Alljärgnev arvustus on võetud otse facebookist ja võimalikult vähe muudetud, et säilitada algse teksti vahetu kirgas emotsioon. Filmiks siis 2013 aastal lõplikult valminud Aleksei Germani vendade Strugatskite tekstil baseeruv “Трудно быть богом” ehk “Hard to Be a God” või eesti keeles “Raske on olla jumal”.
Peale esimese pooltunni vaatamist vajasid ülepingul närvid puhkust. Peamised märkused mis jõudsid tekkida oleksid järgnevad:
- ekraanil on koguaeg sebimine sebimise pärast, koguaeg toimub midagi, inimesed käituvad täiesti ebaloomulikult ja võimalikult ahvide moodi
- mul poleks selle rämeda sopasuse ja pasa vastu midagi, kui oleks ka kontrasti – kuninga... lossis ei oleks pidanud jah kõik Disney olema aga seal ei olnud ka mingit vahet kas rentslis või troonisaalis
- kaameratöö on kummaline – vahepeal tegelased vaatavad kaameraobjektiivi, mis justnagu tähendaks, et me vaatajana jälgime tol hetkel videosalvestust Rumata peavõrust, kuid järgmisel hetkel astub sinna sisse Rumata ise, hävitades kogu illusiooni (teisi progressoreid ümberringi pole). Huvitav visuaali idee lörri lastud.
- ja progressoritest... vist minu kõige suurem pettumus siiani – nad on ikka täielikult sead ja näeb nagu tunneksid ennast seal maailmas täiesti vabalt ja mõnusalt – lakuvad, määrivad sitta, Rumata käperdab eunuhhi tisse, mille peale too tema mune krabab, no mida paganat. Kus on see nii krdi tähtis progressori sisevõitlus? Tema mittesobimine sinna ümbrusesse, mida ka kohalikud helgemad pead märkavad? RAGE!!!
Ühe naerupahvaku see film mult välja võlus küll – kui Rumata kuningalossi läks siis keegi sealse kakofoonia sees kirus, et arbaletimees on purjus ja vajab väljavahetamist. Läheb aeg mööda ja kui sisse tuuakse võltstohter ja Rumata tema ravimit joob, ütleb ta, et selle doktori peaks maha laskma. Käib *plõnnn*, kõik vaatavad kõrvale ning mingi posti sees on arbaletinool. Jälle keegi hakkab kiruma, et arbaletimees on purjus
Kuigi raamatus olid arbaletimehed seinte sees vist don Reba juures? Ei mäleta enam nii hästi.
Vaatasin siis edasi ja kõige kurvem on ilmselt see, et filmi keskmine tunnike andis juba lootust, vaid selleks, et siis ülejäänud kolmandikuga veel hullemini kokku kukkuda.
Mõned kohad mis mind eriti häirisid:
- Budakhi ja Rumata vaheline väga tähtis dialoog, kus Budakh pöördub Rumata kui jumala poole ning sellest koorub kenasti välja see abituse tunne mis progressor(eid) valdab. See stseen on lõhutud pidevate segajate poolt, Budakh üritab põit kergendada kuid ei saa ja Rumata lööb talle neerudesse mille peale too siis urineerima hakkab... Rumata vägivallatseb mööduvate munkade kallal. Igasugune võimalus panna vaataja mõtlema kogu selle toimuva jama peale on filmitegijate poolt järjepidevalt ära plokitud. Ma lihtsalt ei mõista miks nii tehtud on.
Sama käib ka Rumata ja Reba vahelise vestluse kohta. Ainuke mis vist enamvähem ok oli, toimus Arataga, kui too palus "leegitsevaid kaarikuid" oma ülestõusu jaoks. Kuigi ka siis otsustas psühhopaat Rumata ta üle kallata kuuma veega, murda tema jala ning lüüa ta oimetuks.
- Tüdruku surm ei ole mitte traagiline, vaid isegi koomiline – laiba nägu näitab lähedalt, verd lahmab ja näol on debiilne hambutu naeratus.
Rumata reaktsioon? Selle asemel, et lõpuks oma inimsuse kõrvale heita, hakkab ta ohkima, sebib ringi kümme minutit, võtab mõõgad, paneb pähe kiivri... ja ronib siis laetala peale.
Ootab kuni ordu ukse maha murrab ning selle asemel, et teha siis seda mida lugeja teab, et ta tegema peaks hakkama, ronib tala pealt maha ning hakkab ordu tüüpidega rääkima, pahatihti korrutades täiesti emotsioonitult, et tapab kõik maha. Mingi hetk ca 10 minutit hiljem ta lööb maha ordu esindaja, vinnab tolle seina peale, kogub ringi tema soolikates... eh? sümbolism? Ma ei tea, pilt läheb õnneks mustaks ja siis näitab juba laibarida ja Rumatat selle lõpus, mis viib järgmise probleemini
- Rumatal on täiesti pohhui, et ta tappis ära terve kuradi lossitäie rahvast. Istub loigu äärel, kõlgutab jalgu ja ajab häma. Kinnitades teistele progressoritele, et ta ei kavatse planeedilt ära minna.
See tendents on filmis läbiv – meie peakangelane on täielik sadist – väänates, lüües ja tagudes ennast läbi rahva nagu viimane värdjas. Kahtlane on isegi see, et ta ei tapa, kuna ühele mungale antud kahe käega hoop pea pihta viib selle munga pikali, kuhu ta liikumatult lebama jääb ning vasak jalalaba tõmblema hakkab. Seda näeb päris mõnda aega ja tegemist on ilmse ajukahjustuse ja saabuva surmaga.
Meie kangelane!
- Proovisin vahepeal filmi vaadata inimese silme läbi, kellel ei ole metateadmisi originaalteose lugemisest. Null konteksti. Film ei ole suuteline jutustama omaenda lugu – stseenid hüppavad erinevate "peatükkide" vahel ning ei tekita ühte koherentset jutustust.
- Ja olgu kõik mis on, aga see mida nad tegid minu lemmikaborigeeni parun Pampaga, ei andesta ma neile iialgi. Mingu kuradile need filmitegijad, mingu kuradile need näitlejad. Saast mis saast. isegi 80ndate saksa versioon oli minu mäletamist mööda parem.
