10. mail kuulutati välja kirjastuse „Fantaasia“ ja Eesti Ulmeühingu poolt korraldatud jutuvõistluse tulemused. Olid võitjad, nagu võistlustel ikka on, ja olid teised võistlusest osavõtjad. Kuid kuidas jutuvõistlus seespoolt välja nägi? Mida saab laekunud juttude pealt Eesti ulmekirjanduse tuleviku kohta ennustada? Kuidas žürii töid hindas ja kuidas järgmine kord parem koht saada. Reaktori toimetus esitas jutuvõistluse žürii liikmetest kolmele, Eva Luts, Veiko Belials ja Triinu Meres, mõned küsimused.

*

1. „Täheaeg“ on oma valiku teinud. Kui paljusid jutte loodaksid veel avalikkuse ees näha? Võib-olla peale väikest kohendamist.
Tahaks kirjutajaile südamele panna, et nad ei loobuks oma lugudest vaid seepärast, et need esiotsast välja jäid. On üllatav, mis võib lugudega pärast väikest kohendamist teha. Mul on hea meel, et Reaktor soovis näha kõiki ülejäänud lugusid. Vaatame, mis sealt tulemas on.
Küsimus "kui palju" on päris keeruline. Äkki vastaks, et pärast väikest kohendamist päris mitmeid, pärast suurt ümbertegemist päris paljusid? Sest siin meenub mulle Siim Veskimehe eessõna oma kohe ilmuvale jutukogule, kus ta kirjeldab, kuidas valmis lugu "Eluring" - selgub, et kolmest pooleliolevast üsna erinevast loost. Nii et tasub alles hoida igasugust loomingulist materjali - kes teab, mis hetkel see võib ootamatult uusi ideid tekitada ja mis sellest kunagi võib välja tulla. Ja sellega koos muidugi ka avalikkuse ette ilmuda. Ma ise näiteks väga kahetsen, et pole alles hoidnud oma kooliajal kirjutatud õudusjutte. Arvan, et need oleksid praegu väga inspireerivaks materjaliks.
2. Vähesed inimesed on jutuvõistluste žüriis olnud. Kuidas see töö praktikas välja näeb? Kas tegite mingi juttude jaotamise, kui palju te omavahel suhtlesite. Kui kaua juttude hindamine aega võtab? Või kuidas see töö üldse käib.
Et mitte üksteist mõjutada, ei toimunud omavahelist suhtlemist juttude üle enne, kui esimene voor läbi. Kõik žürii liikmed lugesid kõiki jutte. Siis valisid kõik liikmed oma esikümne. Selle põhjal moodustus nimekiri 23 parimast jutust. Kuna juba mul endal jäi mitu päris head juttu esikümnest välja, siis võite isegi arvata, et ka esimese 23 loo järel on veel häid jutte küllalt tulemas.
Kõigi juttude hindamiseks oli žüriil aega umbes üks kuu. Tegime kaks vooru. Esimese vooru järel toimus arutelu, kus põhiküsimuseks oli teise vooru pääsevate lugude arv. Kui žürii oleks olnud märgataval eriarvamusel, näiteks oleks sel viisil tekkinud 30-st suurem arv, oleks kindlasti vaja olnud edasipääsevate juttude hulka vähendada. Aga kuna esiotsa suhtes oldi üksmeelel, et need pääsevad edasi, ja viimaste hulgas oli mõne žürii liikme suuri lemmikuid, otsustati jätta selleks 23 lugu. Teises voorus hindasime kõiki lugusid Eurovisioni-süsteemis, igaüks hindas kümmet lugu hinnetega 12, 10, 8 ja nii edasi kuni üheni. Punktid arvutas kokku žüriiväline isik Iris Jeletski.
3. Kui üksmeelne žürii oli, kas mõne jutu puhul toimus ka tõsisem vaidlemine?
Vaidlusi ei toimunud, eelkõige süsteemi tõttu, aga ka varem pole meil just eriti vaidlusi olnud. Eriarvamusi loomulikult oli. Erinevalt eelmisest kahest jutuvõistlusest ei moodustunud kindlat liidrit, vaid tekkis kolmikvalitsus, esimest ja teist kohta jäi lahutama kaks punkti, kolmas koht jäi maha veel ühe punkti võrra. Seega võitsid kolm väga eriilmelist lugu kolmest eri žanrist. Fantaasia, teaduslik fantastika, alternatiivajalugu. Edasi toimus veel huvitavaid häälte jagunemisi, mõni lugu meeldis miskipärast rohkem meestele kui naistele, mõni lugu rohkem ühele kui teisele žürii liikmele - kõik on täiesti loogiline. Kuigi jah - mis juhtub Vegases, see Vegasesse ka jääb. Aga see kõlab põnevamalt, kui tegelikult oli.

Eva Luts

*

1. Paljud õhkavad ulme „kuldse aja“ järgi – siis kui ilmus palju ulmet ja ilmusid mitmed tänased suurtegijad“. Žüriis olles ja paljude uute autorite jutte lugedes, kuidas paistab, kas Eesti ulme uus tõus võiks varsti saabuda?
Ei usu. Raul Sulbi optimistlikule hinnangule Täheaja veebilehel, kus ta ütleb: „Seekordse jutuvõistluse ühtlaselt kõrget taset arvestades on oluline rõhutada, et mingit mainimisväärset kvaliteedivahet «esikümne» ja «teise kümne» lugude vahel pole“, mina küll alla kirjutama ei kiirustaks. Ja, selles mõttes ühtlane, et ei kerkinud esile mäekõrguselt teistest üle olevat lugu. Aga et ühtlaselt kõrge… No ma ei tea. Mõned lootustandvad lood nagu olid (aga paar neist olid juba tuntud tegijatelt), nii et mingit uut suurt tõusu mina küll kuskilt tulemas ei näe, ei kirjutajate arvult ega kvalitatiivse poole pealt. Pigem tulevad üksikud tegijad, kellest ajapikku ehk asja saab. Ühtegi pauguga ukse lahti lööjat minu hinnangul seekord ei olnud (ja jube tore oleks, kui ma nüüd eksin ).
2. Jutte oli jutuvõistlusel palju. Kas oli midagi head, mis juttudest silma jäi. Mingi tugev külg, mis on 2014 aasta jutuvõistluse juttude puhul iseloomulik.
Iseloomulik oli see, et skaala venis laiemaks. Vaadake või esikümmet: ökoloogilise ulme valda kuuluv jutt (Kuidas sa tead, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi), ka on esindatud heal tasemel intellektuaalne alternatiivajalugu (Vastuoksa). Oli kuldajahõngulist kosmilist eepikat (See maailm on mulle!), postapokalüptilist salapära (Küljeluust ja lihast) ja eripäraseid fantaasiamaailmu (Meister ja õpipoiss; Aahe oma). Puhast õudust oli väga vähe. Ja rõõm oli, et ehedat SFi oli rohkem. Järelikult tahtmist on.
3. Järgmine jutuvõistlus on veel kaugel, kuid kindlapeale on seal osalejad praegu juba sündinud ja loevad. Kas saaksid neile mõne soovituse anda, et järgmise jutuvõistluse tööd oleksid paremad?
Lugesin oma märkmeid ja mis silma torkas oli järgmine (kasutan siinkohal ka oma võistlustöid lugedes tehtud märkmeid, mis on toodud kursiivis):
Kiirustamine. Enamasti väljendub see hooletus vormistuses. Niipalju austust oma loomingu (aga ka žürii) vastu võiks olla, et oma teos ka enne saatmist paar korda mõttega läbi lugeda – oleks osa vigu ilmselt tegemata. Kindlasti ei tohiks jätta kirjutamist lõpu peale – kui tähtaeg peale pressib, siis kiirustades niikuinii mõistlikku kohta võistluselt ei tule. Edukad on enamasti korralikult läbimõeldud lood.
Kirjaoskus. Kohati ajab nutma. No ei osata enam kirjutada.
Idee. „Lugu on nii segane, et näib, nagu poleks autor ka ise täpselt aru saanud, mida ta tegelikult teha tahab. Kui idee ei kanna, siis pole mõtet vaeva nägema hakata.“
„Trafaretne. Kõik see on olnud ja palju paremini. Oleks siis maailm või konfliktki omanäolised ja huvitavad, aga ei. Kõik on pinnapealne. Kõigest libisetakse möödaminnes üle, kõik on kuidagi kunstlik ja konstrueeritud…“
„Kõige hullem on lõpp. Põhimõtteliselt seda ju ei olegi. Ei lõpe pauguga vaid kuidagi susiseb tühjaks. Nagu poleks autor hästi osanud otsi kokku tõmmata. See loo lõpetamise kunst on üks hoomamatumaid ja seda tuleb õppida ja harjutada. Jutt võib olla kui hea tahes, kui lõppu ei ole, on lugeja pettunud.“
Stiil. „Kirjaoskusest ei piisa. Isegi ideest ei piisa. Stiil on määrav. Teinekord on võimalik isegi mitte millestki nauditavalt kirjutada, aga selleks peab olema ületamatu stiilimeister.“
„Liiga ülepingutatud, liiga tugevad ja nõretavad värvid, liiga palju emotsioone, et olla usutav – tulemuseks lame tekst, kuigi püütud ju on. Isegi ideel ei ole väga viga, lihtsalt teostus on kohmakas. Stiil ei mõju kirjutaja loomuliku osana, vaid on midagi võõrast, mida jäljendada. Loodetavasti aitavad aastad ja küpsemine seda viga parandada.“
„Stiil, stiil, stiil! tahaks karjuda. Abitu. Kohmakas. Eriti loo algus, kus on tuimad lihtlaused, mõttetud epiteedid, mis ei anna juurde, vaid pigem võtavad ära, punnitatus… Ja siis tuleb selline stiilide roselje, et siga ka ei söö. Lugu tahab korraga olla salapärane ja ülev, kildu rebida ja lahe olla.“
„Lugeda on vaja, õppida stiili, õigekirja, loo lõpetamist ja kui külm jaanipäeval ära ei võta, saab kunagi ehk asjagi.“
Tõepoolest – lugeda on tarvis (ja loetut analüüsida). Kirjanikuks õppida saab ainult tohututes kogustes lugedes (ja teinekord ei aita seegi). Lugemine annab sõnavara, parandab loodetavasti mingil määral ka õigekirja ja mis peamine – ainult nii saab aimu, mis imeelukas see stiil on. Enne loo ära saatmist võiks endalt küsida: kas ma ise ka sellises stiilis kirjutatut ja sellise sisuga juttu vabatahtlikult loeks. Kui ei, siis miks žüriid sellega piinata? Kas minu tekst meenutab voolavuselt ja loetavuselt neid jutte/romaane, mida ma ise loen ja mis mulle meeldivad? Miks nad mulle meeldivad? Kas ma suudan midagi samalaadset paberile panna?
Üldiselt on väga raske nõu anda. Oli jutte, mille puhul tundus, et kõik on nagu olemas – inimene oskab kirjutada, valdab stiili, ka lugu on paigas, aga lõpptulemusena jätab külmaks, ei haara, see tabamatu „miski“ on puudu. Ja mis see „miski“ on, ei oskagi nagu selgitada, sest see ongi tabamatu, seda on üsna võimatu sõnadesse panna. Ja oli jutte, kus näed, et tahtmist on, isegi idee on, aga oskused ei võimalda.
Nii et kõige lihtsam soovitus neile, kes tahavad järgmisel võistlusel osaleda: ärge oodake võistlust, hakake kohe kirjutama. Kiirustamine on suurim vaenlane. Kirjutage kohe, pange kõrvale ja laske settida. Ning kui võistlus välja kuulutatakse, võtke lugu uuesti ette, lugege rahulikult ja hakake selle kallal tööle. Nii saate võistlusele saata valmis töö, mitte kiirustades tehtud mustandi, millel teinekord pole isegi pealkirja.

Veiko Belials

*

1. Kas žüriil oli mingi eelnevalt kokkulepitud hindamismeetod ka? Et kas enda meeldimise järgi või avaldatavuse järgi või kuidagi kolmandat moodi?
Ainus, mis oli kokku lepitud, oli see, et esimesest voorust laseb iga žüriiliige edasi oma 10 lemmikut. Kuidas need lemmikud tekivad või mida hinnata, oli tõepoolest igaühe enda isiklik valik.
2. Kui hindamine oli vaba, siis kuidas ise jutte hindasid?
Minu jaoks olid jutte lugedes esimesteks raamideks küsimused "kas ma usun neid tegelasi?", "kas on teatav huvi jälgida, mis edasi saab?", "kas keel kannatab lugeda?" ning "kas jutus on olemas (ükskõik mis järjestuses) sellised asjad nagu algus, tegevustiku areng ja lõpp?"
Kui kõigile neile küsimustele sai jaatavalt vastatud, oli juba tõenäoliselt tegu üsna hea looga ja selliseid oli minu hinnangul veidi üle 20 sel võistlusel. Alles nende heade lugude omavahelisel konkureerimisel hakkasid minu jaoks mängima ka sellised põhimõtteliselt olulised asjad nagu emotsionaalne mõjuvus, ideede originaalsus, loo ja tema detailide läbitöötatus ja paigas loogika. Eelistasin punkte jagades üldiselt emotsionaalselt mõjuvamat ning originaalsemat lugu korralikult läbitöötatud turvalisele, aga samas tõden, et läbitöötatus on tegelikult samuti väga oluline ja väga mõnus on korralikult läbi mõeldud lugu lugeda.
Lihtsalt kuna ma mõtlesin tõesti veidi ka tulevastele võistlustele, siis kui sinna tuleksid ainult väga korralikud turvalised jutud, milletaolisi me juba sada korda lugenud oleme, oleks kurb. Veidi loovat hullust võiks ikka ka vahele sattuda!
3. Võistlus on võistlus. Keegi võidab ja paljud kaotavad ning võit ja kaotus toovad kaasa emotsioone. Mõni osalejatest võib isegi kirjutamisest loobuda. Kas sellised mõtted mõjutasid ka hindamist, et paistab lootustandev, julgustan autorit, hindan veidi kõrgemalt või siis vastupidi, halb jutt, hindan rangemalt, ehk ta jätab kirjutamise järgi.
Üldse mitte. Ma olen seda meelt, et autori isik on tema töö kõrval üsna ebaoluline detail ja kes ta on, mis ta on ja miks ta on, ei ole minu asi. (Ega me ei teadnud ka autoreid enne punktide kokkuarvamist, pealegi). Oluline on töö, see jutt, mis meile saadeti, ja mitte miski muu.
Pealegi ei olnud seekord ka hindamisruumi selliseid vigureid teha - kui jutt oli ainult „lootustandev“, oli ta juba halvem kui need „üsna head lood“ – ja mis ma pidanuksin siis mõne hea välja viskama lootustandva nimel või, sellal kui ma nagunii sellega hädas olin, et millised head edasi pääsema lubada, millised tahapoole jätta?
See kõik ei tähenda, et ma ideeliselt ei elaks kõigile autoritele kaasa ega jagaks nendega meeleldi oma muljeid (isegi kui need pole kõige paremad: kunagi ja kuskilt peab igaüks alustama ja kohe lapsest saati väga hästi kirjutada ei suuda keegi), sest ma tean ju omast käest, et noore autori kõige pakilisem soov on saada mõtestatud tagasisidet.
Aga ei, mingit kasvatamist, karistamist või kujundavat hindamist mina ei teinud ja ma ei usu hästi, et teisedki selleks võimalust leidsid.

Triinu Meres