"Sügis inimtühjal Eesti saarel. Mahajäetud ja räämas mõisahoonesse saabub seltskond noori, kes siia uut elu plaanivad. Vana maja peidab endas aga saladusi, hämaruses vilksatab minevikuvarje ning öösel hakkab mõisa kinni jäänud lugu end tasapisi ilmutama. Miski pole nii, nagu esmapilgul näib ...
“Et sa kaotaksid kõik” on üleloomulike sugemetega tume põnevik, mille tõukepunktiks on lavastaja (Jaanika Juhansoni) soov katsetada teatrilaval põnevus- ja õuduslugudest pärit motiive."



See oli kõik, mis netiavarustes selle etenduse kohta leidus, nii et täpselt selliste teadmistega läksin ma ka ühes sõbraga esimest korda elus Endla teatrisse. Mis tähendab, et mul polnud halli aimugi, mis mind ees ootab. Ma igastahes ei oodanud midagi säärast.

Tume – jaa, päris kindlasti. Kui olemas on tragikomöödiad, siis see oleks ilmselt üks nendest haruldasematest, nimelt komötragöödia (et vahepeal saab väga nalja ka, aga üldiselt on lood tumedad ja diibid ja väga sünged). Põnevus ja õuduslugude motiivid – check. Terve hulk väga äratuntavaid klišeesid, aga neile oli sihuke vint või vimka külge või üle keeratud, nii et need mõjusid teistmoodi, või kui mitte enne, siis teiseks vaatuseks kohe kindlasti, sest teine vaatus oli see, kus paljud esimeses vaatuses õhku loobitud märgid hakkasid end lahti seletama ja kõik seinale riputatud püssid pauku tegema. (Kui nüüd saaks esimest vaatust uuesti näha, siis oleks see püssiragin ilmselt sama äge kui aastavahetuse ilutulestik).

Ühe aspekti tahaks küll eraldi välja tuua: huumori, mis hoiab loo liiga süngeks minemast, aga samas just võimendab seda (eriti kuna on teada, et mida hullemaks olukord läheb, seda rohkem hakkavad inimesed nalja tegema – ellujäämisinstinkt).

Ahjaa, kui teile tundub, et ma räägin juba tükk aega mõistu ja pigem aiast kui aiaaugust, siis ma vabandan, aga ma teen seda täiesti sihilikult, sest kuna tegu on tasemel põneviku ja peene müsteeriumiga, siis ma ei taha kogemata ühtegi spoilerit anda, nii et ma võtan nüüd kätte ja kirjutan hoopis nn tehnilisest poolest.

Niisiis – näitlejatest: trupp on noor ja neil kõigil tundub väga lõbus olevat, ja nad on väga hingega asja juures. Lisaks mõnusa fiilinguga väga immersiivsele mängule esimeses vaatuses, kehastavad nad teises vaatuses hoopis teisi tegelasi hoopis teisest ajastust (keda ja miks, minge kaege ise). Ja nad (peaaegu) kõik mängivad pilli ja laulavad ja tantsivad, mis on väga äge.

Kostüümid ja lavakujundus on realistlikud, vähemasti sellist kolme-meetri-reeglit järgides nagu taaskehastajad sageli (no et kolme meetri kauguselt vaadates tundub täitsa ok ja autentne), aga piiripealselt napp – ei midagi üleliigset, ja samas ei lähe ka päris minimalismi. Aga absoluutselt kõigel, mis laval on, on oma funktsioon, ja neid ümber nihutades (mida teevad näitlejad paari sekundiga ise ja nii sujuvalt, et seda ei pane peaaegu tähelegi) tekib uus stseen ja ruum.

Valgus ja video – neid kasutatakse põhjalikult ja filmilikult, vahel läheb asi lausa kolmemõõtmeliseks, aga samas, teater ei lähe üle kinoks, video on ainult osake etendusest ja toidab seda, mitte vastupidi. Ja valguslahendused on tegelikult hästi lihtsad, aga nende järsk ja täpne kasutamine mängib kõige muuga perfektselt kokku ning ilma ei oleks kogu kompott ilmselt pooltki nii õõvastav.

Muusika osas tahaks täiesti eraldi välja tuua (ilmselt just) selle etenduse jaoks loodud laulud ja ühe teatud ringmängu, mis on ilmselt kõige jubedam ringmäng, mida ma kunagi näinud olen (see on muidugi kompliment!).

Liikumine, või koreograafia, nagu ma ise kipun seda kutsuma, oli samuti klass omaette. Poole sõna või liigutuse pealt kivikujuks muutumine on alati efektne, nii ka nüüd. Aga me nägime ära ka miskit oluliselt keerulisemat ja võimsamat – kujutage ette laval sama efekti, mida filmis saavutatakse sellega, et sekundisse pannakse vähem kaadreid. Tulemuseks on miskit ebainimlikult aeglast ja (koos muusika ja valgusega) see mõjub tõeliselt õõvastavalt. Samasse kategooriasse lähevad ka kõiksugu imepeened näoilmete nüansid – sõbralik-sõbralik-sõbralik, vaade korra kõrvale, üks poolik hetk, mille osavam publik ära näeb, ja peale mida on tunne, et nonii, kunas see tegelane nüüd teisele noa selga lööb (aga PIIKS, ma ei hakka spoilima, ei hakka!)

Kogu selle peensusteni lihvitud kompoti resultaat igastahes oli meie kahe (ja kuuldavasti mitte ainult meie) jaoks see, et immersioon oli põhjas. Too harilik sein lava ja saali vahelt kadus ära, ja saal ise kadus ära, nii et teise vaatuse alguses oli mul siiras hämming, et kust kõik see rahvas saali sai, vahepeal neid ju polnud. Oleks nagu istunud keset tühja ruumi ja jälginud midagi keelatut/väga reaalset. Oli hästi filmilik (mõne hea filmi puhul on see seina kadumine nimelt kergem juhtuma) ja larpilik (kellele see viimane nüüd miskit ütleb, aga see käib otsapidi igastahes sinna kõrge immersiooni alla).

Kokkuvõtteks: lavastus oli väga immersiivne, väga põnev, psühholoogiline (vabandage mu väljendust, aga see oli tõsine mindfuck, üleloomulik ja õudne. Publik aplodeeris püstijalu ja väga pikka aega. Kindlasti oli ka neid, kes meh-tundega lahkusid, aga eeldatavalt polnud neid palju. Meie Eevaga kõndisime läbi öise Pärnu bussijaama, ja korraga oli kõik kole – viltused majad, ilusad punased laternad puude otsas hõõgusid hirmuäratavalt, Eeva kurtis, et tal on pidevalt keegi selja taga... Käed värisesid (ehkki vähemasti mina olen vägagi külma kõhuga – ehkki kõrge immersiooniga indiviid) ja me tahtsime koju, happyshit muusikat ja roosat mulli.

Püsivaid kahjustusi kumbki meist igastahes ei saanud ja magasime kah ilma õudusunenägudeta. Nii et – minge ja vaadake see etendus kindlasti ära, kui te vähegi arvate, et teile võiks miskit säärast peale minna.

Kiirgavaid teatrielamusi!

lavastaja Jaanika Juhanson
autorid Jaanika Juhanson, Jan Kaus ja trupp
lavastusdramaturg Anne-Ly Sova
lavastus- ja videokunstnik Sander Põldsaar
kostüümikunstnikud Merlis Orion ja Sander Põldsaar
valguskunstnik Margus Vaigur
muusika autor Lauri Mäesepp
muusika seadjad Feliks Kütt ja Erko Niit
ansambli juht Erko Niit
liikumisjuht Kardo Ojassalu

mängivad Liis Karpov, Kati Ong, Ireen Kennik, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sten Karpov, Jaanus Mehikas (külalisena) ja Artur Linnus (külalisena)

Esietendus 21. jaanuaril 2017 Endla teatri suures saalis.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0224)