ega preestrid teadnud, mida teha, ehkki üks püüdis teist oma oskustega üle trumbata. Proovige seda, proovige teist, ütlesid nad, proovige ükskõik mida, oli kuningas vastukaaluks väitnud, kõik valikud on surmaloori ees võrdsed. Midagi ei olnud toiminud. Neli viiendikku kuningriigi elanikest vandus tõvele alla, tõeline pakane võttis oma, tõeline põhjakaar. Loch Magrath rajati viimase lootusekübemena järve keskele, tee maale lõigati ära ning valvurid paigutati värava ette. Ikka veel pidasid nende perekondade võsud vahti, ehkki ajad olid muutunud. Amon oli kuulnud, et linnal oli algselt olnud oma nimi, aga aastate jooksul oli see vajunud unustusehõlma ning, nagu kohalikud ütlesid, järv võttis oma. Nimi kannab tähendust, nimi kannab ajalugu, räägiti. Loch Magrath seisis siin ikka veel ja seisab aegade lõpuni, ent kui keegi küsiks, kes on Magrath, saaks ta samapalju isesuguseid vastuseid kui taevas tähti.

Läinud öö unenäod painasid Amoni. Ta mälu ei lubanud välgatust, mille kohaselt oleks ta teadnud, mida täpselt nägi, aga meeles pressis õhuke tekk, mis oli kaljurahnuna peale vajutanud, valu, mis oli rinda torganud, kohutav kurbus, mis oli meelt rõhunud, jääkoorik, mis põletas nahka, tulelõõm, mis tõmbas külmakooriku ümber kõri. Põgusas unes ei olnud ta tunnetanud Adat oma vastas, ta oli üksi ning andnud vande, et teeb kõik, et leida selle koleda loo vastused, ta oli selle hüljanud, ta oli põgenenud ja jätnud maha kõik, millesse uskus. Mälestustepildid möödunud elust voogasid üle uinunud meele, kadunud vanemad, kadunud Matthew, ta oli kadunud, ta oli läinud, teda ei näinud enam iial, ta ei mäletanud ta nägu, ta naeratust, ta embust, ta mäletas vaid võikaid koletisi, üksinda veedetud noorusaastaid, üksinda, nukralt, nutuselt, valusalt, vääralt, kõik on kadunud, ta surus kõik peast välja, ei enam!

Kuna mõned röövitud surnud olid läinud manalateele sügisel, vedas Amon Ada lahkaja juurde ning alustas sealt. Too ei teadnud midagi. Surnukuur oli tühi, napisõnaline mees pesi hoopis põrandaid ja utsitas neid lahkuma. Te ei mõista, öeldi neile. Paremini ei läinud ka linna kirurgiga, kelle ilme märkis, et need silmad on näinud liialt tihti, kuidas lootus ja südamesoojus uhatakse sõrmede vahel voolanud verega varjuloori taha. Pelgalt lahtikaevatud haudade mainimise peale võttis tugev iiveldus ta oma võimuse alla ning kui ta sai ühel hetkel taas enesevalitsuse tagasi, lükkas ta Amoni ja Ada uksest välja. Te ei näe, öeldi neile.

Apteek, mõtles Amon siis. Ehk teadis apteeker kadunud laipadest või nende kasutamisest.

 

*

 

Loch Magrathi apteek oli viltune maja künka põhjas, pisike ja määrdunud. See ei näinud üldse välja nagu paik, kust võiks leida abinõu häda ja viletsuse tarvis. Maja ees oli üks näljane tamm kasvanud ja õginud eest pingi ja tänavalaterna.

Uks kääksus nõnda, nagu ei oleks seda iial õlitatud.

Lõhn ujutas Amoni üle, ta pidi kukkumise vältimiseks haarama riiulist. Siit ei leidnud püha vett, siinpaigus pidi paluma taevasi jõude, et leida kaaslastele midagi, mis leevendaks nende kirvendust.

Ada seisis sirgelt ega mõistnud hukka Amoni nõrkushoogu. Ta haaras hoopis ta sõrmedest, asetas siis käe ta seljale, pakkus tuge. Amon ajas end sirgu ning tänas kõiki pühakuid, et ei ole siin üksi.

Apteekri ninajuurel istusid prillid, ta kissitas silmi, kui vaatas vidinat oma käes. Pisike messingist kaas keeruliste ornamentide ja pandlaga tundus olevat osa millestki suuremast. Läheb aega, andis ta mõista, ärge tahtke mind kohe, ütles ta hääletult, põllel rohkem plekke kui puhast pinda. Milleks põlle pesta? Puhta põllega tööline on ju see, kes ei olnud tööd õieti teinudki.

Apteegis oli mitmeid riiuleid. Lähimal oli mitukümmend erineva suurusega purki, igaühes sogane vedelik ja erinev maailm. Taimed, mis kasvasid Kiviorus, taimed, mis kasvasid Läänekaldal ning taimed, mida Amon ei olnud iial näinud. Veidralt erkrohelised metsväädid, punased juured harali nagu raagus puud südatalvel, erksavärvilised lilled, ligitõmbavad nagu suudlus, aga mürgised nagu võltslubadus. Vastasriiulil olid samuti purgid, aga neis olid… Pead. Imikute pead, üks järgmisest jäledam. Seal oli ühesilmseid päid, päid kahe näoga ja sääraseid, millele oli teine pea külge kasvanud. Ta ei söandanud edasi vaadata ega pannud tähele, et Ada pilk oli talvele kombekohaselt karm. Lauale puistatud avatud ürikutes keerdusid võikad sümbolid, mis justkui karjusid, et siit sünnib vaid väära, et siit langeb läbi lahti rebenenud maakooriku.

„Jah,“ ütles apteeker korraga.

Amon surus hambad kokku. Korraga täitis ta nina lehk, mida ta ei olnud varem tundnud, mis vallutas meeled, mis ähvardas ta minestama panna. Ta ragistas nukke ja pressis sõrmed rusikasse. „Me otsime järvekülast kadunud surnuid. Hauad on lahti kaevatud, säilmed on riisutud.“

Apteekri silmis välgatas kummaliselt, ent Amon ei olnud kindel, kas see oli värahtava seinatõrviku meelepete.

„Sääraseid asju ikka juhtub,“ ütles apteeker.

Ada ristas käed. „Ei peaks.“

„Vahest ei maksa liialt pead vaevata.“

Amon püüdis silmapilgu vältel kestnud apteekri tülgastunud pilgu, mis vahetus kohe rõõmsaks muheluseks. Siis kuivasid ta sõnad kokku.

Ada astus sammu edasi. „Mul on mõned küsimused.“

„Kui teil on lähedaste haiguste kohta päringuid,“ ütles apteeker, „saan loomulikult aidata. Kardan, et muuni minu ekspertiis ei küüni.“

„Härra…“ alustas Amon.

„Te olete Kiviorust,“ ütles apteeker.

Amon ei pidanud isegi noogutama. Ada võis elada järveäärses külas, aga tema suhtes ei olnud kahtlustki. Kogu korravalveüksus pärines Kiviorust.

Apteeker sülitas põrandale.

„Pean paluma teil lahkuda. Rääkige valvuritega.“

Amon kallutas pead. „Härra,“ ütles ta taas.

Apteekri nägu oli nõnda moondunud ja täis jälkust, et Amon taganes. „Loch Magrath ei paku sulle vastuseid.“

„Mina vajan teie abi, härra proviisor.“ Ada tedretähnid läikisid kahvatus valguses. „Minu vend varastati sängist, minu vend ei saa enam pilverännaku lõpuni puhata.“ Ta hääl kõlas kohutavalt kurvalt, täis valu ja kahetsust, aga samas vankumatu ja sihikindel. „Aidake mind. Palun.“

Apteeker viibutas Amoni suunas. „Ma aitaks sind, kulla neiu, aga lood liiguvad teisele poole järvekallast.“

Ada silmad tõmbusid kissi.

„Zaran tõuseb taas.“

Amon lasi ristatud käed alla. Korraks kadus kitsas kambris valgus, siis oli see tagasi, nagu poleks iial läinud. Tõrvikud seintel põlesid tavapäraselt. Ta pilk püüdis ukse juures kaks võõrast kogu.

Nad oli riietatud räbalatesse, nende piklikud kehad kõrgusid lae alla. Ja nende purpurpunased silmad seirasid kõiki toasviibijaid ebamaiselt. Sooned silmades hõõgusid sütena, nad tõstsid käed ja nende hääled ei kuulunud siia maailma.

„Zaran on näljane!“ ütles üks ning tema silmad pöördusid pahupidi.

„Zaran tõuseb taas!“ ütles ta kaaslane.

Ada pilk liikus Amonile, see oli täis esmalt ebakindlust, siis hirmu.

„Zaran?“ ütles Amon.

„Küsid küsimusi, mille vastustele pole sul mingit õigust.” Võõra silmad naasid, tema huuled omandasid kummalise tumeda tooni, justkui oleks ta söönud hilissügiseid metsmarju. Pahklikud sõrmed sirutusid Ada poole.

Amon astus Ada ette ja haaras kuue alt püstoli. „Ärge tulge lähemale.“ Ta ei kavatsenud hakata siin kedagi tulistama, aga lootis, et võõrad ei annaks talle selleks põhjust.

Võõrad ei pannud relva märkamagi.

„Ma ei karda teid tulistada,“ ütles Amon. „Hoidke eemale.“

„Sinu maine relv ei tee Zarani jüngreile midagi! Neid, kes usuvad, ei ole võimalik tõeliselt tappa.“

Padrun surmab ükskõik kelle, mõtles Amon, aga tal oli neid püstolis vaid kuus ning kahe hullumeelse peale oleks olnud niru ühtegi raisata.

Ada mõtles vist sama, sest ta haaras riiulilt ühe pisematest purkidest, sees moondunud ja alaarenenud pea. Jälkust tema silmis ei andnud aga võrrelda kriiskamisega, mis kostus võõraste huulilt.

„Sinu käed ei ole väärilised!“ karjus üks.

„Teotaja, teotaja!“ karjus teine.

Ada liigutus sundis aga mõlemad seisatama. Midagi nende pilgus andis mõista, et nad kartsid purki ja pead kaugelt rohkem kui mis tahes tulirelva.

„Pane tagasi,“ hüüdis apteeker.

Ent Ada rinnus oli midagi tärganud. Ürgne viha säärase võikuse vastu, ja ta virutas purgi võõraste suunas. Kas ta viskas mööda või oligi seda kavatsenud, ei saanud Amon kunagi teada. Purk killustus seinal tuhandeks, sellest pursanud vedeliku lehk tõmbas Amoni kõhu nõnda krampi, et ta pidi käe põlvele toetama. Ta ägises ja puristas, silmad vesised, ning kui ta end püsti ajas, olid võõrad läinud.

„Kes... Kes need olid?“ Ta hõõrus silmad kuivaks. „Kes on Zaran?“

Ta pöördus apteekri poole, aga jättis ukse ikkagi silmanurka. Püstolit ta ära ei pannud. „Räägi.“

Apteeker tõstis käed. „Lahkuge.“

Amon vaikis.

„Ma kutsun valvurid. Teid ei lasta siit saarelt iial minema.“

„Võib-olla,“ ütles Ada. Tema silmis sätendas viha, ebaõiglust kannatanu pilk, mis needis igaühe, kes ähvardas teda ja ta lähedasi ohustada. „Aga enne hävitan ma iga viimase kui jälkuse siin kohutavas luukambris.“ Ta haaras uue purgi ning viskas selle kaugemale nurka. Hais ei olnud leebem, kui enne.

„Ei!“ hüüatas apteeker. Ta oli peaaegu nutu äärel, laup higine, huuled paokil. „Olgu. Olgu pealegi. Ma räägin.“

„Kes need olid,“ kordas Amon. „Ja kes on Zaran?“

„Zaran on suur lunastaja,“ ütles apteeker. „Kui ta siinmaile naaseb, toob ta endaga uue elu. Surm lakkab olemast lävepakk, rahvas ülendatakse.“

Külm tuulehoog nõelas Amoni kukalt, aga uks oli kinni ning selja taga vaid vastik riiul.

„On see rahvajutt, usund, kultus?“ küsis Ada.

„Tõde.“ Apteekri sõnas kajas korraga säärane jõud, mis oleks pannud nii mõnegi oma tõekspidamistes kahtlema.

„Ja kaugel idas on inimestel tiivad. Selge.“

Apteekri nägu tõmbus kirtsu. „Võite irvitada, palju tahate, aga see ei muuda midagi.“

Taas torkas nõrk vire Amoni kaela. Ta heitis pilgu seljataha. Sama riiul.

„Miks nad neid purke pelgavad?“

„Nad ei pelga purke. Nad teavad, mis on tõde. Ja nad tunnevad ära vääritiuskujad.“

Sellelt poolemeelselt ei ole loota palju muud, mõtles Amon. Ta viipas Adale ja pöördus minekule.

„Ühel päeval te näete,“ hüüdis apteeker. „Ühel päeval vajub teie silmilt loor ja te näete Zarani maailma selle täies hiilguses, säravana, lummuslikuna, õigena! Aga siin on liiga hilja. Teie jaoks on alati liiga hilja.“

 

*

 

„Uskusid sa selle nõdrameelse hämamist?“ Amon surkis lusikaga kausis, aga ta ei olnud võtnud kuumast hautisest ühtki suutäit. Ta ei kahelnud selle kõrtsi oskuses, kuid iga juurvili meenutas kangesti apteekri purkides olevaid päid.

Ada oli see-eest kausi tühjaks söönud ning lükkas selle kõrvale. „Ma usun, et tema uskus.“

„Ma ei ole kunagi kuulnud midagi Zaranist ega temasarnasest jumalusest. Kiviorgu ei ole ka jõudnud jutud säärastest veidrikest. Oled sa varem näinud taolisi silmi?“

Ada raputas pead.

Amon vaikis. Ta sügas kukalt, mis oli ikka veel kogetud tuulest kange. Mida iganes tema tundis, mõtles ta, oli see Ada jaoks kordades hullem. Ta nõjatus ette. See neetud paik. See neetud juhtum. „Te kasvasite üles Loch Magrathis,“ ütles ta. Kiviorg, selle käänulised tänavad ja põlgavad silmad ei tundunud üldse nõnda karmid, nagu ta neid kartis väiksena. Vähemalt oli tal olnud võimalus põgeneda orbudekodust järveäärsesse linna, leida preestrite ja õpetajate eest hingetõmbeaeg Ada ja Matthew’ juures, nende uberikus kodus siis, kui ta ei osanud hinnata seda, mida talle üritati õpetada. Ta õppis kahe lähedase juures niigi palju, rohkem, kui oleks iial osanud loota. Miks olid nad nüüd siin maailmas vaid kahekesi, miks oli võetud neilt tema, kes neid tõeliselt juhatas, kes aitas, kes ihkas leida seda, mis lasub teisel pool mäeahelikku, kes oli alati lootnud vähem varjulist homset?

„See paik peitub varjuvõrku,“ ütles Ada „Siin on... Siin on kaela ümber kogu aeg silmus, keegi ei ütle tõeliselt, mida arvab, kellegi silmad ei ole ausad. Kui Matthew võttis mu väiksena enda juurde järvelinna elama, saime mõlemad siit ära.“

„Mul on kahju,“ oli kõik, mida Amon suutis öelda. Ta tahtis käe välja sirutada, pakkuda tuge, aidata kurbusekoormat leevendada, aga ei osanud. Sõnadest pidi piisama.

„Maetakse järve äärde vanale kalmistule.“

Kolmveerand sajandi tagune katk, mõtles Amon. Mõned kombed ei muutunud ka möödunud ajaga. Korraga langes talle ülle kohutav kurbus, valu, mis pitsitas enam kui mis tahes haav. Kolme aasta jooksul ei olnud ta kordagi Matthew’ haual käinud. Iga kord surnuaia lähedale sattudes kõndis ta kiiresti eemale, tundis omaenda läbikukkumist nii venna kui Ada suhtes, valu, mis ei kadunud iial. Kui ta oleks teinud midagi teisiti, mõtles ta. Nad oleks kõik ikka veel koos. Ta üritas kainelt mõelda. Hing tahtis üht, meel ütles teist. „Rahva kohta, kes kardab sedavõrd surnuid, valdab neid kummaline vaimustus surnute üle.“

Ada nägu elavnes. Tema hääles kajas vankumatu meelekindlus. „Me peame leidma Matthew. Me peame ta tagasi mulda sängitama.“

„Ja mina pean ka leidma need vääritud, kes söandasid teisi haudu teotada.“ Need ei olnud vastused, mis toonuks Amonile südamerahu. Ta kahtles, kas säärases kalgis ja kustunud paigas oleks ta selle leidnud, kas mujal. Aga ta suutis vähemalt midagi teha. Pidi suutma. Ada jaoks.

„Kas sa tundsid apteegis tuuletõmbust?“ küsis ta korraga.

Ada pilk vahetus mõtlikuks. Ta naeratas taas. „Arvasin, et see on meelepete.“

„Lähen keskööl tagasi.“ Amon rääkis vaid iseendast ning lootis, et Ada ei vasta. Ta ei olnud suutnud nende venda kaitsta. Aga ta pidi leidma viisi ta rahu taastada. Üksi, kui vaja. Keegi ei teadnud, kuhu see kõik välja viis. Ta lasi käe puusale. Püstolipide tundus jäik ja kauge. „Midagi seal on. Midagi seletamatut.“

Ada ei kavatsenudki lasta tal üksi rügada. Nende saatused oli läbi põimunud, samuti nagu sõrmed, millest ta haaras. „Me lähme koos.“

 

*

 

Apteegiukse lahtimuukimine ei võtnud kaua. Amon andis endast parima, aga uksehinged kriiksusid sedavõrd valjemini. Tammeladvast vastas parv ronki. Ta heitis ebaleva pilgu tänavale, kuid Ada pressis ta juba üle lävepaku.

Kambris oli vaikne. Kale kuuvalgus suutis tungida läbi määrdunud akna ning veikles klaaspurkidel. Kui pilved muutsid taevas kuju, vajusid varjud üle purki suletud peade. Nüüd tundusid need elus rohkem kui päeval. Need karjusid sõnatult, anusid väljapääsu, und, lahkumist. Amon pööras pilgu riiulile, mille ees oli tundnud tuulehoogu.

Õhk liikus ikka veel.

Amon surus õla vastu riiuliäärt ning üritas seda nihutada. Asjatult. Seejärel üritas ta tirida, kuid seegi katse nurjus. Ta tõmbas hinge, käeselg laubal. Ja siis jäid ta silmad püsima veidral vidinal. See oli peidetud raamatuvirna taha, aga üheks hetkeks leidis hämar valgus tee selle ääreni ning pani selle sätendama. Amon tundis ära sama messingist eseme, mida apteeker oli näpitsenud. Kaas tundus see olevat. Ta lükkas raamatud kõrvale ning proovis kaant tõsta. Selle all puudutasid ta sõrmed peent konksu. Ta sikutas seda.

Müra pani nad mõlemad ehmuma. Riiul libises põrandal ettepoole ning avas kitsa käigu.

Üllatavalt ei olnud see pime. Hämar tõesti, aga ei virelenud pilkas pimeduses. Kumbki neist ei suutnud aru saada, mis on halli valguse allikaks.

Sammud ei teinud kivipõrandal häält. Amoni rasked saapad pidanuks madalas käigus kajama, lombid jalge all pritsima vett. Kõrvad ei püüdnud midagi. Ta tahtis ükskõik mida öelda, kontrollida, kas hääl siin üldse kõlab, lüüa peoga vastu seina. Näha, kas Adal on kõik korras. Ta naeratas neiule ning püsis vakka. Kummaline äng laskus meelele, nagu oleksid nad kusagil, kus nad ei tohiks olla.

Tunnel juhatas kui teispoolsusesse, tundmatusse maailma, kus reeglid on keeratud pahupidi. Kauguses paistis ähmaselt lõpp. Tupik oli sile sein ilma ukseta, ilma väljapääsuta. Tõelise koha asemel tundus see pärinevat unenäost, ühtlasi tuttav ja võõras, kutsuv ja eemalepeletav.

„Seal,“ ütles Ada.

Amon üritas vaadata, millele Ada osutas, aga ei märganud midagi erilist. Ta tõmbas hoopis püstoli.

Ada sõrmed liikusid millelegi nähtamatule. Ta tegi, nagu suruks ukselingi alla, ja sein avanes. Õigupoolest kadus see üldse. Pisut aega möödus enne, kui sile sein täielikult hajus, mille jooksul käis Amoni peast läbi tuhat mõtet, mis kõik võib selle taha peituda.

 

*

 

Nad leidsid end veidrast saalist. Avara ala südames paiknes kummaline altar, mille tumedal puidul põles lugematult küünlaid, igaüks isesugune. Sinine leek õgis vaha, mis oli voolanud üle altari äärte ning pannud selle justkui pisaraid valama. See hingas.

Ümber altari põlvitas neli kogu, tumepunased keebid üll. Nende kehad tundusid murtud – kellegi selgroog ei saanud ju ometi nõnda painduda. Käed tõusid lae poole, ent lae asemel keerdusid pea kohal pilved ning kohati oli kuulda tormimürinat. Saalis kajas madal pomin, keeles, mida ei olnud kuulnud ükski võõras, mis pärines mõnest kaugest kultuurist või iidsest ajast. Sõnad – kui need olidki sõnad – kõlasid vääralt, nagu karjuks vee all keegi, kes on juba välja öelnud kõik, mida elus räägib.

Amon oli eksinud.

Kogusid oli viis.

Ta ei mõistnud, kuidas tal oli jäänud viimane märkamata. Pikim võõrastest tõusis ning pöördus nende poole.

Amon tundis korraga kohutavat vajadust siit minema saada, aga kui ta selja taha vaatas, oli uks kadunud. Selle asemel püsisid vaid varjud, mis tahtsid ta endasse imeda ning sundisid teda saali keskme poole. Kui Ada oli temaga, ei kartnud ta midagi. Ta sundis meele kindlaks.

„Tahtsin näha, kas leiate meid üles,“ ütles võõras. Nõtke keha püsis jäigana, tume ürp pigem nahk kui riie. Näo asemel oli tal tintjas plekk ning pisikesed tähed särasid seal. „Kui kaugele olete nõus vastuste saamiseks tulema?“

„Kes te olete?“ küsis Amon. Püstol käes tundus tühise mängukannina, oksaraona kärestiku hoo peatamiseks.

„Mina olen Zarani ülempreester.“ Hääl kajas õõnsalt. Ta hoidis käes rohmakat suitsutit, kett sõrmede vahel, selle põhjas metallist kaanega kausike. Selle avadest tõusis hall suits, aroom miski, mida Amon oli kunagi tundnud, aga mis oli läinud ammu meelest. Ülempreestri rinnale tikitud mustrit ei olnud võimalik täielikult mõista, aga Amon nägi ringis pisikesi kerasid, millest tõmbuvad jutid said keskel kokku. „Ja teie jahite surnuid.“

„Otsime.“

„Sel juhul on teie otsing jõudnud lõpule.“ Ülempreester osutas ruumi nurkadesse.

Ada asetas käe suule.

Amoni kõht tõmbus krampi, ta sulges hetkeks silmad ja võitles jõulise iiveldushooga. Saali seinad olid kaetud õlilampidega, mille valgus oli iga silmapilk alistumas. Nurkades aga paiknes neli suurt tündrit, mida – võis vanduda – ei olnud seal hetke eest olnud. Läbipaistvad klaasid paljastasid sarnase sogase vedeliku nagu apteekri riiulitel ning neis heljusid samuti pead. Ei, mõistis ta. Kehad. Ta ei näinud, mis need täpselt on, aga tumedad siluetid kuulusid kahtlemata inimestele. Nende ähmasus voolis nad võikaks koguks. Ükski inimene ei saanud selline välja näha.

„Need ei ole säilmed,“ ütles Ada. Sõnad kõlasid kui udurüngast, külmad, hirmunud.

„Mitte enam.“ Ülempreester asetas suitsuti kaela ja tõstis peopesad pilvede poole. „Tõuske.“

Palvepomin jäi järele, neli põlvitavat kogu tõusid.

Kaks olid võõrad, keda nad olid kohanud ennist, silmad kummalist purpurpunast värvi. Kolmas oli apteeker ja sedakorda olid ka tema silmad samasugused. Viimane oli üks sillavalvureist, ent temal enam silmi ei olnud. Tühjad koopad tundusid aga hoomavat kõike.

„Zaran tõuseb taas!“ hüüdsid nad üheskoos.

„Need, kes tõeliselt usuvad, ei vaja nägemiseks prille,“ ütles ülempreester. „Nad ei vaja isegi silmi. Neil on tarvis vaid hinge!“

Amon sundis end kindlaks. „Te olete siis püstihull.“ Vahest pakkus solvang tuge, mida ei olnud kusagilt mujalt ammutada.

Ülempreestri naeratuses kajas üllatavalt soe siirus. „Ma ei heida teile ette teie upsakust ega umbusklikkust. Ka mina leidsin end kunagi sääraselt kahtluseristmikult.“

„Laske ma arvan,“ ütles Amon. „Nägite ilmutust ja teie Zaran andis ette raja, millel kõndida. Unenäod ja lubadused ja kõik see muu etendus.“

Ülempreester raputas pead. „Ilmutus teie kasutatud sõnana eeldab teatud ebamäärasust või ebareaalsust. Mina olin ärkvel. Ma olen sellest ajast olnud alati ärkvel.“ Ta osutas rinnale. „Üheksat rotti nägin ma, sabapidi puntras. Ma ei salga, et nende lahtilõikamise asemel valgus üle minu kummaline huvi. Mida nad teevad? Kuidas nad vabaks saavad?“

Amon pani vastu äkitselt üle tema voolanud tungile astuda tagasi. Ees valitses õud, taga tundmatus. Hetkel valis ta selle, mida suutis näha. Peopesad higistasid, aeglaselt hakkas peas raiuma valu. Vähemalt ei olnud ta siin omapäi. Ada kohalolek oli ainus, mis hoidis ta meelt kaotamast. Ta oleks lootnud, et neiu ei peaks säärast võikust üldse kogema, aga vähemalt olid nad üksteisel siin meeletus paigas olemas.

Sedakorda vaikis ülempreester.

„Kirurgid lõikavad maha jäseme, et päästa keha,“ ütles Amon.

„Ja metsloom järab läbi püünise vahele jäänud jala. Need rotid ei olnud aga metsloomad. Nad närisid ja puresid, aga saba asemel...“

Järjekordne paus.

„Sõid nad ära üksteise.“ Ada silmis välgatas tülgastus.

Ülempreester asetas käed rinnale ja kummardas. Kerkiv suits jättis tema peast mulje, nagu oleks see põlemas.

„Kuidas pani see teid mingit pöörast kultust järgima?“

„Me ei ole pöörased ja me ei ole kultus. Aga vastuseks teie küsimusele – kõik, kes on näinud Zarani tõelist palet, teavad, et surm ei ole elu viimane samm. See ei ole tunnel teispoolsusesse, nagu teie väärpühakiri õpetab. See on vahend, mida kasutada ära, mida täiustada, mida ülendada! Me ei saa iial olla täiuslikud, aga igaühe kohustus on selle poole püüelda.“

„Surm on surm,“ ütles Ada. „See on osa...“

Ülempreestri nägu, kui seda sai üldse näoks lugeda, värahtas ning Ada sõnad lakkasid. „Inimloomuses on otsida lahendust igihaljale mõistatusele, mida ei ole seni suudetud ületada. Zaran tõestab, et surm ei ole lõplik. See ei ole osa elust. Teie preestrid väidavad, et hing lahkub kehast viimase hingetõmbega. Aga see on vale. Teid kõiki on petetud. Hing püsib edasi, ta vajab kõigest välist uuendust. Mõelge!“ Ta asetas käed kokku, justkui hakkaks palvetama. „Elu, millel ei ole piire!“

„Sellepärast kaevasite hauad välja?“ küsis Amon.

„Me vabastasime nad vanglast. Zaran kingib neile uue elu ja meie oleme tema võimu vahendajad. Ma ei eelda, et sa mõistad. Teie mõlema soontes voolab sama nõrkus. Nende oma, kes ei usu.“

Amon astus edasi. Minevik peitus alati varjudesse, mälestusi moonutava uduloori taha. Ent ta ei eksinud, et kõigil on alati võimalik langetada otsus. Zarani jüngrid olid aga otsustanud kõndida teel pimeduse poole. Tema ja Ada valisid valguse. Nad olid siin koos. Nad olid alati koos. See oli ainus, mis luges. „Seda ei peagi uskuma.“

„Räägin nii, nagu on. Kõik sõnad peavad olema ausad.“ Ülempreester tõstis käed.

Preestrid laskusid taas põlvili ning jätkasid palvetamist.

„Ühel päeval jõuavad need sõnad ka teieni.“ Ta viipas.

Kui Amon tagasi vaatas, nägi ta, et varjudesse on tekkinud uks.

„Keegi ei takista teie lahkumist Loch Magrathilt. Minge. Levitage sõna. Zaran tõuseb taas!“

Näis, et Ada oli suutnud hirmu ja segaduse meelest pühkida ning nüüd vappus ta vaid vihas. „Kus on minu vend?“

Ülempreestri näost kadusid kõik tähed. See tundus tahtvat imada endasse kogu ruumis viibiva valguse. „Kuula minu sõnu. Te kohtute temaga taas. Me oleme jõudnud peaaegu lõpule. Ja siis hakkate te uskuma.“

Ada uratas ja võttis jõulise sammu. Amon märkas tema käes ühte apteekri pisematest purkidest. Midagi ujus seal sees. Ta viskas ning klaas lendas edasi kiiremini, kui laskuv ronkki suutnuks.

See tabas ülempreestrit täpselt näo asemel olevasse sünkjasmusta plekki.

„Tabas“ ei olnud õige sõna, mõtles Amon.

Purk kadus täiesti ära. Seda ei oleks kui iial olemas olnud. Ülempreester ei võpatanud, ei pannud viset märkamagi.

Tema neli kaaslast aga kriiskasid samal ajal, kui saali kaugemas otsas lõhkes üks tündreist. See paiskas klaasikillud laiali nagu tulvavee, mis on pärast pikki aastaid saanud lõpuks tammist jagu. Sogane vedelik voolas põrandale.

Sedakorda suutis Amon lehale vastu panna.

„Ei!“ kisendas ülempreester. „Veel ei ole aeg!“

Kohal, kus oli paiknenud äsja purunenud tünder, seisis tuhakarva olend, kes ei kuulunud inimeste sekka. Tal oli kuus kätt, aga ükski neist ei kasvanud õlgadest. Need otsekui tungisid välja kehast: rinnast, kaelast, kõhust, reitest. Kaela otsas kõrgus groteskne pea, kuid see ei olnud tal ainus.

„Mida te olete temaga teinud?“

Säärast õudu nagu Ada hääles ei olnud Amon iial kuulnud ega kuulnud ka kunagi hiljem. Ta tahtis laskuda põlvili, haarata kogu Ada valu ning suruda see enda õlgadele, isegi siis, kui see suruks ta põhjatusse pimedusse, kuhu ta oleks lukustatud aegade lõpuni. Ada pilk oli klammerdunud olendi küljele, kus oli üks noore mehe moondunud pea tirinud endaga välja lubivalged roided.

„Mida te tegite minu vennaga?“

„Zaran tõuseb...“ jõudis apteeker vaid öelda enne, kui olend ta tükkideks rebis.

Amon haaras Adast ning pööras ringi. Uks oli taas kadunud. Ahastus vajus meelele, pealetükkiv tõdemus, et siit ei ole enam pääsu. Nad olid suletud surmakambrisse väega, mida nad ei mõistnud, olendiga, kes oli nähtavasti elavate seas, aga võõrandus neist rohkem kui mistahes laip.

Ülejäänud preestrid üritasid põgeneda, aga suletud ruumis ei olnud neil kuhugi minna. Nad langesid olendi saagiks, kelle nälg oli süttinud. Helid, mis neist vallandusid, olid veelgi tontlikumad kui ennist kõlanud palvetus.

Ülempreester haihtus. Suitsuti tõusis iseenesest ning kadus tema tintja näo kahvatute tähtede sekka, seejärel keep, kus ei tundunudki keha olevat. See lehvis nagu tuule käes ning imandus samuti musta. Tähed kustusid, sünkjas sõõr kadus.

Olend pöördus seinale toetunud Ada poole. Amon ei olnud märganudki, et neiu oli kõrvale astunud. Ta kõndis Ada ja olendi vahele, püstol väljas. Võta mind, kui tahad, mõtles ta. Aga lihtsalt ma ei lähe.

Esimene lask läks mööda.

Kärgatus täitis saali, kõrvad, meele. Kui olend ajas käed laiali, pani Amon ka ülejäänud viis teele. Ta tabas iga korraga.

Aga olend ei langenud. Ta vaarus vastu altarit, näod valus. Midagi ütles Amonile, et see ei olnud põhjustatud aga tulirelvast. Need näod… rääkisid. Neist irdusid hääletud sõnad, kummastavad, kauged. Need palusid. Vabastust, lõppu või hoopis uut ohvrit.

Kurbus pesitses nende silmades vaid hetke, misjärel naasis nälg. Nende pilgud olid aplad. Nende pilgud olid piinas.

Amon ei jõudnud mõelda, mida teha. Mida kõike ta oleks tahtnud siin ilmas teha, aidata Adal leida rahu, olla temaga taeva hajumiseni, jätta see paik maha ega seda enam meenutada, minna üheskoos kaugele mäetippude teisele poole… Loch Magrath oli tõepoolest neetud saar ja veel neetum linn.

Korraga tabas olendit üks seinal rippunud õlilampidest. Õli pritsis laiali ning olend võttis tuld võimsamalt, kui üks kogus lambist oleks seda pidanud lubama. Ta ei teinud ikkagi häält, ehkki sinised leegid neelasid ta täielikult. Vahest oli see tingitud ülempreestri kartusest, mille kohaselt ei olnud veel aeg. Milleks täpselt, ei tahtnud Amon teada.

Olend ei põlenud kaua. Mis iganes nõidus oli teda koos hoidnud, kaotas väe. Alles jäid vaid laialipuistatud luud, mida oli ühe surnu jaoks kaugelt liiga palju.

Amon aitas põrandale langenud Ada püsti. Ta vaatas neiule silma ega julgenud päriselt uskuda, et õudus on möödas. Võigas oli siin, kuid kusagil sügaval hingesopis tundis ta habrast õnnelikkust. Ta pigistas neiu tugevalt embusse. Ta tundis, kuidas pilk tõmbus märjaks ega hoolinud, ta tahtis olla selles hetkes terve igaviku ega mõelda millestki muust. Lõpuks avas ta silmad ning nägi, et ruum oli peale nende tühi. „Oled sa terve?“ küsis ta.

„Terve,“ ütles Ada.

 

*

 

Kapten Rowley tõi Loch Magrathi üle poole Kivioru korravalveüksusest. Kaks nädalat kammisid nad linna iga urgast, iga keldrit ja tunnelit. Ühtki märki ülempreestrist nad ei leidnud. Zarani jünger oli kadunud nagu kuu tormisel ööl. Aga ühel hetkel tuleb kuu taas pilvede tagant välja. Amon kinnitas endale, et see ei ole kõigest uue ohu teenäitaja, aga märgib hoopis valguse naasmist.

Ülejäänud tündrid lõhuti ja neist voolas välja sogane vedelik, aga kui neis oligi olnud midagi muud, oli see tolleks hetkeks kadunud. Kuna surnute luid ei olnud võimalik enam eraldada, maeti need kõik ühishauda. Selle kohale suruti rohmakas raudvõre, mille preester pühitses. Ei Ada ega külaelanikud, kelle lahkunud olid kannatanud, esitanud vastuväiteid. Kes korra juba hauast väljas käinud, ihkab seda taas, ütles rahvauskumus.

„Kas sa arvad, et ta leiab taas rahu?“ küsis Ada.

Nad seisid kahekesi haua ääres ning kordki olid taevast kadunud pilved. Varajane õhtupoolik oli jahe, aga mitte külm, ning läinud öösel sadanud vihm mõneti kuivanud. Vahest oli see parim, mida siinsel talvel pakkuda. Vahest ei olnudki enamat tarvis.

„Jah,“ ütles Amon. „Ma arvan, et sa said hästi hakkama. Matthew oleks sinu üle uhke.“

„Meie saime.“ Ada haaras Amoni käest. „Ma ei tea, kas suudan seda kohutavat paika iial unustada.“

„See ei olnud sinu süü.“

„See, mida keegi väärib ja mis talle antakse, ei lange alati kokku.“

„Tõsi.“ Amon tõmbas hinge. Loch Magrath vaatas järve keskelt vastu, külas aga kostis elu. Rahvas oli siin saanud lõpuks oma valule leevendust. Tuul paitas Amoni kukalt. See oli õrn, nagu üritaks talv end leebemaks muuta. „Aga isegi kõige kohutavam kogemus möödub. See on läbi.“

Ada vaatas hetkeks nende maja poole, siis langetas silmad. „See siin ei ole enam kodu. Lähme koju.“

Amon asetas käe ta põsele. Kiviorg või mäeaheliku tagune tundmatus, teda ei huvitanud see, kus nad on seni, kuni nad on koos. „Koju.“