Ulmestaar.

Meie sellekuine ulmestaar Oudekki Loone on kahtlemata kõigile lugejaile tuntud oma poliitilise tegevuse poolest. Kuid ilmselt teavad vähesed, et lisaks on tegemist ka suure ulmesõbraga, kes näiteks arvustanud baasis ning osalenud sf2001 ulmelistis.

1. Mida praegu loed – C. J. Cherryh „Intruder“

2. Mis naelutab raamatu külge – Esiteks, maailma loomine. See, mida ma ulmekirjanduses ilmselt kõige rohkem hindan, on tervikliku, süsteemse uue maailma loomine, koos kõigi oma sotsiaalsete suhete, korralduste, ühiskonnaklasside, majandusega – ja sellega, kuidas intelligentsed olendid selles toimivad. Tegelikult ei ole selliseid autoreid väga palju, kes suudavad terviklikke maailmu luua, seesama eelpoolmainitud Cherryh on üks neist, kuid klassikutest kindlasti ka Asimov ja Tolkien ja Strugatskid (ja paljud teised, aga kõik ei mahu siia kirja). Teiseks, mind haaravad ka need raamatud, mis lahendavad ilukirjanduslikus vormis huvitavaid moraalseid või poliitilisi probleeme – ulme kui ühiskonnakriitika. Need lood võivad toimuda ka ühiskondades, mille universumi põhikangas on meie enda oma, ehk siis, millle puhul on tegelikult tegemist üldiselt selle riigi tüüpilise korraldusega, millest autor pärit on (tavaliselt anglo-ameerika maailm), kuid lihtsalt mõned aspektid on välja väänatud või ära vahetatud. Haaravad on need siis, kui probleem mind huvitab ja lahendus on mingilgi määral veenev. Hea huumor ka kindlasti sinna juurde, muide näiteks Connie Willise „Even The Queen“ või Henry Kuttneri „The Ego Machine“ on kindlasti lood mida iga poliitik võiks olla lugenud (eriti viimast). Kuid lisaks fantaasiale maailma ülesehitusest või huvitavale probleemile peab selles olema ka jälgitav lugu ja viimaks, kuid mitte vähemolulisemaks, rikkalik keelekasutus. Ma tahan raamatut lugedes tunda rõõmu ka sellest, et „oh, ka niimoodi saab öelda“ või „oo, milline võrdlus“. Kõige hullem on see, kui raamat paneb sind küsima, et miks autor esseed või poliitikateaduslikku traktaati ei kirjutanud, sest mõtted on tal olemas, aga kunsti ei grammigi.

3. Ulme kolm lemmikut? Ma loen selleks liiga palju, et lemmikraamatuid omada. Eks lemmikud sõltuvad ka sellest, milline küsimus parasjagu enda jaoks oluline on või milline ümbrus. Ma hindan kõiki kolme ulmežanri: õudust, teaduslikku fantastikat ja fantaasiat. Õudusromaanides hindan seda, kui minu fantaasiale jäetakse võimalikult palju ruumi tõlgendada juhtunut vastavalt oma soovile ja kujutada õudust just nii õudsena nagu ma ise suudan, Lovecraft haaras mind kohe jäägitult just selle oskuse pärast visandada lugusid nii, et sa võid uskuda tema maailma aga sa võid uskuda ka, et see on tema tegelaste hullunud ajude segane sünnitis. Teaduslikus fantastikas hindan ühelt poolt probleemide tõstatamist, aga teiselt poolt seda, et need lood annavad tõuke moraali- ja poliitiliste probleemide lahendamiseks reaalses maailmas, unistuste jagamine, natukene kellegi teise peas elamine. Kes ei tahaks elada selles Strugatskite enda ideaalmaailmas, kus ühelt poolt oligi maailmarahu, kuid teiselt poolt oli nii progress kui õnnetu armastus, inimesed jäid ikka inimesteks. Ja fantaasia – see on põgenemine, puhkamine, raamatu sisse minek, fantaasiakirjanduse lugemine on justkui rollimängude mängimine lapsepõlves, see on absoluutne puhkus kõigest reaalsusest. Tolkieni „Kääbiku“ oli esimene raamat, mille ma eesti keeles ise läbi lugesin ja pärast Tolkieni „Sõrmuste isanda“ läbilugemist võisin ma endale ütelda „nüüd ma oskan inglise keelt“.

Ulmejutuvõistluse meeldetuletus!

Tuletame meelde, et käimas on jutuvõistlus! Auhinnafond 1000 eurot!

Jutuvõistlust korraldavad Eesti Ulmeühing ja kirjastus Fantaasia.
Tööde esitamise tähtaeg: 31. märts 2017.
Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2017. mai alguses.
Auhinnad: Eesti Ulmeühing, kirjastus Fantaasia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital.
Parimad tööd avaldatakse kirjastuse Fantaasia poolt.

Tööde esitamise tähtaeg on 31. märts 2017.
Võistlustöö tuleb esitada e-kirja manusena aadressil: jutuvoistlus.ulme@gmail.com.

BAASi kuu arvustus: detsember 2016

Kõigepealt tänan au osutamise eest valida välja BAAS-i detsembrikuu (2016. a.) parim arvustus. Kuna see on mul esimene kord, on raske olla vahedalt objektiivne. Teoste hindamine ise on juba keerukas, saati nende arvustuste hindamine. Pole parata, pean olema vastikult subjektiivne seega.

Eks ole minulgi aastaid BAAS-i lugedes välja kujunenud arusaamad, milline arvustus meeldib ja milline mitte. Kui jätta kõrvale enda sisemine tundeesoteerika, võiks püüda mingid ähmased punktid paika laduda. Pikkus – meeldib, kui teose kohta on veidi rohkem kui paar nappi (tihtipeale sapist) lauset kirjutatud. Samas teine kord väsitab kuiv kirjandusteaduslik tekst ära ja pole ka päris see. Paratamatult saab antud juhul probleemiks minu piiratud lugemispagas ja arvukad seosed paljude teiste kirjanike ja nende lugudega jäävad lihtsalt faktidena kusagile hõljuma. Eks kõik ole doosi küsimus, sest olen viitamiste abil leidnud samas väga häid lugemissoovitusi. Teose sisu – siin on tegu peene liiniga, kuidas tajuda täpset piiri sisu liigse äraseletamise ja põgusa, kuid piisava ülevaate andmise vahel. Jällegi väga personaalne punkt. Hinnang plusside ja miinustega ning üldine loetavus ka.

Asjast. Lühematest arvustustest jäid silma Kristjan Rätsepa arvukad repliigid kahe Raul Sulbi koostatud kogumiku – Robert Silverbergi “Valitud teosed 2: Öösse kaduv tee”, Isaac Asimovi “Üheksa homset” – ja Veiko Belialsi koostatud vendade Strugatskite kogumiku “Me armastame maad” kohta. Tavapäraselt on mugav arvustada ühte kogumikku tervikuna, aga Kristjan vaevub ka jutte eraldi kommenteerima. Tänuväärt tegevus. Ta on vaieldamatult kuu “tihedaim arvustaja”. Teen järgmisel ulmikute kogunemisel Tartus õlle välja!

Osalt samu raamatuid arvustab ka Andreas Jõesaar, kelle mõnusalt põhjalikud subjektiivsed arvamused teoste kohta mulle isiklikult väga meeldivad. Ei pea alati sama meelt olema, aga lugeda on hea.

Erkki Toht on võtnud nõuks end läbi närida Mart Sanderi romaanidest “Mercator” ja “Pikk protsess”. Gootilik romaan pole üldiselt minu teetass, kuid olen kindel, et Eestis on sellisele materjalile lugejaid piisavalt. Arvan, et hr Sanderi loomingu (näiteks “Mercator”) võiks praeguse sügiseselt sombuse talve petteks kuuma teetassi kõrval isegi nina ette võtta.

Pikemaid arvustusi oli sel kuul alla kümne ja minu jaoks jäi neist sõelale kolm: Toomas Aasi arvustus Claire Northi romaanile “Touch”, Indrek Rüütli arvamus Pratchetti ja Baxteri “Pikkmaa” sarja nimiromaanist “The Long Earth” ja Musta Kassi mõlgutus Meelis Friedenthali romaani “Inglite keel “ kohta.

Selle kõige parema valimine oligi veidi raske. Must Kass on arvustanud pikemalt ka Dave Hutchinsoni “The Fractured Europe Sequence” triloogia kolmandat osa, mis tekitab endiselt sarja vastu huvi, aga on natuke siinkirjutaja maitsele liigselt sisu seletav. Samas Friedenthali romaani kohta on lugeda palju köitvam ja samas piisava hinnangudoosiga arvamus. Indrek Rüütel püüab peamiselt Baxteri loodud “kartulimaailma” tungida ja teeb seda hästi. Kuid Toomas Aas jäi oma arvustusega minu arvates sel korral peale. Parajalt pikk, mõõdukalt seletav, teiste teostega seoseid loov, tugevusi ja nõrkusi hindav ning samas isiklik. Õnnesoovid ja jaksu järgmise kuu arvustuse valimiseks, Toomas!

Reidar Andreson.

Pilte ulmikute teisest reedest Tartus

Pildistas Jaana Muna.

Pilte ulmikute kolmandast reedest Tallinnas

Pildistasid Riho Välk ja Andri Riid.