Vana hea nipp, millega soovitatakse publik kohe esinemise alguses enda poole võita, on see, et no räägi üks nali. Et natukenegi eristuda, siis ma räägin ainult selle osa naljast, mis seekordse õnnitletavaga seondub. Prantslane tuleb külla armukesega, lahkub perenaisega ja järgmisel hommikul mõtleb, et huvitav kellega mu naine sel ajal oli. 26.01.1928 sündis Pariisis prantslanna ja valgekaartlasest ohvitseri perre Roger Vadim Plemjannikov. Põhiliselt tuntud lavastaja ja stsenaristina. Värvika lapsepõlve ja suurepärase „maa liikus mu all“ legendi autor. Prantslane, kelle elukaaslaste ja abikaasade koguarv on inspireerinud Onu Bella loo „Armukeste kari“. Võib-olla.
Vältimaks täielikku kroonikastumist vabandan seda elukaaslaste teemade sissetoomist (justkui oleks vaja nelja ilusa naisterahva pildi lisamist kuidagi vabandada) sellega, et Roger osutus ses osas küllalt pragmaatiliseks, et nii kui oli vaja oma uude filmi kedagi peaosaliseks leida, siis esimese hooga läks ta oma hetke elukaaslase jutule. Te ei ole kuulnud ulmeikoonist Brigitte Bardost? Ega tõesti, valdav osa neist fimidest mida Vadim lavastas/kirjutas ei olnud ulmega kuidagi seotud. Debüütfilm „...And God Created Woman“ (1956) nime poolest natuke ulmet ehk lubab, aga laske mul end sellest karist mööda tüürida. Stereotüüpidega lahmides, siis millest muust üks prantslane ikka filme peaks tegema kui armastusest. Ja et ka publikul polnud selle vastu midagi, kui ta oma noortel ja kaunistel naistel peaosades kenitleda lasi, siis armastusest Rogeri filmid üle ega ümber ei läinud.
Nii oma žanrimääratluselt õudusfilmis „Blood and Roses“ (1960) kui Edgar Allan Poe juttudel põhinevas kassettfilmis „Spirits of The Deadis“ (1968) olevas segmendis „Metzengerstein“ on peaosalised armuvalus naiskangelased. Millest ei tohiks end aga segada lasta. Vadim ei ole mingi kaameraga trikitaja, aga tema teosed on silmale ilusad vaadata. Peaosalised vastavalt Anette Stoyberg ja Jane Fonda, aga lisaks sellele kaunid üldvaated, maaliliste varemete taustal, maas voolav udu, taamal mässlev meri, sellises stiilis kaunis. Gooti õudusele (kuigi seda õudust on napilt) täpselt õige stiil.
Ja olemegi tavapärase pika sissejuhatuse järel jõudnud põhiteemani. Roger Vadim on see mees, kes pani Jane Fonda kaaluta olekus ennast paljaks võtma. Prantslase Jean-Claude Foresti erootiliste sugemetega ulmekoomiksi „Barbarella“ väntas just Roger 1968. aastal filmiks. Universum, mis elab täielikus rahus, kus tervitatakse sõnaga „Armastus“ ja kus kõrgelarenenud maailmades seksitakse viisil, millest on vaid sammuke „Demolition Man“-ini. Ja seda maailmakorda saadetakse hullu teadlase Durand Durandi ja tema positroonilise kiirgusrelva eest kaitsma superagent Barbarella, kes vahetab kostüüme tihedamini kui Bond naispartnereid ja meespartnereid tihedamini kui Bond mansetinööpe kohendab. Ehk siis praegu vaadates selline natuke totakas lugu, kuidas armastus päästab maailma (välja arvatud selle ühe koleda mehe, aga ilusa türanni küll). Aga see on kõik nii ilus ja parasjagu naljakas, et kleenuke ja mõneti norimist vääriv stsenaarium ei kõiguta üldse (no kuidas sa vihastad stseeni peale, kus saatürivälimusega doktor kosmoselaeva paitustega parandab).
Vot siis kui lihtne on saada rubriiki „Palju õnne, ...“ Üks kultusteos, millele on aastaid uusversiooni planeeritud ja mis praeguste kavade kohaselt võib realiseeruda hoopis telesarjana ja oledki kuulus ning Reaktoris tervitatud. Lihtne.