Kirjastus Fantaasia
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
Heinrich Weinberg
Sari: Sündmuste horisont
Teckland Leathercord on tavalise kolkaplaneedi kolkaülikooli lektor – vähemalt enda meelest. Ühel päeval aga tapetakse jõhkralt ta naine ja süüdistatakse selles teda...
„Teckland Leathercord!!!” kõlas kusagilt eemalt vali hüüd.
Võpatasin (nagu omal ajal, kui isa oli mind pahanduselt tabanud) ja pöördusin vaatama, kes mind hüüdis. Turvakontrollist rabeles läbi seltskond tegelasi, kelle väljanägemine ja käes olevad relvad lubasid neid pidada mingit sorti seadusesilmadeks. Kõlas ehmunud hüüatusi ja tekkis tagasihoidlik segadus – tavakodanikud ja jaama teenindav personal reageerisid relvadele ülemäärase ärevusega.
Minu parimates ettekujutlustes lõppenuks kohtumine pearahaküttide või korravalvurite või auväärse InterPol’i agentidega kireva tulevahetuse, suitsu, sädemete, totaalse kaosega vastase leeris, hüpete, põigete ja napilt-napilt pihtasaamisest pääsemisega (noh, võib-olla ka mõne kergema tabamusega, millest adrenaliini toel vastu kõiki tõenäosusi üle ollakse) ja viimases vaatuses kindlasti aegluubis jooksmisega sulguvate õhulüüsi väravate poole. Teisel pool lüüsi oleks pääsemine „Tähetolmu” turvalise sisemuse näol. /…/
Tegelik elu on erinev sellest, mida loome oma fantaasiates.
Kirjastus Tänapäev
Novembriöö kirjad
Mairi Laurik
Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. MAIRI LAURIK on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.�
Kirjastus Paradiis
Doanizarre udulaam
Indrek Hargla
Põnev, fantaasiarikas ja väga värvikalt kirja pandud lühiromaan „Doanizarre udulaam“ ilmus esmakordselt 2009. aastal ja võitis Eesti ulmeauhinna.
See lugu räägib noormehest nimega Asger, kes on kirjanik ja elab Doanizarre-nimelises linnas. Doanizarre on rahulik ja vanamoodne koht Skaaria kuningriigis, kus inimesed elavad vähemalt saja aasta vanuseks, kus liigutakse üleskeeratavate tõldadega ning taibukamad meistrid ehitavad mehaanilisi inimesi. Seda maailma ähvardab aga kummaline pealetungiv udulaam, mida läheb uurima teaduslik ekspeditsioon. Ka kirjanik Asger kutsutakse kaasa, sest ta on ju võõramaalane ja tulnud kusagilt udulaama-tagusest riigist. Mida lähemale jõutakse udulaamale, seda rohkem hakkab avanema ka Asgeri päritolu kohutav saladus. Ja just Asgerist peab saama kangelane, kelle maagilised teadmised võivad Doanizarre hävingust päästa.
�