eikusagiKäesolev väljaanne on uusim versioon Neil Gaimani fantaasiaromaanist „Eikusagi“. Algselt telesarja stsenaariumiks kirjutatud lugu kasvas oma žanri mõõtmetest välja, omandades uusi tahke, mida polnud võimalik filmilindile jäädvustada. Nõnda sündis raamatu esimene variant, mis ilmus 1996. aastal.
Erinevalt algsest, eesti keelde tõlkimata, versioonist on teises ja viimases „Eikusagis“ on täpsustavad kirjeldused lugejaile, kes pole Londoni metrookaartidega tuttavad. Lisaks on kasutatud seni sahtlisse seisma jäänud mustandeid. Autori sõnul ei ole tal kombeks kirjutada järgesid, kuid ta ei välista tulevikus „Eikusagi“ maailma tagasi pöördumise võimalust.

Romaani sündmused leiavad aset Londonis. Investeerimispangas töötav kontoriametnik Richard Mayhew, kes on oma eluga igati järje peale saanud, satub ootamatult Londoni all laiuvasse luupainajalikku maailma. Ta kaotab oma töö, kihlatu, korteri ja kogu senise elu. Ülailmas pole teda enam olemas. Uueks reaalsuseks saavad räpased ja mahajäetud metrootunnelid, mida asustavad rotid, rotirääkijad, mõrtsukad, kütid, mõttejõu abil uksi avav tüdruk ja teised imepärased tegelased.
Romaani autor on loo süžeesse osavalt põiminud sugemeid muinasjuttudest, mütoloogiast ja ajaloost. Raamatu meeldejäävamaiks karakteriks on ülimalt stiilset mantlit (mille kohta on teose lõppu kirjutatud eraldi lisalugu) kandev markii de Carabas, kelle nime lugejad kindlasti mäletavad lapsepõlves loetud muinasjutust „Saabastega kass“. Ta on justkui surematu Kaštšei, kelle elu asub hoolikalt ära peidetud muna sees. Markiid on peaaegu võimatu tappa. Karismaatilise, pahelise ja igas olukorras külma närvi säilitava mehe kohta öeldakse raamatus, et ta suudab isegi karjuda ja armu paluda sarkastiliselt. Lisaks on markii osav äritegija, kes vahetab asju võlgu jäävate teenete vastu, mida ta saab endale sobival ajal sisse nõuda.

Raamatus seletatakse, kuidas uppus Atlantis ja kes oli selle taga ning selgub, milline on ingli tõeline pale. Naljad taevaste olendite arvel meenutavad paljuski romaani „Head ended“, mille Neil Gaiman koos Terry Pratchett´iga kirjutas. Saatan ja deemonid seekord sündmustikku ei sekku, kuid julmuse ja verejanulisuse poolest on temaga võrreldavad palgamõrtsukad Croup ja Vandemar. Klišeena mõjuvad musta töö tegijad kannavad seljas ülikondi ning mitte keegi ei taha nendega vabatahtlikult kohtuda. Üks neist, teda võrreldakse kavala rebasega, räägib rohkelt ilusaid kõnekujundeid kasutades ning teine, kes sarnaneb mitte just eriti arukale hundile, on pidevalt näljane ja eelistab sõnaseadmise asemel tegutseda. Selliseid tegelasi on lugejad juba küllaldaselt erinevates raamatutes kohanud, kaasaarvatud Neil Gaiman´i enda varasemates romaanides.
Erinevalt tavapärastest musta ülikonda riietatud mõrtsukatest pole need pahalased ainult sõnaseadjad ja kiired elulõpetajad. Croupile ja Vandemarile meeldib haiget teha ning nad teevad seda ülima naudinguga. Kirjeldused piinamismeetoditest, mida need sadistid oma ohvrite peal rakendavad, ajavad suurematelgi õudusesõpradel ihukarvad püsti.
Loo peategelane Uks, keda päästes Richard Mayhew maaalustesse tunnelitesse langes just nagu Alice küülikuurgu, suudab avada kõiki uksi. Tüdrukut jahivad eelpool kirjeldatud palgamõrtsukad ja kaitseb allilma osavaim ihukaitsja, Kütt. Ukse parimaks sõbraks ja päästeingliks on markii de Carabas. Alumisse Londonisse lootusetult eksinud Richard käib Ukse ja tema kaaskondlastega kaasas nagu viies ratas vankri all, sest tal pole enam kuhugi minna ning üksinda ei suudaks ta džunglile sarnanevas allilmas kuigi kaua ellu jääda. Arglik noormees peab ennast karmis maailmas tõestama ning tal tuleb silmitsi seista tõelise metsalisega. Kas ta saab hakkama või sureb kohutavates piinades, selgub juba raamatut lugedes.

Eraldi võiks välja tuua värvikate kirjelduste ja võrdluste rohkuse, mis annab lugejale selge ettekujutuse tegelaste näoilmetest, tegevuspaikade väljanägemisest ja öeldud sõnade kõlavarjundeist. Näiteks on võrreldud ühe tegelase näoilmet inimesega, kes on kogemata alla neelanud ämbliku ning tunneb teda nüüd kurgus siplemas ja väljapääsu otsimas. Või siis on kirjeldatud sügavat mõtisklust, millesarnase põhjalikkusega võiks anatoom lahata oma elu armastust. Ühtaegu hirmuäratavad ja humoorikad iseloomustused annavad aimu autori süngest ja sügavalt iroonilisest naljasoonest.

Raamatu autor on põhjalikult tutvunud Londoni ajalooga ning kirjeldanud erinevaid paiku, mis ülemises linnas enam ammu ei eksisteeri, kuid on endiselt alles Alumises Londonis.
Teksti sisse on poetatud huvitav fakt Londoni roiskveekanalitest, mis Thames´i lehkavaks solgikraaviks muutsid. Just väljakannatamatu hais sundiski linna elanikke uut ja korralikku kanalisatsioonisüsteemi rajama. Solgitorudel on raamatus sama tähtis roll kui metrootunnelitel.
Müstilisse linna on kogutud kõik kohad ja ehitised, mida Ülemises Londonis enam ammu alles ei ole. Lõpmatu labürint on täis uksi, mis viivad kõikjale ja väga kaugele. Sellest hoolimata suudavad kohalikud elanikud oma linnas hästi orienteeruda ning jäljekütid jõuavad alati oma jälitatavate kannule. Põnevust ja tagaajamist jätkub kõigi lehekülgede jaoks ning arutluste ja mõtiskluste jaoks jääb ruumi üsna vähe. Pikapeale muutub lakkamatu sündmustejada siiski pisut väsitavaks. Sarja stsenaariumiks mõeldud lugu on mõeldud osade kaupa nautimiseks, mitte ühe hooga läbilugemiseks. Kui vaadata korraga läbi telesarja kõik hooajad, tekib samuti tüdimus ja kõike saab ühtekokku liiga palju. Seetõttu soovitakski lugeda raamatut peatükihaaval ja hoida enda jaoks pinget üleval, mõeldes, mis järgmisena juhtuda võiks.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0658)