Päkapikud seisid ligedal tumedal kivil ja vaatasid randa.

Kivist liivariba kattis õhuke lumekiht, mida tusane meri halliks piitsutas. Oli juba detsember - ent ilm meenutas pigem novembrikuu torme. Selge, et seegi lumi kauaks maha ei jää. Päkapikkudel polnud sellest suurt midagi. Oma pika elu jooksul olid nad näinud igasuguseid ilmu, ja kohanenud absoluutselt kõigi võimalustega, mida Läänemeremaade kliima detsembris välja pakkuda oskas.

Rannas kõndisid - ja see oli juba huvitav - kaks inimest. Külmatundlik ja õrnake liik, aga ometi paistsid need kaks ennast hästi tundvat. Ühte neist ehtis vägev täishabe, proportsioonidelt peaaegu päkapikuvääriline pard. Teine neist oli, nagu inimesed enamuses, lageda lõuaga. Kaaslasest lühem ja kuidagi hapram, ent siiski igast päkapikust palju kordi suurem.

"See on emane," kohmas vanem päkapikk noorema suunas.
Juhuks, kui teine ise ei tea.
Noorem päkapikk noogutas, aga ei reageerinud muul moel. Lõpuks polnud ta enam rumal lapsuke, keda sugu märkiv termin pidanuks itsitama panema.
Päkapikkudel ei olnud sugusid, kuigi nad olid kahejalgsed, üldjoontes soojaverelised, ja kahtlemata selgroogsed. Kui päkapikk tundis, et tema aeg hakkab nii kolmveerandi peale saama, ehitas ta oma lopsakast habemest kookoni, poetas sinna punga ja ootas ühe aasta, liikumatult paigal istudes, kuni järeltulija õige vormi võttis ja küpseks sai. Kui õnnetused olid juhtunud päkapikkude ridu hõrendama, saadi pungi rohkem ja nooremas eas, kuid enamasti piirdus iga päkapikk vaid ühe järeltulijaga. Järelejäänud veerandist elueast piisas päkapiku üleskasvatamiseks. Ja jällegi, kui vanemaga midagi juhtus, 300-500 aasta jooksul võis ju nii mõndagi ette tulla, eriti inimestega lähestikku elades, oli endastmõistetav, et üksi jäänud võsukese kasvatavad üles teised päkapikud.
Väiksemate kolooniate puhul võis see tähendada, et mingil ajahetkel ei kasvanud seal ainsatki noort või ehk vaid üksainus. Aga ega päkapikud ei arvanudki, et õnneliku lapsepõlve juurde kuulub eakaaslastega mängimine. Päkapikul pole selleks aega. Ta peab õppima. Õppima selgeks kõik, mida vanemal ja tema kaaslastel on noorele õpetada, saama selgeks kõik oskused, mida valdavad vanemad. Teadmised maailma, selle toimimise ja elanike kohta, päkapikkude endi eripärased kunstid, erinevad keeled, ka mõnede loomade omad - kõik, kõik! Päkapikud leiutasid küll kirjakunsti, mille nad hiljem inimestele kinkisid, ent nad ise eelistavad hoida oma kultuurimälestisi ja oskusi suulises traditsioonis, talletada oma teadmisi kõige usaldusväärsemal infokandjal - päkapiku ajus. Nii alustati teadmiste ülekandmist kohe, kui uue aju esimesed sagarad vaevalt kujunenud olid, juba kookonis.

Seda lummavamad olid nende jaoks inimeste lapsed, kelle elukorraldus oli päkapikkude omast oluliselt erinev. Inimeste lapsed, kes elasid justkui täiesti mingis oma maailmas, mis liigikaaslaste omaga vaid õrnalt kokku puutus! Kellel olid eriõigused ja mingis mõttes ka erikohustused, mis lõppesid samal ajal, kui lapsepõlv. Kes veetsid aega eakaaslastega, kummaliste seosetute ja kasutute tegevustega – kes MÄNGISID. Hämmastav! Imetabane! Eriti veel viimastel sajanditel.
Kui varasematel aastatuhandetel eelistasid inimesed lapsepõlve võimalikult lühendada ja viljelesid suhtumist "kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss", kui varem rakendati lapsi kasvõi mänguliseltki võimalikult vara tööle, siis viimastel sajanditel oli nende suhtumises märgata muutust. Lapsepõlvele eraldati rohkem aega ja ruumi, seda hakati pidama väärtuslikumaks ja seda hakati pikendama ja tööst lahus hoidma. Lapsed ei teeninud enam endale ülalpidamist, vastupidi, lastega tegelemine võis anda ülalpidamist täiskasvanud spetsialistidele inimsoo hulgas.

Nii kordistasid nad oma inimeste, eriti laste vaatlemisi. Inimlapsepõlve pikendamine oli fenomen, mille mõju oli väga raske prognoosida. See NÕUDIS tähelepanu.

Need kaks seal rannas olid küll täisealised, isegi väga täisealised, kui isase habeme järgi otsustada, ent nemadki käitusid mingis mõttes nagu lapsed. Nad nügisid teineteist, lükkasid, jooksid ringiratast eest ära ja viskasid üksteist niiskest lumest pätsitud kuulidega - ent nad ei olnud tülis või vaenujalal.
Nad naersid nii nügides kui kukkudes, palli visates kui sellega pihta saades. Nad mängisid. Nagu lapsed. Huvitav.

Vanem päkapikk köhatas ja ütles: "See võib olla pulmatants. Aasta, ehk kahe pärast, on nad siin juba titega"
Noorem päkapikk vangutas pead. "Emane on mulle tuttav. Möödunud suvel hullas ta siin samamoodi ühe teise isasega. Ei paista, et sellest loost oleks mõni titt hakkama pandud"
"Viimasel ajal on neil vähem tittesid."

Päkapikud vaatasid hullavat paari. Mees oli naise kinni püüdnud ja hoidis teda nüüd lihtsalt käte vahel. Naine kiljus, naeris ja surus mehele lund habemesse. Paljakäsi.

"Võib ju olla, et nad hullavad niisama, ilma eesmärgita paljuneda," arvas lõpuks Noorem.
"See oleks midagi uut," ütles Vanem. "Varem neil selleks aega ei olnud. Eriti nii küpses eas."
"Varem" tähistas aega sajand-paar ja rohkem tagasi.
"Viimasel ajal on ka nende vanust raske kindlaks määrata," ütles Noorem.

Vanem tõmbas poole millenniumi jooksul pahklikeks muutunud sõrmedega läbi juuste ja habeme. Päkapiku jaoks oli see sama, mis inimestele on märkmete tegemine ja pildikeste kritseldamine paberi servale. Päkapiku sõrmed keerutasid ta karvakattesse keerulisi ja mitmetähenduslikke figuure. Noorem jälgis teda hajameelselt.

"Kuidas su eksperiment edeneb?" küsis Vanem lõpuks Nooremalt.
"Sellega on kehvad lood,“ vastas Noorem. "Meeskond on hädas. Tulemused on vastuolulised. Mõnikord tundub mulle, et me oleme eksperimendi tööülesandeid püstitades liigselt oma teooriatesse takerdunud. Me ei arvesta inimliigile omaste eripäradega - oleme midagi kahe silma vahele jätnud."
"Mida?"
Päkapikud jätkasid kogu jutuajamise vältel rannas hullava paarikese vaatlemist. Päkapikud ongi ennekõike vaatlejad. Kõnesolev eksperiment oli aga midagi erakordset.
"Raske on seda isegi sõnastada.“ Noorem otsis habemest varem tehtud märkmeid. „Nende kiiret muutlikkust? Hetkel käimasolevat tehnilist hüpet? Aga kui me ise oleme selle hüppe kuidagi tinginud – just oma eksperimendiga. Oleme käitunud vastutustundetult, kasutanud nende nõrkust oma laste ja lapsepõlve kui eraldi seisuse, peaaegu alamliigi vastu. Oleme selle nõrkuse ehk ise loonud?"

Vanem noogutas. "See tundus omal ajal nii lihtsana. Nii tähtsusetuna. Selle kasutamine tundus nii loomulik."
"Lastele kingituste viimine..." Noorem ohkas. "Hea käitumise eest. Me ju eeldasime, et lapsed hakkavad selle mõjul moraalsemalt käituma. Ja et see jätkub ka hiljem, täiskasvanueas."
Vanem ootas. Ootas kannatlikult. Päkapikule on kannatlikkus loomuomane.

Paarike rannal oli hullamisest tüdinud. Nüüd seisid nad, naise käed mehe taskutes ja mehe käed ümber naise. Lihtsalt seisid lumesajus.

Noorem tõdes sunnitult: "Reaalsus on, et inimeste käitumine on viimase pooleteise sajandiga tunduvalt ebamoraalsemaks muutunud. Kas meie oleme selle põhjustanud? Sellele on raske mõelda"
Vanem kergitas pakse valgeid puhmaskulme. "Kas sa natuke liiga kaugele ei lähe oma lennukate järeldustega?"
Noorem vaatas talle meeleheitel ilmega otsa. "No aga vaata ise. Lapsed nõuavad igal aastal aina suuremaid, kallimaid ja uhkemaid kingitusi. Ja aina pikema aja jooksul. Pähklid, õunad, isegi kommid - neist ei piisa! Vaja on mänguasju, mis oleks tehnika viimane sõna. Ja sama ahnus jätkub ka täiskasvanupõlves. Veel enam, kui meie üritame hoida madalat profiili ja kasutada heade laste premeerimiseks traditsioonilisi autasusid, siis vanemad ... asendavad meie toodava. Just sellega, mida nõuab hetke mood ja edevus. Ja nad teevad seda ka siis, kui laps ei ole sugugi olnud moraalne! Nad eitavad moraali!"
Vanem mõtles. Ja noogutas. "Sa kardad, et laste premeerimine viimase viie-kuue põlvkonna jooksul on neis kasvatanud mitte häid kombeid vaid hoopis ahnust? Ja ühtlasi arvad sa, et see ahnus on omakorda õhutanud nende tehnoloogilist arengut."
Noorem kortsutas murelikult kulmu. "Ma ei leia hetkel teist selgitust, mis oleks sama loogiline."

Lühike põhjamaine päev hakkas lõppema, taevas tõmbus tumedamaks. Paarike rannal oli ilmselt otsustanud lahkuda, aeglaselt kõndisid nad tuldud teed tagasi, auto poole. Noorem päkapikk vaatas vanemale otsa: "No hüva on. Ma pean nüüd minema. Eksperimenti tuleb ikka veel jätkata. Poolteist sajandit on siiski liiga lühike aeg."
Vanem naeratas: "Jõudu siis. Ja ära muretse. Oleme kannatlikud!"
Järgmisel hetkel oli lörtsi mattunud rannakivil ainult üks päkapikk.

Ka Vanem asutas ennast Ühistu koopasse leviteerima. Ent enne pöördus ta veel korra kõndiva inimpaari poole, kobas natuke taskus ja, olles leidnud otsitava, viskas selle paarikese poole. "See" oli sätendav pulber, õhuline ja hajuv, pigem sätendus, kui aine.
Sädeluse lihtne maagia, mitte midagi keerulist, pidi tooma lapseõnne ja tervist. See paar võis järgmisteks jõuludeks tite kätte saada.
Pärast maagia tegemist kadus päkapikk kivilt. Kaks paari pisikeste saabaste jälgi mattusid aeglaselt lumelörtsi paksude märgade helveste alla.

Jõulud on imede aeg.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0563)