Üks korralik düstoopia meeldib ju kõigile. Onju? Maailm on ju omadega nii persses, et ainu,s mis rõõmustab on teadmine, et kuskil fiktsionaalses reaalsuses on veel hullem. Ja no kui see teadmine ka tuju ei tõsta, siis on kohe täitsa persses.
Sedasi, nüüd kui ma selle kaheldava väärtusega naljaponnistusega ehk kellegi tähelepanu olen suutnud köita, võib edasi liikuda paljastuse juurde, millest oleks võinud alustada. Mulle üldiselt düstoopiad väga meeldivad. Ja mind ei köida sugugi mitte võimalus rõõmustada, et kellelgi kuskil on veelgi halvem, ausalt öeldes ei ole ma kunagi sellest loogikast aru saanud, et miks mind peaks rõõmustama teadmine, et kellelgi kuskil on veel halvasti. Omadega pekkis maailmas elades ei muutu see minu maailm ju grammi võrragi paremuse poole lihtsalt sellest, et kellegi teise maailm on omadega veel rohkem pekkis.
Mind köidab hoopiski see kirjaniku oskus (püüan püsida praeguse kirjatüki raames kirjanduslike düstoopiate raamides) luua maailm, milles ma sugugi elada ei tahaks, aga mille kohta ma olen valmis möönma, et kui me ühiskonnana ette ei vaata, siis ühel hetkel võib minu poolt mitte ihaldatud maailm ikkagi käes olla.
Bradnury raamatupõletajad olid ja on maailmas olemas. Tänapäeval on nad lihtsalt moondunud raamatukeelajateks. See hulk ekraane, millega igapäevaselt ümbritsetud oleme ja neilt meile näkku paisatava sisu sisutus ei luba kuidagi „Fahrenheit 451“ mingi tindimäärija liigse fantaasia viljaks nimetada. Orwelli sõnaväänajad noogutaksid ilmselt tunnustavalt, lugedes värdmoodustist „sõjaline erioperatsioon“ ning vähemalt iga teine ärimees Trumpi mõtteavaldus paneks nad aplodeerima. Huxley somaatikud saaks oma esimese laksu kätte juba võimalike alternatiivide paljususest teada saades.
Nii et loomulikult rõõmustas mu südant jõulukingiks saadud värskelt eesti keelde tõlgitud Sandra Newmani „1984“ universumisse kirjutatud „Julia“. Ning hea meel on tõdeda, et hea, et tõlgiti, vaevalt et ma muidu selle raamatuni jõudnud oleks. Newman ei tee siin küll midagi revolutsioonilist, maailm on ikkagi Orwelli poolt paika kirjutatud, kuid ta annab ühe alternatiivi lisaks. Just alternatiivi, sest Julia versioon ei olegi mitte midagi muud kui Julia versioon. „1984“ maailmas kirjutatakse ju kogu aeg kõiki lugusid ümber. Seda, mis päriselt juhtus ja mis päriselt tõsi on, ei ole võimalik kunagi teada saada.
Küll on aga tõsi see, et kõigi teiste haigutavate lünkade kõrval mu lugemuses haigutas auk ka nii klassikalise düstoopia kui „Teenijanna loo“ osas. Asjaolude õnneliku kokkusattumuse tulemusena (loe: raamatupoe sooduspakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda) jõudis aga ka see raamat mu koju. Ja ma lugesin ta läbi. Ja vaatasin ka 1990. aastal tehtud filmi ära. Sarja on viis hooaega, seee jäi mingit teist korda ootama. Ilmselt jääbki. Sest Atwoodi maailma ma ei suutnud uskuma jääda. Võib-olla ma olen liiga sinisilmne, aga sellisel kujul Gileadi saabumist ma ei karda.
Kuna on võimalus, et peale minu on veel isikuid, kel „Teenijanna lugu“ lugemata, siis räägib see maailmast, kus naistelt on kõik õigused ära võetud. Välja arvatud sünnitamine. Võime ja võimalus sünnitada on privileeg, sest suur hulk naisi ja mehi on steriilsed. Seda privileegi teostatakse mingil põhjusel aga Vana Testamendi vaimus. Komandörid sigitavad rituaalse seemendamise käigus Teenijannadega lapsi, kes pärast sündimist antakse Komandöride Naistele kasvatamiseks. Teenijanna alternatiiv on koloonias radioaktiivseid jäätmeid kokku kühveldada. Seda küll raamatus välja ei öelda, aga ma oletan et Komandöri Naise alternatiiv on sama. Siis on Gileadis veel Martad ja Tädid, kelle funktsiooniks on Teenijannade koolitamine ja majapidamise korras hoidmine. Alternatiiv teadagi mis.
Ja nüüd minu probleem ja näpunäide kõigile tulevastele türannidele – kõike ei tohi ära võtta. Midagi tuleb äravõetu asemele anda. Kui midagi rohkemat ei raatsi, siis vähemalt lootus peab jääma. Mingigi pääsetee peab olema. Orwell lubas juua, Huxley ja Bradbury narkot teha. Gileadi maailmas võisid Teenijannad paar korda aastas mõne vägistamises süüdistatud mehe tükkideks kiskuda. Natuke nagu niru. Ja no mida perset võitsid sellest uuest ühiskonnakorraldusest Komandöride Naised? Miks ei võinud Teenijannade nina ees tilpneda võimalus ise Komandöri Naiseks saada?
Neid eelnevas lõigus kirja pandud küsimusi tekkis mul tegelikult mõni veel. Kõige arusaamatumaks jäi minu jaoks aga see, miks maailmas, kus laste saamine on niigi keeruline, keelati ära armastamine? Ma oletan, et eesmärk oli ikkagi see, et lapsi sünnib palju ning Gilead saab suureks ja võimsaks. Kas siis äkki oleks mõistlik soosida seda, et inimesed üksteist leiaksid ja neid saaks palju? Seda üksteise leidmist on võimalik kaheldavate võtetega suunata, moraalselt mitmetimõistetavate meetoditega saavutada. Aga miks nad ei võinud armastada? Minu lugemuse üks lünk on ka Vana Testament, võimalik, et sealt saaks sellele küsimusele vastuse. Võimalik, et see vastus on, et see ongi tõeline armastus, kui suuremaks hüvanguks talud ära, et Teenijanna pea on su põlvedel ja su Komandör teda samal ajal sugutab.
Ei ole ükski düstoopia püsima ega türann võimule jäänud. Gileadil ei ole olnud algusest peale aga mingisugust võimalust. Ma usun, et me inimestena ei oska ilma armastamata. Ja ma ei mõtle siin ainult kodumaa-armastust.
