Taas jõudis kätte see suursündmus, mis on võimsaks avapauguks kevadistele ja suvistele üritustele – Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival. Pass taskus ja hea tuju kaasas, asus kamp filmihuvilisi Tartust pikale teekonnale mereäärsesse linnakesse, mis on neljaks päevaks võõrustajaks mõnusale õudusele ja kirevale seltskonnale. Olles asjad majutuskohta valmis seadnud, liikusime jõudsal sammul Haapsalu kultuurikeskuse poole, saatjaks ilm, mis ei suutnud otsustada, kas olla külm või soe. Ka mingid zombid uitasid linna vahel ringi, kuid sellised sõbralikumat laadi, kes hoolimata mootorsaagidega vehkimisest panid nahka ainult minimaalse arvu külastajaid.


Ellujäänud lunastasid oma pressikaardid ja käepaelad – lõpuks jõudsime kõik suurde saali – veel paar zombiohvrit – et kaasa elada selleaastasele avafilmile „You’re Next“. On väga lihtne teha koduinvasiooni filmi, mis mõjuks kulunud ja tüütuna, sest selles alažanris on paratamatult võimalused veidi piiratud, kuid õnneks suutis Adam Wingard korraliku asja jalule seada. Tubli annus musta huumorit ja paar peaaegu et ootamatut pööret pakkusid toredat vaheldust. Teiseks filmiks oli aga Ulmeguru sissejuhatusega tõeline maiuspala – „Legend dinosaurusest“. Tõsi küll – maiuspala on ta ainult neile, kes suudavad vaadata seda kui nostalgilist filmi, mis jooksis aastaid tagasi Nõukogude Eesti kinodes või siis oskavad seda nautida nii-halb-et-hea võtmes. Kuna sellise lähenemisega olen muutnud enda jaoks nii mõnegi saastfilmi heaks, siis oli elamus naljakas ja naeruväärselt tobe. Amatöörlikult puised koletised ja lõpustseeni täiesti ebasobiv muusika panid punkti loole, mis oli niigi eeskujulikult tobe. YouTube’ist klippe otsides selgus, et nt saksakeelses versioonis on muusika asendatud palju pingelisemate ja asjakohasemate nootidega, rikkudes sellega tegelikult elamust. Heaks see filmi ei muuda, kuid keskpärasemaks küll. Päeva kolmandat filmi „Kirves 3“ ei jäänud enam vaatama, kuna nähtud ja vaimustus tolle filmiseeria vastu pole kunagi eriti suur olnud, kindlasti mitte piisav, et vaadata teist korda. Siiski olen selle kohta fännidelt veidi rohkem kiitust kuulnud, kui 2. osa kohta. Pärast õhtust uitamist, et leida mõnd söögikohta, mis sellisel ajal veel lahti oleks (missiooni päästis ebaõnnestumisest Talumehe kõrts), jätkus õhtu lühikese ulme- ja õudustemaatilise aruteluga, seejärel öörahu, et järgnevaks päevaks valmis olla.


Võttis aega, kuni hommikukohviga ja -teega turgutamine ning üldine ärkamine läbi sai. Lõpuks aga seadsime sammud uljalt... ei, mitte kino poole. Enne ootas veel üks HÕFFi-traditsioon. Pitsa mugimine Pizza Grandes. Tund hiljem veeresime kino poole edasi, et oma filmiteadmised mälumängus proovile panna ja uurida, milliseid tuttavaid nägusid vahepeal juurde ilmunud. Küsimused olid mitmekülgsed, pakkudes igaühele võimalust vähemalt midagi ära arvata, kuid mitme juures tuli tunnistada, et filmifaktide valdkond pole siiski nii selge, kui ehk kunagi arvasin. Auhinnad käes, jõudsime lõpuks päeva teise filmini („Märgalasid“ me seltskond vältis), milleks oli Hong Kongi moderniseering klassikalistest Hiina vampiiri- ja deemoniküti lugudest „Rigor Mortis“. Värvikate tegelastega visuaalse maiuspalana pakkus „Koolnukangestus“ mitmeid leidlikke lahendusi ja tekitas tahtmise veel mõnda sellist kaasaegset töötlust näha, kuigi selles võiks veidi ka vanemate filmide humoorikaid noote mõõdukalt sees olla. „Mõtte vangis“ oli üleloomulike sugemetega Hispaania thriller, mis kinnitas taas, et kui kavas on mõni Hispaania film, tasub sellel silma peal hoida. Ajalistel ja seltskondlikel kaalutlustel jäi vaatamata halbade filmide moodne klassik „Tuba“. Tegu pole küll ei õudus- ega ulmefilmiga, kuid ulmeliselt õudne on küll, kui jubeda filmi annab kokku keerata, kui ikka kõigest hingest püüda. „Toa“ fännidel soovitan aga kindlasti vaadata Nostalgiakriitiku intervjuusarja „Shut Up and Talk“ 3. episoodi, milles ta räägib filmi teise staari, Greg Sesteroga. Pärast väikest pausi, sai kinno tagasi tõtatud, et heita veel kord pilk „Texase mootorsaemõrvadele“. Tuleb tunnistada, et film on tõsiselt vananenud ja ei suuda küll kuidagi enam üllatada ega hirmutada... no üllatada ehk siiski, kui vaatama satub keegi, kes tutvunud ainult kaasaegsete mainstream-õudukatega. Enda lemmikuks on tänu absurdifaktorile hoopiski neljas osa „Texas Chainsaw Massacre: The Next Generation“.


Kui seniseid filmielamusi sai meenutada heade sõnadega, siis laupäev algas elamusega, millesarnast ei soovi vaenlaselegi. Nimelt langes vaesele, läbi sajandite paljukannatanud Eesti riigile roll, olla Kõrgõstani esimese õudusfilmi rahvusvahelise esilinastuse esmariigiks. Käsikaameraga ringivehkimised ja found footage stiilis asjad tekitavad minu filmisoones nii ehk teisiti automaatselt ummistusi (erandiks norrakate „Trollikütt“), aga kui selles stiilis teha film, kus mitte midagi ei toimu ja mingit atmosfääri ei suudeta üles ehitada, mõjub see eriti rusuvalt. Avandi võis ju küll laulda, et „Kõik me kannatame ära!“, kuid mina ei suutnud taolist vaprust endas leida ja otsustasin kinolinal haigutava igavuse eest umbes 40 minuti möödudes põgeneda. Esimene vasikas pidavatki ju aia taha minema, kuid see vaene loomake heideti lausa katapuldiga üle linnamüüri. Õnneks on universumis tasakaal, ja seda isegi nii väikesel skaalal nagu ühe väikese planeedi väikese linnakese üliäge filmifestival. Sest järgnevast filmist saab küll ainult ülivõrdes rääkida. Norra ja Rootsi koostööna valminud krimikomöödia kättemaksuteele asunud isast pakkus head igas võimalikus võtmes – kaameratöö, näitlejad, dialoogid, huumor, sisu... pole ime, et pühapäeval tagasi argipäeva poole sõites oli üldine konsensus, et see oli festivali parim film. Järgnenud kahe filmi „Babadook“ ja „Kurjuse kannul“ kohta pole otseselt midagi halba öelda, ehkki väga palju kiita ka ei oska. Siiski saan öelda esimese puhul, et väikese eelarvega tuli tubli versioon väikest peret terroriseeriva koletise loost, ja teise puhul, et esialgne minuni jõudnud info „see on ka käsikaameraga filmitud“ oli tõene ainult osaliselt, kuna raamjutustus edastati siiski kaameratega, millega ei üritatud žongleerimisvõistlust kinni panna.


Väsinud filmisõber kõikjale ei jõua ja elu võimalikkusest pühapäeva varahommikul (ehk u kell 12) võiks kaua filosofeerida, kuid selge on see, et kahest näidatud filmist laekus me põhiseltskond alles teisele. „Salemi vampiirid“ pidavat küll olema üks Kingi romaanide paremaid ekraniseeringuid, kuid selline aeglaselt kulgev, pea kahetunnine lugu on gravitatsioonile iga hetk allavanduvatele silmalaugudele siiski paras katsumus. Siiski õnnestus suurem osa filmis ära näha. Elevust ja naeru tekitas alguses kokkusurutud küljesuhe, mis jättis mulje nagu oleks näitlejad valitud Bilbo Bagginsi perekokkutulekult. Siiski see korrigeeriti peagi.


Ja saigi ka see aasta läbi. Asjad pakitud, Haapsaluga selleks korraks hüvasti jäetud. Kaasas toredad mälestused heade filmide ja sõpradega veedetud ajast, neli ulmeraamatut Eva püstilöödud müügiletist ning kindel lubadus ka aastal 2015 kohal olla. Mis oleks mulle juba viies kord sellest mõnusast üritusest osa võtta. Loodan südamest et terve mõistus võidab ja keegi ei hakka tõsiselt seda üritust Haapsalust välja poksima.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1063)