Tim Hornet „Olla osa masinast”

Tundmatus maailmas tutvustatakse hulgale uustulnukatele tehase töötamise põhimõtteid. Inimesed indiviididena on vähetähtsad, muutudes oluliseks alles siis, kuid nad on elus midagi suurt saavutanud. Lõpuks tuleb välja, et ka surmas on inimesed vaid osa masinast.

Autor on lühikese jutu käigus loonud suure ja huvitava maailma, millest aru saamiseks peab loo igat rida hoolikalt lugema ja meelde jätma. Detaile on aga puistatud nii tihedalt, et ka teistkordsel lugemisel oli raske päris kõike haarata ja maailmast head pilti ette saada. Ma oleksin eelistanud kas väiksemat detailide hulka ja jutu seisukohast olulisemale keskendumist või siis pikemat lugu, mis maailma rahulikumas tempos avab.

Kindlasti on aga tegemist lugemist vääriva looga, mis on autori tavapärastest müütilistest-muinasjutulistest juttudest üpris erinev ja seega neile hea vaheldus.

Tim Hornet „Valjud ajad”

Loo peategelane istub koos teiste müütiliste olenditega kõrtsis ja jälgib nende pummelungi, teda ennast jätab see prassing aga külmaks. Tema tahaks ainult vaikust, mida ta läheb lõpuks otsima inimeste maailmast.

Seda lugu lugedes kangastus mulle tavaline väikeste lastega pereelu. Nojah, väikelapsed pole päris libahundid ega mitmepäised päkapikud, kuid kogu see kõrtsis toimuv tramburai tuli küll väga tuttav ette. Ilmselt samastuvad peategelase vaikuseigatsusega pea kõik vanemad.

Lugu ise on humoorikas ja tujutõstev, väga erinev autori teisest selle numbri loost, just selline jutt, mida mõnele tuttavale Horneti loomingu tutvustamiseks ette lugeda. Igatahes minu lemmik nende kahe hulgast.