Viimasel ajal ilmub minu suureks rõõmuks järjest rohkem uusi nägusid Eesti ulmekirjanike sekka. Steven Vihalemb (või steven vihalemb, nagu raamatus seisab) on üks neist, kellest ma mitte midagi varem kuulnud ei olnud. Kiitis seda teost aga paljudele ulmikutele tuttav Mart Kalvet, kes antud raamatu ka toimetas, mistõttu see ka mulle silma jäi. Uudishimu on vastik asi, mis paneb uusi asju proovima, kuigi elu on selleks ilmselgelt liiga lühike.

Kaanekujundus ei ole sellel raamatul midagi sellist, mis otseselt poest ostma tõmbaks. Kaanel ilutsev Õismäe kaart on küll tore, kuid ehk temaatikat lisada püüdvad värvilised jutid jätavad kaugemalt mulje justkui oleks tegu, vabandust väljendi pärast, linnusitalarakaga, millest on mõni laps oma mänguautoga läbi sõitnud. Ma loodan, et see ei olnud kujundaja eesmärk, või kui oli, siis on ta suurepäraselt sellega hakkama saanud.

Oluline katkend raamatu tagakaanetekstist: “steven vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.” Ülejäänu tekstist on võrdlused teiste kirjanikega, mis antud kontekstis ei oma sisu.

Võttes arvesse kaaneteksti, on tegu väga halva raamatuga, mille süžee on õrnalt hüplik. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et kui välja arvata esimene ja viimane peatükk, puudub sellel teosel igasugune järjepidevus. Raamat algab peategelase Leon tutvustusega, seejärel on paar veidrat peatükki, kus kujutatakse mingeid stseene, millest ühe peaosas on minarollis prussakas Nakongiga ning jätkub peategelasega. Mingil põhjusel on ta järsku minarollis nagu prussakaski. Mõned peatükid hiljem on aga autor otsustanud raamatusse panna 17 lehekülge täiesti sinnasobimatut kultuurifilosoofilist esseed “ufo ja mina” (sic!). Ja sedasi lõpuni välja...

Raamatu tegevuse kohaks on küll praegusele väga sarnane Õismäe, kuid tegevuse aeg jääb kogu teose vältel suuresti määramata. Kohati on aru saada, et autor on püüdnud sellega mängida, mistõttu mõned peatükid tunduvad olevat minevikus (kui kauges, ei märgita), mis lisab veelgi enam segadust. Ainuke mõistlik kuupäev on ajalehe pealt ülestäheldatud 28. august 2023, mis lisab veelgi enam segadust, kuna sama tegelase rollis märgitakse aastaarve 2035-2038 ning seda minevikus. Ja siis tormab ühe väga segase kontekstiga peatükk aastasse 2087 – vähemalt 60-aastase vahega sündmused peategelase silme läbi.

Kohati mainitakse Külastuspäeva, selgitamata, mis pagan see sihuke oli. Tulnukad? Lohed? Mõlemaid on kirjanduses korduvalt väisatud, mistõttu tahtis autor ehk originaalne olla ning jätta need lugejale mõistatamiseks. Ainukese ulmelise elemendina on raamatus kõrvaltegelase Lahabi leegitsev pöial, näkineiu, pakasepoisid ning ühe tornmaja 17. korrusel elavad kaks inglit – sealjuures ei ole üldse kindel, kas need isegi peategelase jaoks reaalsed olid.

Kirsiks tordil anti viimases peatükis mõista, et kogu raamatu tegevus vältas peategelase jaoks terve aasta. Paratamatult tekkis küsimus, kas ta oli praktiliselt terve aasta rämeda laksu all, kuna kuigi tema osalusega peatükke oli küll enamuses, ei olnud seda kaugeltki piisavalt, et täita tervet aastat.

Kuna meedias (43. minut) on antud raamat omajagu tähelepanu saanud ning kirjanik Maarja Kangro mainis lingitud vestluses, et antud raamatus on “hästi ära tabatud Õismäe psühhedeeline ja hallutsinatoorne potentsiaal”. Selles kontekstis võib arvata, et ehk saavad sellest raamatust oma laksu vaid need, kes Õismäel elanud on.

Kuna see kohutav segadus romaani süžees rikkus minu jaoks täielikult lugemuselamuse, püüdsin tükk aega midagi välja mõelda, mida positiivset selle kohta öelda. Parim tundus: “See ei ole väga paks”.

Ärge jumala eest lugege seda raamatut romaanina!

Ma ei tea, kes see inimene selle teksti sinna tagakaanele kirjutas, küllap oli see lugejate petmiseks. Antud teose näol on tegemist kogumikuga, mille üksteisega õrnas seoses olevad lood loovad suurema samas maailmas aset leidva narratiivi. Ka see on omajagu segane ning väga paljusid lahtiseid otsi jättev, kuid selle võib autori vähese kogemuse nahka kirjutada.

Tuleb aga tunnistada, et isegi kogumikuna ei ole see teos väga tugev. Autor püüab luua maailmapilti mitmeid sotsiaalseid ning ökoloogilisi katastroofe läbielanud ühiskonnast, kus (tundub, et) suurem rahvasteränne on tänavapilti kohutavalt mõjutanud. Peategelane ise “võiks[id] olla kusagilt Hiinast või Aafrikast, [su] isa Jaapanist ja ema Kariibidelt.” Õismäe kirjeldatava enamuse moodustavad moslemid,kes sotsiaalse surve all ühinesid ning Külastuspäeval, mil teised (kes need teised on, ei mainita) olid lõhenenud ning eriarvamustel, “valmis olid”. Kuigi mainitakse ka Märjamaa ning Koeru ökoautonoomiat ja kurja omakaitset, mis tundub täitvat Judge Dreddilikku korrakaitse ning sõjaväe rolli, ei looda selgemat pilti ühiskonna täpsemast korraldusest.

Samuti jääb lisaks toimumisajale suuresti arusaamatuks tehnoloogiline tase. Kasutatakse “skaipimist”, mille puhul on ühenduse hind üpriski kallis, sõidetakse autodega ning toimiva ühistranspordiga. Samas ei ole ühtegi korda mainitud, et peategelasel (ega kellelgi teisel) oleks telefon või sarnane suhtlusvahend. Hoolimata tohututest sotsiaalsetest muudatustest, on otsustanud autor tehnoloogia stagnatsiooni jätta.

Headest külgedest rääkides ei ole autori stiilil väga vigagi. Olles minu jaoks küll ropp, räme ning “kenderlik”, annab see hästi mõista peategelase peamisest suhtluskeskkonnast. Samuti on raamatu olulised tegelased kenasti välja joonistuvad, kuid seda suurt hulka raamatus mainitud Õismäe narkootikume tarvitavaid isikuid tean ma vist küll nüüd vaid nime järgi. Ainuke, mis mind senini segab on värdsõna “džoint” – milleks oli vaja kanepisuitsu sünonüümiks mõelda välja sihuke elajas?

Samuti suudab steven kohati lugejat kohutavalt mõjutada. Esimene peatükk tõi minus esile ääretu tülgastuse ning seda mitte teksti stiili või sõnastuse, vaid sisu tõttu. Muidugi võib oma raamatu algul lugejas tülgastuse tekitamine olla mitte just kõige parem mõte. Pean tunnistama, et see mekk jäi siiski raamatu lõpuni pisut kurgulakke. Võib-olla püüda järgmiseks alul natuke positiivsemat emotsiooni luua!?

“6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” ei ole minu jaoks halb raamat. Ta ei ole ka hea raamat – ma ei usu, et ma seda teist korda loeks, kuid sellest kõigest hoolimata on ta huvitav. Raamatul on hulga puudujääke ning teost kiitev meedia tõstab lugejas vaid võimalikku pettumusläve, aga ühe korra lugeda kõlbab see kindlasti. Ainult ärge püüdke seda lugeda romaanina – see ei ole seda. Ja kindlasti ei tasu ulmehuvilistel siit loota mingit erilist maiuspala.