Päike kiiskas paneelikildudel ja üksikutel tervetel paneelidel, sundides mõlemat meest silmi kissitama. Mets on silmadele hea, mõtles Aleksander. Hoolimata hirmujuttudest polnud nad metsloomi kohanud ja ainsad vihjed nende olemasolule olid kitsad siia-sinna suunduvad rajad ja vahepeal sügavamal metsas kuulduvad raginad. Viimaseid võis põhjustada ka tuul.

Täna oli lõpuks jahipäev. Pärast kolme päeva kaardistamist ja varasemate kogemuste järgi arvas Pieter teadvat, kuidas ja millal droon liikuda kavatseb.

Aleksander oli pärinud sobiliku austusega: „Mitu sul neid juba arvel on?“, mille peale Pieter vaid mühatas. Näoilme ja kerge noogutus pidid kollanokale kinnitama: palju.

Droonid ei tulnud energiatsooni päris serva. Kunagi patrullisid need arvatavasti kogu ala, kuid servmised paneelid olid pealetungiva võsa all järk-järgult hävinud. Kui küttimine ka veel regulaarsemaks muutus, tõmmati kontrollitav ala väiksemaks. Ühtlasi sai lagedal varem korrarikkujaid avastada ja potentsiaalselt tugevamate jõududega vastu võtta. Nii olidki kütid metsast ebamugavalt kaugel ja palavus tegi liiga.

Algselt olid ainult valvedroonid, mõeldud metsloomade peletamiseks. Välimine energiatsoon koosnes ruutkilomeetrite kaupa päikesepaneelidest. Suurte plokkide vahel jooksid puhastusrobotite monorelsi rööpad.

Aleksander kohendas halvasti istuvat kotjat kasukat. Tema kui kollanokk pidi olema peibutis. Valvedrooni programm nägi metslooma avastamisel ette tema liikumise ja tegevuse hindamist. Kui objekt liigub linna suunas, peletatakse see helisignaaliga. Kui peletamine ei aita või objekt asub paneelidele kahju tekitama, paralüseeritakse. Kui droon fikseerib looma paigal oleva, järelikult uimastatuna, tellib ta transpordi. Monorelsil saabub loomast veidi suurem kast paari transpordirobotiga. Need tõstavad kere kasti, kast sõidab energiatsooni serva ja heidab looma metsa poole.

Kastiga roboteid kütid oodata ei kavatsenud. Niipea kui droon end sihtmärgile fikseerib, on aeg. Heal plaanil oli paar altminekukohta. Kui drooni analüüs tuvastab inimesed, lahkub ta koheselt, selle käigus alarmeerides droonikeskust. Seal rakendatakse häirerežiim, lennutatakse kohale politseidroon või mitu, paralüseeritakse juba varuga ja võidakse kasutada ka destruktiivset jõudu.

Kui objekt kasti saadakse, ei läkitata teda enam metsa poole, vaid linna. Edasisest kohtlemisest räägiti päris koledaid lugusid, kuid samahästi võis neid käibele lasta Avaliku Arvamuse Ministeerium. Aleksander ei teadnud kedagi usaldusväärset, kes väitnuks end selle retke läbinud olevat. Kui politseidroon juba tuli, oli ta teinud ohuhinnangu infrastruktuurile, selle alusel sai kinnipüütud inimesele esitada süüdistuse strateegilise vara kahjustamises. Kütilõkete juures jutustamas neid pärast polnud.

Nad liikusid paneelide vahel ettevaatlikult, kiirustamata, hoolega ümbrust silmas pidades, pühkides vahepeal veekalkvel silmi. Ajapikku oli kunagi paneelide jaoks tasandatud maa mätastunud. Rohi ulatus sageli üle põlve ja tärkavad puud, ehkki madalad, takerdusid jalgadesse. Paneelide kaitseks piserdasid robotid küll perioodiliselt maapinda tõrjekeemiaga, aga viimasest korrast oli küllap juba aega möödas. Usinamad võrsed krõpsusid juba tuulega vastu paneelide alumisi osi.

Aleksandri kõrv tabas äkki ühtlase sumina. Ta vaatas tahapoole, kus Pieter hoolega distantsi hoides tema järel tuli. Pieter noogutas ja viipas käega.

Aleksander ohkas. Hundi või kitse mahavõtmiseks orienteeritud uinutikogus ei tohiks tema tervisele midagi teha isegi siis, kui trankvilisaatorilaeng teda tõepoolest tabab. Lisaks kasukale – loll tehnika, kes nii labast trikki läbi ei näe! – kandis ta kolme kihti erinevat plasti, mida süstlanõel läbida ei tohtinuks. Ainult vastikult ajas higistama. Nende päevadega oli tekkinud – ei, mitte harjumus, aga väsinud tülpimus. Noneh, higistan, nohjah, haisen … Kas selle nimel tasus linnast tulema tulla? Pisipätile ette nähtud karistuse eest pageda?

Aleksander meenutas oma nominaaltuba, tüütavaid arvutisimulatsioone ja mänge, millest koosnes tema eraelu. Paika pandud perspektiivitu töömesilaseelu, väljaarvutatud maitsetud söögiratsioonid. Vormisaal füüsiliseks jõupingutuseks. Päevast päeva üldine hallus ja teadmine, et tulemas ei ole midagi. Kestlik eksistents nagu linnas kõigil, kooskõlas loodusega kusagil mujal. Ehee! Ehkki alternatiiv oli täiesti illegaalne ja ei sisaldanud praktiliselt midagi linlikest mugavustest – ma olen siin ja seni veel on see aus vahetus.

Teid inimestele linnast välja ei viinud. Loodushoiuga kooskõlastatuna lubati ainult piiratud linnadevahelist automaattransporti. Linna ümber olevast põllumajandusvööndist aitasid Aleksandri läbi kaks napisõnalist tüüpi. Neil õnnestus vältida vaatlusdroone peaaegu energiavööndini, paar päeva oli küll rohkesti roomamist ja märguande peale peitumist. Kui paneelide ala juba vastupeegelduse kuma tõttu aimatavalt lähedal oli, avastas neid siiski üks vaatleja. Napisõnaline tüüp sooritas kõhklematult jõletu kuriteo, tabades drooni pimestajaga. Energiavööndis anti Aleksander üle järgmisele napisõnalisele ja lõpuks oli ta metsa jõudnud.

Aleksander kontrollis mälestuse peale, kas pimestaja liigub ikka veel vabalt põues. Uhkest nimest hoolimata kujutas see endast kombinatsiooni tööstuslikust kadast ja värviballoonist, mis sihtmärki tabades kandami laiali pihustas. Droonile pihta saades oli lootus, et värv katab piisavalt drooni andurid. Pime droon sooritab hädamaandumise. Politseidroonid pidid väidetavalt jääma turvakaalutlustel õhku puksiirdrooni saabumiseni, vaatlejad nägemise kaotamisel aga maandusid ja järele tuli remondirobot.

Keegi ei sundinud Aleksandrit just kütiks. Pisike kogukond leidis igale tulijale tegevust. Kunagise hävinud küla majade keldrid, kus nad elasid, vajasid kütet. Kes hankis toitu, kes küpsetas, kes traageldas riideid kokku, alati oli midagi elamiste juures sättida. Nii vihjetest kui ka otseütlemisest võis aru saada, et koht, kuhu Aleksander saabus, oli mingit sorti eelpost, miski, mida nad olid valmis esimeste ohumärkide peale maha jätma. Pieter, sitke olemisega kütt, oli Aleksandri üle vaadanud, midagi pomisenud ja öelnud siis talle: „Vaata ringi, harju, ela sisse ja eks siis näe.“ 

Nende jaht pidi robotit veidi ennetama. Pieteri varustuseks oli Kotike, tõeline superrelv … amb, kombineerituna iseavaneva kotiga. Midagi tabades pakkis kott ennast suruõhuga lahti. Pieter peab soovitavalt alles õhus oleva drooni kotti püüdma, enne lasku ankurdab ta tamiilikerija maasse, teine tamiili ots on koti küljes – ja kerib saagi pärast tabamist enda juurde. Kui Pieter pihta ei saa, laseb Aleksander pimestajaga.

Loomulikult polnud neil automaatjuhtimisega drooniga midagi peale hakata. Lisaks oli oht, et drooni GPS-seade võib kuidagi tööle jääda ja nende asukoha hiljem kätte näidata. Küttide eesmärk oli drooni varustus – uinutuslaengud ja neid välja tulistav seade. Linnas olid relvad rangelt ebaseaduslikud. Metsloomade vastu veenmisjõuga minna polnud aga kuigi võrdne.

„Ma saan ta kotti, nii et sa ei pea pimestajat kasutama,“ kinnitas Pieter nende plaani kirjeldades. „Kuid … mõnikord saab vaatleja aru, et midagi on viltu, ja kutsub politsei. Kui see saast kohale lendab, lase nii täpselt kui oskad … ja siis jookse. Ei, kõigepealt viska kasukas seljast ja siis jookse, saad kiiremini. Politsei tuleb kõigepealt lähemale ja laseb sutsakaga, seejärel eemaldub ja siis kõmmutab ... Nii et jookse kiiresti!“

Aleksander oli noogutanud ja seejärel mitu tundi kuiva trenni teinud. Harjutamiseks värvipritse polnud raisata, see-eest ligilähedase kaaluga kivid andsid tunde kätte.

Sumin valjenes ja Aleksander lasi õpetuste kohaselt kummargile, minnes endises suunas. Uluks ka nüüd veel tõepärasuse huvides … Peegeldused värvisid drooni pimestavalt valgeks. Seadeldis sättis end eemal umbes kolme meetri kõrgusele ja möiratas.

Hea, et ma ei ole näiteks jänes, mõtles mees. Võinuks ka rabanduse saada. Jällegi juhendi kohaselt peatus ta korraks. Seejärel üritas endisest kiiremini drooni poole minna. Pieter?

Hea mees, kes lubabki, mõtles Aleksander, kui mitu trankvilisaatorinõela kasukasse tungisid. Plast pidas, läbitulemise korral oleks ta torkeid tundnud. Misasja sa, kurivaim, teed seal, ei leia ammu päästikut? ... Vaadata polnud mõtet, Pieter oli maskeerimisriietuses ja kaugemal. 

Selja taga kuuldus äkki vali mütsatus. Droon jõnksatas, käivitas täiel jõul mootorid ja kadus taevasse. Sedamaid taipas Aleksander, et helipilti oli lisandunud veel üks sumiseja. Heli oli madalam, kostis sealtsamast, kuhu vaatleja-droon oli vaibuva suminaga kadunud. Politsei. Korraks vilksatas mälus teine nõuanne – „kui suudad usutavalt metslooma mängida …“ Õnnetuseks polnud Aleksander seda tarkust kelleltki küsinud ega harjutanud ja loobus võimalusest loomulikuna paistval hundikõnnakul neljakäpakil minekut teha.

Hambad lõgisesid veidi ja käed kippusid värisema, kuid viimastel hetkedel enne politseidrooni saabumist suutis ta end vähemasti enda arvates uimastatud looma asendisse sättida, pimestaja käepärast. Kunagised programmikoostajad polnud väga fantaasiarikkad. Politseidroon möiratas kõigepealt peaaegu samal häälel, mis vaatleja, küllap sama salvestust mängides. Tõesti, nüüd oleks ehmunud ja pageva looma etlemisest ehk abi …

Sumin lähenes. Millal sa, litapoeg, tulistasidki? Ahjaa, siis, kui kaugenema hakkad … Aleksander pingutas ja lõdvestas korraks lihaseid, mõtles sekundiks silphaaval „ka-su-kas-sel-jast-ja-jook-suuuuu“, keeras siis küljele ja lasi pimestajast.

Plaks-siuh … kardetud lasku ei järgnenud. Osa värvi pritsis tagasi. Droon keeras kaks korda ümber oma telje ja asus siis tõusma.

Aleksander pusis end kasukast välja. Kurat, kuhu jäi elegantne seljastheide? Oli juba poolel sammul, kui kostis klõpsatus. Läbi õhu jooksis tamiil ja kott oli ennast ümber politseiniku sättinud.

„Ruttu siia!“ röögatas Pieter, kes juba väntas kõigest jõust tamiilikerijat. „Hoia paigal! Lõikan toite maha!“

Adrenaliinist tulvil, läbis Aleksander nendevahelise maa nagu sprinter ja hüppas kotile otsa, taibates õigeaegselt osa ligipääsetavaks jätta. Droon pööritas kotis raevukalt tiivikuid. Nuga välgatas Pieteri käes, mees lõikas kotti ja seejärel suskas droonile teadvalt kindlasse kohta. Tiivikud lõpetasid pöörlemise.

„Metsa. Seni otse, kuni tulevad,“ rebis Pieter endale koti selga, keeras kiirustades tamiilikerija maast ja pistis vöö vahele rippuma. „Siis haake,“ tähendas ta juba jooksu pealt.

Pärast viimaseid terveid paneele aeglustas ta korraks sammu ja vaatas tagasi. Aleksander polnud oluliselt maha jäänud. „Tubli,“ rehmas Pieter ja sörkis edasi. Esimesed puud juba paistsid ja taamalt kostva sumina kauguse järgi olid nad juba pääsenud. Nende ees laius võsa.

Pieter lõikas drooni lahti niipea, kui nad metsa all eeldatavast laskekaugusest väljas olid. Saak tilkus värvist. Pieter eemaldas kogemustele viitavate kiirete lõigetega drooni keskmise pikliku osa, mille ühest küljest paistsid otstarbele viitavad toruotsad. Ta viskas ülejäänud tükid maha, võttis kuskilt taskust kollast pulbervärvi ja raputas ümber jäänuste. „Kui nad on mõelnud midagi välja, millega metsa alla otsima tulla, saame jälgedest …“ mõmises ta. Vaatas siis ringi, kuulatas ja nõksas peaga sügavamale metsa suunas.

Aleksander sörkis tema järel ja hirmu taandudes hakkas taipama. Kui vana ma olen ja kui dramaatiline ma olema peaks? „Sa petsid mind!!! Teie lurjused!!!“ Või „Kollanokad, on teil kahuriliha?!!!“ Või „Kas ma olen nüüd oma?“ Hingetu olemine ja üldine väsimus tegid valiku keeruliseks.

Pärast haake ja päris pikka kõndimist vaatas Pieter Aleksandrit veidi pikemalt ja lõpuks halastas.

„Istume.“

Hetk olnuks sobilik mõni valikutest kuuldavale tuua, aga Aleksander oli liiga läbi.

Pieter ohkas. „Jah, me läksime politseiniku järele,“ ütles ta siis sedakorda päris artikuleeritult. „Mõtle korraks. Riigipiire kaitsevad meil automatiseeritud sõjaväedroonide parved… mis neil metsast, kui need ümber programmeerida, kui käsk anda, nopivad nad kasvõi terve linna ära. Õnneks on linnavalitsus kari ludupükse … aga ühel päeval tahavad nad meid ära kaotada.“ Ta tõmbas käega korraks üle kaenla all oleva droonidetaili, nagu silitaks. „Vabaduse tagatiseks, kas tead, on relvastatud rahvas.“